Ring I. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
läbi selline bitch olla? Puhka ka vahel.”
Ida pilgutab silmi. Seejärel naerab ta tehtult.
„Jumala hea nali, G,” vastab ta ja pöörab end Julia ja Felicia poole, kes vaatavad ebakindlalt teineteisele otsa. „Poistel on ikka eriti karm huumor.”
Rebecka võtab Gustafil käest kinni. Ta on poisi üle uhke, aga teda piinab teadmine, et ta ise midagi ei öelnud.
Minoo ja Linnéa istuvad direktori kabinetis tumerohelisel päevinäinud diivanil. Direktor on kõrvaltoas, kus tavaliselt istub asedirektor, ja vestleb ühe mundris politseinikuga.
Linnéa näperdab oma mobiili, otsekui ootaks kõnet. Minoo püüab vägisi pilku temalt eemal hoida. Linnéa kehakeel annab selgelt märku, et tal ei ole vähimatki soovi suhelda.
Ruum on üllatavalt väike. Üks raamaturiiul on täis eri värvi kaustu. Mõned norgus potililled aknalaual. Valge-roheliseruudulised kardinad on määrdunud ja aknad vajaksid hädasti pesemist. Kirjutuslaual iidvana arvuti kõrval on virnade viisi pabereid. Tool on inetu, aga kindlasti ergonoomiline. Ainus silmatorkav asi on lamp, mille varjul on klaasmosaiigist kiilidega muster.
Minoo on elus esimest korda direktori kabinetis.
Direktori juurde kutsutakse ainult siis, kui sinuga on probleeme või kui on juhtunud midagi kohutavat.
Kui Minoo põhikoolis käis, unistas ta mõnikord sellest, et juhtuks midagi rabavat. Et kool läheks põlema või et põgenev pangaröövel võtaks kõik pantvangi. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem ta taipas, kui lapsik see on. Kuid alles nüüd mõistis ta päriselt, kui kaugel tegelikkusest olid tema tollased fantaasiad.
Päris elus toimuvad rabavad lood ei ole üldse samasugused kui filmis. Üldse pole põnev. Ainult jube ja räpane. Kõige olulisem on see, et seda ei saa välja lülitada. Juba praegu mõistab Minoo, et Eliase pilt jääb teda saatma kogu eluks.
Oleksin ma ometi silmad kinni pannud, mõtleb ta.
„Ma olen varem ka surnud inimest näinud,” teatab Linnéa äkitselt.
Minoo vaatab talle otsa. Linnéa pilk on endiselt suunatud mobiilile, mida ta oma vildikaplekiliste sõrmede vahel keerutab. Tema küüned on püüdlikult kärtsroosaks värvitud.
„Keda siis?” küsib Minoo.
„Ma ei tea, mis ta nimi oli. Mingi mutt. Vana joodik. Sai infarkti ja suri ära. Lihtsalt nii oligi. Ma olin mingi viiene vist.”
Minoo ei tea, mida ta peaks ütlema. See kõik on tema enda elust nii kaugel.
„Seda ei unusta kunagi,” pomiseb Linnéa.
Meik on ta silmade ümber laiali voolanud. Minoole turgatab pähe, et ta ise polegi nutnud. Linnéa arvab kindlasti, et ta on maailma kõige tuimem inimene. Aga Linnéa lihtsalt vaatab teda.
„Me käisime seitsmendas koos, oli ju?”
Minoo noogutab.
„Mis su nimi oligi? Minna?”
„Minoo.”
„Õigus jah.”
Linnéa ei ütle oma nime. Tal ei tule see kas pähe või arvab ta, et
Minoo teab niigi. Ja miks ta ei peaks teadma? Terve põhikool rääkis ju Linnéa Wallinist.
„Tüdrukud,” kostab direktori hääl ja Minoo vaatab üles.
Adriana Lopezi puhtad näojooned ei peegelda vähimatki tundevirvendust.
„Politsei tahab teiega rääkida,” jätkab ta.
Minoo piidleb Linnéat ja jahmub, kui näeb Adrianale naelutatud pilgus viha. Direktor paistab seda samuti märkavat, sest ta tardub poolelt liigutuselt.
„Sa olid Eliase sõber, eks?” küsib ta.
Linnéa vaikib. Direktor pöörab ringi ja pomiseb midagi küsival toonil politseinikule, kes kabinetti siseneb.
„Sa võid siia jääda,” vastab politseinik ja nad võtavad istet.
Politseinik, kelles Minoo tunneb ära Vanessa Dahli kasuisa, näeb vaeva klapptoolil mugava asendi leidmisega. Lõpuks heidab ta ühe jala üle teise, nii et labajalg jääb põlve peale. Kuigi väärikas see välja ei näe.
„Minu nimi on Niklas Karlsson. Ma küsiksin alustuseks teie nimesid.”
Ta võtab välja väikese märkmeploki ja pliiatsi. Minoo näeb, et pliiatsi teine ots on ära näritud. Politseinik, kes närib pliiatsit. Mundris näriline.
„Minoo Falk Karimi.”
„Jahah. Ja sind ma ju tean juba,” ütleb Niklas Linnéale.
Sõnad võisid olla sõbralikult mõeldud, kuid kõlasid teisiti. Minoo tõmbub üle keha pingule, kui näeb Linnéat telefoni nii kõvasti pigistamas, et plastmass naksub.
Ära ütle midagi, mõtleb ta. Kallis Linnéa, ära tee rumalusi. Need tulevad ainult sulle endale kahjuks.
„Ma saan aru, et see oli teile jube kogemus,” jätkab Niklas ja mängib mõistvat politseinikku edasi. „Ja te võite saada kriisiabi.”
„Kooli tulevad psühholoogid,” pistab direktor vahele. „Te võite nendega kohe kokku saada.”
„Ma käin juba psühholoogi juures,” ütleb Linnéa.
„Ahah, väga hea,” vastab politseiniku-Niklas. „Kas te tundsite Eliast?”
„Mina ei tundnud,” pomiseb Minoo.
Niklas vaatab Linnéale otsa. Selgelt on näha, kuidas ta proovib varjata oma põlgust laialivalgunud meigiga mustapäise tüdruku vastu.
Sama hästi võiks ta seda juba välja näidata, mõtleb Minoo.
„Aga teie olite sõbrad?” küsib mees.
„Jah,” vastab Linnéa ja langetab pilgu.
„Eliasel oli palju probleeme, nagu ma aru olen saanud.”
Ainus vastus on noogutus.
„Ja ta on varemgi mitu enesetapukatset teinud.”
„Ühe,” teatab Linnéa.
„No nii,” ütleb politseinik. „Ega siis polegi eriti midagi lisada. Loomulikult vaatab kohtuarst ta üle. Aga olukord on ju üsnagi selge.”
Tema hääles on midagi nii üleolevat, et Minoo tahaks karjuda. Kui Elias oleks tapetud ja mõrvar oleks selle enesetapuks lavastanud, oleks see politseil küll kahe silma vahele jäänud.
Sest nii see ongi siin neetud linnas, mõtleb ta. Sa oled ainult see, kes sa kõikide teiste silmis oled.
„No nii,” kordab Niklas ja tõuseb püsti. „Kas te jaksate nüüd koju minna?”
Minoo pole veel nii kaugele mõelnud.
„Ma helistan emale,” ütleb ta.
„Ja sina?” küsib direktor Linnéalt.
„Saan hakkama,” vastab ta.
Aga direktor ei ole veel lõpetanud. Minoo näeb, kuidas ta kobamisi sõnu otsib. Juba enne kui ta rääkima hakkab, teab Minoo, et ta tahab öelda midagi Eliase kohta ja et see on suur viga.
„Linnéa,” alustab ta. „Mul on väga kahju. Elias tundus olevat väga eriline inimene.”
Linnéa hääl on kähe ja pingul, kui ta vastab:
„Miks sa seda talle endale ei öelnud?”
Direktor seisab tardunult. Tema suu on pooleldi lahti, kuid sõnu välja ei tule.
„Võtame nüüd natuke rahulikumalt, eks,” ütleb politseinik ja vaatab kaitsval ilmel direktorile otsa.
Linnéa tõuseb püsti ja kõnnib sõnagi lausumata toast välja.
Minoo heidab direktorile ebaleva pilgu.
„Võid nüüd minna,” teatab direktor.
Minoo