Haneema jutud. Charles Perrault
Читать онлайн книгу.
ja õitsenguks. Troonipärijal printsessil on küll kõik vajalikud omadused, et suureks kuningannaks saada, aga temale tuleks võõras inimene abikaasaks võtta. Ja siis see võõras viib ta kas enda juurde, või kui jääbki temaga ühes valitsema, ei peeta tema lapsi enam samast suguvõsast põlvnevaiks. Ja kui ei ole enam temanimelist printsi, võivad naaberrahvad asja sõjani viia, mis tooks kuningriigi hävimise kaasa.
Kuningat üllatasid need kaalutlused ja ta lubas järele mõelda, kuidas riigimeeste tahtmist täita.
Kuningas tõepoolest otsiski abiellumisealiste printsesside seast endale sobivat. Iga päev toodi talle kauneid portreesid näha, aga ükski ei olnud nii veetlev kui kadunud kuninganna. Ja nii ei teinudki kuningas otsust. Õnnetuseks võttis ta siis endale pähe, et ta tütar, printsess, ei ole üksnes ilus ja vaimustava kehaehitusega, vaid et ta mõistuse ja sarmikuse poolest oma ema, kuninganna kaugelt ületab. Tema noorus ja kauni jume meeldiv värskus süütasid kuningas nii võimsa leegi, et ta ei suutnud seda printsessi eest varjata ja ütles talle, et on otsustanud temaga abielluda, sest ainuüksi printsess võib teda tõotusest vabastada.
Noor printsess, südamest vooruslik ja häbelik, pidi jõledat ettepanekut kuuldes peaaegu minestusse langema. Ta heitis end oma isa, kuninga jalge ette ja vannutas teda kogu oma hingejõuga, et ta ei sunniks teda säärast kuritegu sooritama.
Kuningas aga oli imeliku plaani kindlalt pähe võtnud ja printsessi südametunnistuse rahustamiseks vana preestriga nõu pidanud. Rohkem auahne kui usklik preester tõi süütuse ja vooruse ohvriks aule olla vägeva kuninga usaldusalune. Ta võitis kuninga poolehoiu nii osavalt, mahendas sedavõrd tema silmis kavatsetavat kuritegu, et isegi veenis teda, nagu oleks oma tütrega abiellumine vaga tegu. Nurjatu preestri kõnest meelitatud kuningas kaisutas nõuandjat ja tuli tema juurest ära veel kindlama otsusega oma plaan teoks teha. Ta laskis teatada printsessile, et see oleks valmis tema tahtele alluma.
Noor printsess ei osanud suures ahastuses muud nõu leida, kui läks oma ristiema, Sirelihaldjat, otsima. Ta asus veel samal ööl teele, kaariku ees priske lammas, kellel olid kõik teed teada.
Printsess jõudis õnnelikult pärale. Haldjas armastas printsessi ja ütles tema jutu peale, et ta teab juba kõik ja et printsessil pole vaja mingit muret tunda, temaga ei saa midagi juhtuda, kui ta vaid kõik täpselt tema õpetuse järgi teeb.
„Kallis laps,“ ütles ta printsessile, „abiellumine oma isaga oleks suur patt. Aga te saate seda ära hoida, ilma et te tarvitseksite sõnakuulmatu olla. Öelge isale, et teil on tahtmine ilmavärvi kleiti saada. Mitte kunagi, kõigest oma vägevusest ja armastusest hoolimata, ei suuda ta teile seda muretseda.“
Printsess tänas südamest ristiema ja kohe teisel hommikul ütles oma isale, nii nagu haldjas oli õpetanud, ning kuulutas, et tema mingisugust lubadust enne ei anna, kui on endale ilmavärvi kleidi saanud.
Tiivustatud tütre poolt antud lootusest, kutsus kuningas kõige kuulsamad meistrid kokku, tellis neilt kleidi ja ähvardas, et kui nad toime ei tule, laseb ta nad kõik üles puua. Õnneks ei tulnud tal seda äärmist abinõu kasutada. Juba teisel päeval tõid meistrid ihaldatud kleidi. Kuldpilvedega vöötatud taevavõlv ei ole kaunimalt sinine, kui oli kleit laialilaotatult.
Printsessi meel läks väga kurvaks ja ta ei teadnud, kuidas kimbatusest välja rabelda. Kuningas aga nõudis vastust. Jälle tuli abi nõutada ristiemalt, kes pani väga imeks, et tema salaplaan ei olnud korda läinud, ja soovitas kuuvärvi kleiti nõuda.
Kuningas ei suutnud tütrele midagi keelata, läkitas kõige osavamate meistrite järele ja nõudis kuuvärvi kleiti nii karmilt, et kasu andmise ja kleidi kättetoimetamise vahele ei jäänud ööpäevagi.
Printsessi, keda märksa rohkem vaimustas hiilgav kleit kui oma isa, kuninga hoolitsus, valdas teenijate ja amme juurde tagasi tulles piiritu kurbus. Kõiketeadja Sirelihaldjas tuli appi kurvastavale printsessile ja ütles talle:
„Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et kui te päikesevärvi kleiti nõuate, siis teie isa, kuningas, viimaks ometi tüdib, sest ilmaski ei suudeta niisugust kleiti teha, meie aga võidame igal juhul aega.“
Printsess oli päri ja nõudis kleiti. Armunud kuningas andis kahetsuseta kõik krooniteemandid ja – rubiinid10 erakordse töö jaoks ja käskis mitte midagi kokku hoida, et aga kleit päikesetaoliseks saaks.
Kui kleit toodi, pidid kõik, kes seda enda ees nägid, silmad sulgema, nii väga pimestas kleit neid. Sellest ajast ongi pärit rohelised prillid ja mustad silmaklaasid. Veel kunagi ei olnud keegi näinud nii toredat meistritööd. Printsess sattus segadusse, ja tuues ettekäändeks, et tal hakkab silmadel valus, läks kirjeldamatut häbi tundes oma tuppa, kus teda Sirelihaldjas ootas. Asi oli päris hull, päikesevärvi kleiti nähes läks ristiema viha pärast näost punaseks.
„Aga nüüd, mu laps,“ ütles ta printsessile, „paneme teie isa häbiväärse armastuse proovile. Ilmselt on ta abielumõtte kõvasti pähe võtnud ja loodab, et see varsti teoks saab. Aga küllap teda veidi ehmatab palve, mida soovitan talle esitada. Ma mõtlen nimelt eeslit, keda ta nii pööraselt armastab ja kes kõik tema kulutused nii ohtralt kinni maksab. Minge ja öelge, et tahate just selle eesli nahka endale saada.“
Rõõmustades veel ühe võimaluse üle, millega põlastusväärset abielu ära hoida, ja arvates, et isa ei suuda ilmaski oma eeslit ohverdada, läks printsess isa juurde ja tegi teatavaks oma soovi ilusa looma nahk endale saada. Ehk küll tütre tuju kuningat imestama pani, täitis ta selle kõhklemata. Vaene loom toodi ohvriks ja nahk viidi pidulikult printsessile, kes ei näinud enam mingit võimalust õnnetuse vältimiseks ja oli sügavasse meeleheitesse langemas, kui ristiema tema juurde jõudis.
„Mida te teete, mu laps!“ hüüdis ta, nähes printsessi juukseid katkumas ja kauneid palgeid muljumas. „See on kõige õnnelikum hetk teie elus. Võtke nahk endale ümber, lahkuge paleest ja minge, kuni jalad teid kannavad. Kui kõik tuuakse ohvriks voorusele, oskavad jumalad seda tasuda. Minge, ma hoolitsen selle eest, et teie riided teiega kõikjale ühes tulevad. Kus te ka ei seisataks, kastike, milles on teie riided ja ehteasjad, peab teiega maa all sammu. Annan teile oma võlukepikese. Kui teil on vaja kastikest, koputage sellega vastu maad ja kastike tõuseb teie ette nähtavale. Aga nüüd minge ruttu teele, ärge enam viivitage.“
Printsess kallistas südamest ristiema, palus ennast mitte maha jätta, määris end siis kaminast võetud nõega kokku, tõmbas vastiku naha ümber ja lahkus uhkest paleest, ilma et keegi teda ära oleks tundnud.
Printsessi kadumine tekitas suurt kära. Ahastav kuningas, kes oli hiilgavaks peoks ettevalmistusi teinud, oli lohutamatu. Ta läkitas üle saja sandarmi ja ligi tuhat musketäri tütart otsima, aga kaitsev haldjas muutis printsessi ka kõige osavamatele otsijatele nähtamatuks. Nõnda tuligi siis sellega leppida.
Printsess aga rändas. Ta läks kaugele-kaugele, siis veel kaugemale ja otsis igal pool tööd. Aga kui talle antigi armu poolest süüa, ei tahtnud ometigi keegi teda enda juurde jätta, sest ta oli nii räpane.
Viimaks jõudis ta uhkesse linna, mille väravas asus väike karjamõis, kus pereemandal oli tarvis abitöölist nartsude pesemiseks, kalkunite eest hoolitsemiseks ja seakünade küürimiseks. Nähes kasimata rändajat, tegi naine talle ettepaneku sisse tulla. Printsess oli rõõmuga nõus, sest ta oli pikast teest väga väsinud. Talle anti paik kööginurgas, kus teda esimestel päevadel teenijad armutult pilkasid eeslinaha pärast, mis ta vastikuks ja räpaseks tegi. Lõpuks aga harjuti temaga. Pealegi tegi ta oma tööd nii usinasti, et perenaine võttis ta oma kaitse alla. Tüdruk hoidis lambaid, ajas nad õigel ajal koplisse ja karjatas kalkuneid nii nõukalt, nagu poleks ta kogu elu muud teinudki. Iga töö laabus ta ilusates kätes.
Ühel päeval selge allika ääres istudes, kus ta sagedasti oma kurba elusaatust kurtmas käis, tuli tal mõte ennast allikast vaadata. Hirmus eeslinahk, mis ta pead ja keha kattis, kohutas teda. Tundes häbi oma välimuse pärast, pesi ta näo ja käed mustusest puhtaks – need muutusid valgemaks kui elevandiluu ja tema kaunis jume sai tagasi oma loomuliku värskuse. Nähes ennast nii kaunina, läks tal meel rõõmsaks ja tal tekkis tahtmine supelda. Seda ta allikas tegigi. Aga siis tuli kole nahk jälle ümber tõmmata,
rubiin – punane läbipaistev vääriskivi