Haneema jutud. Charles Perrault
Читать онлайн книгу.
otsustas, et hakkab igavuse peletamiseks pühadel ja puhkepäevadel kordamööda oma ilusaid kleite kandma, ja seda ta täpipealt tegigi. Ta kaunistas oma ilusaid juukseid teemantide ja lilleõitega, ise aga ohkas seejuures sagedasti, et tema ilu ainsateks tunnistajateks on vaid lambad ja kalkunid, kes teda armastasid samavõrra tema hirmsas eeslinahas, mille järgi teda mõisas kutsuti.
Ühel pidupäeval, kus Eeslinahk oli oma päikesevärvi kleidi selga pannud, tuli kuningapoeg jahilkäigult puhkama sellesse karjamõisa, mis tema isale, kuningale kuulus. Prints oli noor ja kaunis, imetoreda kehaehitusega. Tema vanemad, kuningas ja kuninganna, armastasid teda palavalt ja rahvas jumaldas teda.
Printsile pakuti kehakinnituseks talutoitu ja prints laskis sellel hea maitsta. Seejärel käis ta läbi kõik karjaõued ja muud kohad. Nõnda paigast paika kõndides juhtus ta hämarale alleele, mille lõpus silmas suletud ust. Uudishimu tõukas teda läbi lukuaugu piiluma. Ta jahmatas ilusalt ja uhkelt rõivastatud printsessi nähes nii väga, et ta neiut tema ülla ja tagasihoidliku ilme tõttu mõneks jumalannaks pidas. Printsi valdasid nii keevalised tundmused, et ta oleks ukse maha murdnud, kui teda poleks tagasi hoidnud aukartus, mida vaimustav olend temas äratas.
Suurivaevu sai ta süngelt ja hämaralt alleelt tulema ning hakkas sedamaid teateid nõutama inimese kohta, kes selles pisikeses kambris elas. Talle vastati, et seal elavat tüdruk, keda kutsutakse Eeslinahaks, sest tal on alati eeslinahk ümber, ja et ta olevat nii must ja räpane, et ükski hing ei tahtvat teda näha ega temaga kõnelda ja et ta olevat ainult armu poolest majja võetud lambaid ja kalkuneid karjatama.
Kuningapoeg ei jäänud nende seletustega sugugi rahule, aga ta nägi, et need tahumatud inimesed midagi pikemalt ei tea ja et on kasutu nende käest pärida. Ta tuli isa juurde kuningalossi tagasi nii armununa, et seda on võimatu kirjeldada. Ühtepuhku nägi ta oma vaimusilma ees kauni jumalanna kuju, keda oli läbi lukuaugu silmanud. Ta kahetses, et ei olnud uksele koputanud, ja tõotas endale, et teine kord ei jäta seda tegemata.
Armulõõm küttis printsi vere sedavõrd kuumaks, et ta veel samal ööl hirmsa palaviku sai ja peagi hinge vaakumas oli. Tema ema, kuninganna, kelle ainus laps ta oli, oli päris meeleheitel, et ükski rohi ei aidanud. Asjata pakkus kuninganna arstidele ülirohket tasu. Arstid panid kõik oma kunstid mängu, aga miski ei teinud printsi terveks.
Viimaks said arstid aru, et laastava tõve põhjuseks on surmav kurbus, ja teatasid sellest kuningannale. Kuninganna tuli poja juurde, oli tema vastu hell ja keelitas teda, et ta oma haiguse põhjuse talle ära räägiks. Kui küsimus peaks olema kroonis, siis tema isa, kuningas, loobub kahetsuseta troonist ja paneb poja troonile, või kui ta peaks mõnda printsessi ihaldama, isegi sel juhul kui printsessi isaga vaenujalal ollakse ja on tõsist põhjust tema käitumise üle nuriseda, tuuakse kõik ohvriks, et vaid printsi soovi täita. Kuninganna vannutas poega, et ta mitte ei sureks, sest kui tema sureb, ei ela ka nemad seda üle. Kuninganna lõpetas oma liigutava kõne rohkete pisaratega, mis printsi näole langesid.
„Ema,“ ütles prints nõrga häälega. „Ma ei ole nii kasvatamatu, et oma isa krooni ihkaksin. Annaks taevas, et ta veel pikki aastaid elaks ja et mina tema kõige ustavam ja aupaklikum alam oleksin. Mis puutub printsessidesse, keda te mulle pakute, siis ei ole ma abiellumise peale veel mõelnud. Aga te teate väga hästi, et ma olen alati valmis teie tahtmist täitma, ja ma täidan teie soovi, mis see mulle ka maksma ei läheks.“
„Oo, mu poeg,“ jätkas kuninganna, „miski ei ole meile liiga kallis, et päästa sinu elu. Mu poeg, päästa minu ja isa, kuninga elu, ütle mulle oma soov ja sa võid kindel olla, et see täidetakse.“
„Hästi, ema,“ lausus prints, „ma kuulan teie sõna ja ütlen teile oma soovi. Oleks kuritegu minu poolt seada ohtu kaks mulle nii kallist inimest. Jaa, ema, ma tahan, et Eeslinahk mulle koogi küpsetaks ja et kohe, kui see valmis saab, see minule toodaks.“
Kuninganna imestas kentsaka nime üle ja küsis, kes see Eeslinahk on.
„Kuninganna,“ sõnas üks ihukaitsjatest, kes oli tüdrukut juhtumisi näinud, „see on kõige vastikum olend peale hundi, räpane, musta nahaga tüdruk, kes elab ühes teie mõisas ja karjatab kalkuneid.“
„Sellel pole tähtsust,“ vastas kuninganna, „võib-olla on mu poeg jahilt tulles tema kooke maitsnud. See on haige tuju. Lühidalt, ma tahan, et Eeslinahk, kuna Eeslinahk on tõesti olemas, mu pojale kiiresti koogi küpsetaks.“
Joosti ruttu mõisa, kutsuti Eeslinahk ja kästi tal printsile kõige parem kook küpsetada.
Mõned jutustajad kinnitavad, et sel silmapilgul, kui prints silma lukuaugu juurde pani, märkas seda Eeslinahk, ja pärast oma tillukesest aknast välja vaadates nägi tolle nii noore, nii kauni, nii toreda kehaehitusega olevat, et prints jäigi talle meelde ja et see mälestus talle mõnedki ohked maksis. Olgu kuidas oli, kas oli Eeslinahk teda näinud või oli ta tema kohta nii palju kiidusõnu kuulnud, igatahes oli tal hea meel, et temast, Eeslinahast, midagi teati. Ta pani ennast oma kambrikeses luku taha, heitis vastiku naha seljast, pesi näo ja käed puhtaks, kammis oma heledad juuksed siledaks, pani selga hõbedaselt sillerdava pihiku, samasuguse seeliku ja asus ihaldatud kooki valmistama.
Ta võttis kõige peenemat püüli, mune ja hästi värsket võid. Tööhoos – kas nüüd meelega või kogemata – libises sõrmus ta sõrmest taignasse ja jäigi sinna. Kui kook oli küps, ajas ta hirmsa naha selga ja andis koogi ihukaitseväelasele ning päris tollelt teateid printsi kohta. Mees aga ei võtnud vaevaks vastata ja jooksis printsile kooki viima.
Prints kahmas koogi mehe käest ja asus seda nii aplalt sööma, et juuresolevad arstid ei saanud jätta mainimata, et säärane ägedus ei olevat sugugi hea märk. Prints pidigi peaaegu lämbuma sõrmuse kätte, mis oli ühes koogitükis. Ta tõmbas sõrmuse osavalt suust ja ei õginud enam nii aplalt kooki, silmitsedes ehedat smaragdi11 nii tillukese kuldvõru peal, et see võis sobida ainult maailma ilusaimale sõrmekesele.
Ta suudles ikka ja jälle sõrmust, pani selle peapadja alla, võttis siis taas ühtepuhku välja, kui arvas, et keegi teda ei näe. Prints vaevas oma pead mõtlemisega, kuidas saaks näha seda, kellele sõrmus sobib. Ta ei julgenud loota, et kui ta nõuab koogi küpsetanud Eeslinahka näha, et tüdrukul tulla lubatakse. Hoopiski ei tihanud ta rääkida sellest, mida oli läbi lukuaugu näinud, sest kartis, et teda hakatakse siis pilkama ja viirastuste nägijaks pidama.
Kõik need mõtted vaevasid teda ühekorraga ja palavik tõusis jälle kõrgele. Arstid ei osanud enam midagi ette võtta ja kuulutasid kuningannale, et prints on haige armastusest. Kuninganna ühes meeltheitva kuningaga tõttasid poja juurde.
„Poeg, mu poeg,“ hüüdis ahastav valitseja, „ütle meile, keda sa tahad! Vannume sulle, et sa saad tema, olgu ta või kõige viletsam ori.“
Kuninganna kinnitas oma kallistustega kuninga lubamist. Vanemate kallistustest ja pisaratest liigutatud prints ütles:
„Isa ja ema, ma ei taha sugugi sõlmida abielu, mis oleks teile vastumeelt. Ja et te minu sõnades ei kahtleks,“ ütles prints padja alt smaragdsõrmust välja tõmmates, „abiellun ma sellega, kellele see sõrmus on paras, olgu ta siis kes tahes. Ei ole põhjust arvata, et nii kaunis sõrm mõnel mühakal talutüdrukul olla võiks.“
Kuningas ja kuninganna võtsid sõrmuse, vaatasid seda teraselt ja otsustasid nagu printski, et sõrmus võis ainult mõnele kõrgest soost neiule sobida. Kuningas kallistas poega, vannutas teda, et ta terveks saaks, läks siis toast välja ja laskis kogu linnas trummi põristada, vilepille ja pasunaid puhuda ja oma heeroldile12 hüüda, et kõik tuleksid kuningalossi sõrmust proovima ja et see, kellele sõrmus peaks paras olema, saab troonipärija kaasaks.
Esiti tulid printsessid, siis hertsoginnad, markiisid ja parunessid. Aga asjata püüdsid nad oma sõrmi peenemaks teha, ükski ei saanud sõrmust sõrme.
Siis tuli järg alamat sugu neidude kätte, kes kõik küll ilusad olid, aga kelle sõrmed olid liiga jämedad. Prints tundis end juba paremini ja viibis ise proovimise juures.
Lõpuks tulid toatüdrukud, aga neilgi ei läinud asi korda. Ei olnud enam ühtegi, kes
smaragd – roheline vääriskivi
heerold – valitsejate ja ülikute eriline käskjalg