Ring I. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
sõidab üle raudtee linna lääneossa. Akna taga libiseb nüüd mööda asum, mida ema nimetab pilkavalt „Bergslageni Beverly Hillsiks”. Suured selgetes värvitoonides eramajad, nende ümber hoolitsetud aiad. Linna selles osas tundub päike natuke eredamalt paistvat. Siin elavad need, kellel on raha. Arstid. Üksikud edukad ettevõtjad. Kaevanduskuningate järeltulijad.
Gümnaasiumini on veel natuke maad sõita. Kummalisel kombel asub see keskusest tükk maad eemal.
Nagu vangla, muust ühiskonnast eraldatud, mõtleb Vanessa.
Anna-Karin igatseb sügist.
Ta seisab värava juures ja vaatab üle kooliõue, kus sagivad suverõivais õpilased. Pruuniks põlenud jalad, käed ja dekolteed vaatavad kõikjalt vastu. Ise tahaks ta pugeda oma kulunud sügisjakki, tõmmata mütsi pähe ja peita käed vanaisa villastesse kinnastesse.
Täna on tal seljas lohmakas dressipluus, suur T-särk ja jalas teksad. Juba on üle kahekümne kraadi sooja. Aga ennem olgu palav kui paljast ihu välgutada.
See on muidugi raske valik, sest ta ei taha, et oleks liiga palav. Nüüd seisab ta, käed kehast natuke eemal, et higilaike ei tekiks. Seitsmendas klassis müksas teda keegi sööklas, nii et talle läigatas vett pluusi peale. Erik Forslund, kes ta kõrval seisis, pistis kohe kisama, et näe, sellel tissid higistavad. „Higitissist” sai nii populaarne pilkenimi, et see oli käibel põhikooli lõpuni. Ta ei kavatse anda kellelegi võimalust seda ka gümnaasiumis kasutusele võtta.
Koolihoov hakkab õpilastest tühjenema. Anna-Karin liigub vooluga kaasa, langetatud päi ja käed rinnal vaheliti. Ta on hakanud kandma sellist rinnahoidjat, mis peaks tegema rinnad natuke väiksemaks, kuid peeglist vaadates ei saa küll midagi aru.
Kui Anna-Karin koolimajja siseneb, märkab ta Rebecka Mohlini, kes käib tema klassis, ja Rebecka poissi Gustav Åhlanderit. Nad seisavad trepi kõrval ja hoiavad teineteise ümbert kinni. Anna-Karin pöörab pilgu ära ja teda haarab pigimust tuikav enesehaletsus. Mitte kunagi ei vaata ükski poiss teda nii, nagu Gustaf vaatab Rebeckat.
„Tere,” ütleb Rebecka, kui ta neist möödub.
„Tere,” kordab kajana Gustaf.
Anna-Karin ei vasta.
Alles siis, kui ta jõuab klassi ja istub oma kohale seina äärde esimesse pinki, suudab ta end natuke lõdvaks lasta. Ta pistab käe jakitaskusse ning tunneb Pipra sooja keha ja teravaid väikesi küüsi. Kasukas on siidpehme. Kui ta loomakese arusaamatult väikest pead silitab, hakkab too nurruma, nii et kogu tasku vibreerib. Pigimust tunne taandub tasahilju, asemele tuleb armastus.
Anna-Karin teab, et ta poleks pidanud kassipoega kaasa võtma, kuid ta ei tunne end üksi olemiseks piisavalt tugevana. Veel mitte. Võib-olla järgmisel nädalal.
Seni on tegelikult kõik hästi läinud. Kaks koolinädalat on selja taga ja kolmas just alanud. Seni pole veel keegi tema üle naernud. Keegi ei ole tema koolikotti aknast välja visanud. Keegi ei ole üritanud teda trepist alla lükata. Keegi ei ole ta rindu näpistanud, kuni ta valust nutab. Erik Forslund ja Ida Holmström on mitu korda temast koridoris mööda läinud, talle pilkugi heitmata.
Ta on sellest üheksa aastat unistanud ja nüüd on see juhtunud.
Lõpuks ometi on ta nähtamatuks muutunud.
Minoo vihkab puberteediiga. Enamjaolt sellepärast, et see tähendab pidevat teiste teismelistega koos olemist. Koolitulek on nagu küüditamine võõrale planeedile – iga päev. Tal ei ole selle asukatele midagi öelda. Ta ei suuda isegi teeselda, et ta on üks nende hulgast, sest ta ei tea, kuidas see käib.
Gümnaasiumis on kõik teisiti. Nii lohutas ta end põhikooli lõpus. Teised peaksid talle järele jõudma, vähemalt need, kes valisid samamoodi loodusteaduste haru.
Nüüd, kolmanda koolinädala alguses, hakkab ta mõistma, et see oli üksnes soovunelm.
Isegi koolimaja meenutab põhikooli: punane tellismaja, neli korrust ja lame katus. Üksik ilma võrguta jalgpallivärav on asfalteeritud koolihoovi ainus atraktsioon. Kunagi üritati elutut ala mõne puuga ilmestada. Enamik on nüüdseks kuivanud. Tüved ja oksad on halliks tõmbunud.
Koolimaja uksed on lahti, et värsket õhku sisse lasta. Siiski lõhnab tuttavalt tolmu ja vana linoleumpõranda järele, kui ta sisse astub. Kooli lõhn on ka samasugune. Esimesena näeb Minoo Vanessa Dahli, kes seisab lõpuklassis käiva Jari Mäkineni kõrval. Poiss räägib temaga innukalt, kuid tüdrukut paistab see pigem närvi ajavat.
Vanessa. Minoo täielik vastand: kena, valjuhäälne, blondeeritud, gümnaasiumi noorema klassi seksikate edetabeli tipus. Tal on jalas valged ülilühikesed püksid ja sama värvi kingad. Särgiku kaelusest paistab välja push-up-rinnahoidja pits.
Evelina, üks Vanessa sõpradest, tuleb jooksuga ja hüppab Jarile selga, põimides käed ümber poisi kaela. Ta sirutab oma mobiili ette ja teeb endast ja Jarist pildi. Kui Jari katsub teda maha raputada, klammerdub tüdruk veel kõvemini tema külge, nii et tema rinnad on surutud vastu Jari kukalt, ja ta rõkkab naerda, mille peale kõik koridoris viibijad ümber pööravad ja vaatama jäävad, mis toimub.
Kas neil on tõesti vaja pärast üheksat aastat ikka veel tähelepanu keskpunktis olla? mõtleb Minoo ja ruttab mööda.
Esimene tund on emakeel. Vanessa läheb klassi koos Evelinaga. Michelle on ära võtnud kohad kõige taga ja puuderdab ennast parasjagu.
„Issand, kui väsinud ma olen,” ütleb Evelina ja vajub Michelle’i kõrvale toolile.
„Mina ka,” haigutab Michelle ja uurib oma nägu sätendava puudritoosi peeglist. „Ma näen täna välja nagu mingi kolmekümnene.”
Vanessa ohkab. Michelle näeb välja täpselt selline nagu alati. Tal on vaja lihtsalt miljon korda päevas kuulda, kui fantastiliselt kena ta on. Michelle sätib ühe oma läikivmusta loki paika ja prunditab peegelpildile huuli.
„Sul on nüüd nii umbes viiesentimeetrine puudrikiht näos. Sellest vast piisab,” sisistab Vanessa.
Michelle laseb väikese peegli aeglaselt alla ja vahib talle otsa.
„Mis sul viga on?” küsib Evelina.
„Nalja tegin ju.”
„Ei tundunud küll sedamoodi,” ütleb Michelle oma pikaldasel moel.
„On sul PMS või mis?” küsib Evelina. „Läksid Willega tülli või?”
„Mh-mh,” vastab Vanessa. „Läksin Willega tülli.”
Ta vastab nii, sest nii on kõige lihtsam. Kuidas oskakski ta selgitada seda, mis hommikul juhtus? „Ma sattusin olema natuke aega nähtamatu, kui ma muidugi just hulluks pole läinud.” Poistemured on aga keel, mida Michelle ja Evelina mõistavad. Nad näivad kergendust tundvat. Kõik on taas nagu tavaliselt.
„Ah, küll lepite jälle ära,” ütleb Evelina ja paneb talle käe ümber.
Michelle noogutab nõusolevalt. Vanessa naeratab tänulikult ja küsib, kas tohib tema meigiasju laenata.
Klassis kõige taga istub rühm poisse ja kuulab mobiililt hiphoppi. Kevin Månsson räpib oma konarlikus inglise keeles laulule kaasa. Minoo muigab sisimas.
Ta tervitab Anna-Karin Niemineni, kes istub esimeses pingis, kuid ei saa vastust. Nagu ikka, istub Anna-Karin sügavalt pingi kohal kummargil, tumedad sagris juuksed loorina näo ees.
Temas on midagi südantlõhestavalt lootusetut. Minoo püüdis temaga põhikoolis paar korda juttu teha, kuid Anna-Karin surus ennast ainult vaikides vastu seina, nii tihedasti, et paistis tahtvat ise seinaks muutuda. Tema passiivsus on peaaegu ärritav. Minoo tunneb piinlikku kergendust, et tema ise pole sotsiaalses hierarhias vähemalt nii madalale langenud.
Ta õngitseb kotist välja mataõpiku. Seni on ta tundides kõigest aru saanud, kuid on ikkagi närvis. Minoo on alati olnud klassi parim, selleks kuigivõrd pingutamata, kuid hoolimata sellest – või ehk just selle tõttu – on tema kõige