Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook
Читать онлайн книгу.
kapteni otsene kohustus. Kui kasulik harjumatu toit ka ei oleks, on selle juurutamiseks tarvis komandöri isiklikku eeskuju ja autoriteeti. Ma sõin ise palju rohelist ja saavutasin seda, et ohvitserid ja madrused hakkasid toiduks tarvitama sellereid, sibulaid ja muud haljastoitu.
«Resolutionil» sai varsti kogu meeskond aru igasuguste söödavate rohtude kasulikkusest. Ma määrasin ühe oma madruse «Adventure’i» peale kokaks, sest seal valitses rohelisse hoopis teistsugune suhtumine, vaatamata sellele, et kapten Furneaux võttis tarvitusele abinõud võitluseks skorbuudi vastu.
Pühapäeval, 1. augustil. Mitu päeva puhus tormine loodetuul, sadas vihma. Liikusime kirdesse ja keskpäeval asusime 25°01' l. – l. ja 134°06' l. – p.
Just siin peaks asetsema kapten Cartereti poolt 1767. a. avastatud Pitcairni saar. Ehkki, kui otsustada Cartereti andmete järgi, see saar jäi meist vaid 15 liigi itta, ei märganud ma mingeid maa tunnuseid. Arvatavasti olid Cartereti pikkuskraadide määrangud ebatäpsed ja neid ei kontrollitud astronoomiliste vaatlustega. Kahjuks ei võimaldanud «Adventure’i» meeskonna tervislik seisund mul Pitcairni saare asukohta kindlaks määrata.
Sõitsime juba kapten Cartereti teekonnast põhja pool ja järelikult võisin ma nendel laiustel loota ainult saarte, mitte aga Lõunamandri avastamisele. Selle otsimiseks oleks tulnud lõunasse pöörduda. Pean muide märkima, et esimese ja praeguse reisi ajal sõitsin ma üle selle ookeani 40° l. – l. ja veelgi kaugemalt ega leidnud mingeid märke Lõunamandrist. Vastupidi, kõik kõneles selle poolt, et Uus-Meremaa ja Ameerika meridiaani vahel sellist mandrit ei ole. Seda kinnitavad järgnevad kaalutlused.
1. Pärast Uus-Meremaalt lahkumist nägime iga päev ujuvaid kivirikke saarest 18 pikkuskraadi ulatuses. Lähenedes 1769. a. Uus-Meremaale ida poolt, nägin neid saarest 12-14 kraadi ulatuses.
Need meriheinad on kahtlemata Uus-Meremaa päritoluga: mida lähemale sellele kaksiksaarele, seda rohkem on meriheina. Kuid Uus-Meremaa rannikust kaugemal idas nägin ma ainult vähe meriheina ja seegi oli mädanenud, mis on ilmne tunnus, et see oli väga kaua meres olnud. See tõestab, et Uus-Meremaast idas, Lõuna-Ameerika suunas, ei leidu suurt maad.
2. Kuninganna Charlotte’i väinast itta sõites märkasime kuni selle hetkeni, mil ületasime 177° lõunapikkusel 46. paralleeli, meres kagust tulevat lainetust. Seejärel järgneval viiel päeval, mil liikusime veel viis kraadi ida poole, tuli lainetus põhjast ja kirdest, kuigi tuul oli vahelduv. Need vaatlused tõendavad, et selles Lõunamere osas, meie teest põhja pool, ei leidu suurt maad.
3. Edasi, me märkasime tavaliselt tugevat lainetust sellest suunast, kust puhus tormine tuul, peamiselt edelast. See lainetus ei lakanud mitte kunagi üheaegselt tuulega: tõend selle kasuks, et meist edelas ei ole läheduses maad.
Ja vaevalt, et lõunas on olemas mander, ja kui ongi, siis vaid väga kõrgetel laiustel.
Ent küsimus Lõunamandri kohta on niivõrd tähtis, et ma ei pea võimalikuks seda lahendada oletuste ja ennustuste varal. Hädavajalikud on faktid. Ja selleks, et neid fakte kindlaks teha, pean ma tuleval suvel võimalikult kaugemale lõunasse tungima.
Kolmapäeval, 11, augustil. Koidikul hakkas lõunas paistma maa. See oli umbes kahe liigi pikkune saar, mis kulges loodest kagusse ja oli kaetud tiheda metsaga. Kookospalmide ladvad kõrgusid uhkelt taeva poole.
Ma oletan, et see on üks saartest, mille avastas Bougainville. See asetseb 17°24' l. – l. ja 141°39' l. – p. Ma nimetasin selle Resolutioni saareks. «Adventure’i» meeskonna seisund ei lubanud pikemaid viivitusi teel Tahiiti rannikule. Seepärast ma otsustasin väikesel Resolutioni saarel, kus polnud lootust meie tagavarade täiendamiseks, mitte peatuda, vaid liikuda edasi läände.
Kell 6 õhtul märgati mastitipust edelas teist saart. Arvatavasti kuulub see samuti Bougainville’i poolt avastatud saarte hulka. Ma nimetasin selle saare, mis asetseb 17°20' l. – l. ja 141°38' l. – p., Doubtfuli (Kahtluse-) saareks. On kahju, et mul ei olnud aega uurida Lõunamerd Bougainville’i teest põhja pool. Tungiv vajadus sundis mind rohkem mõtlema värsketele toidutagavaradele kui uutele avastustele.
Neljapäeval, 12. augustil. Öösel oleksime peaaegu sõitnud korallrahu otsa. Alles hommikul sain aru hädaohust, millest meid oli päästnud juhus: pimeduses olime sattunud üsna lähedale korallsaarekeste ümmargusele rõngale. Murdlained lõid kohisedes vastu madalaid kaljusid. Umbes 20 liigi pikkuse madalike, veealuste kivide ja metsadega kaetud väikeste saarte rõnga taga nägin laguuni vaikset vett, sellel aga pärismaalaste kanuu purje.
Selle korallmadalike ja – rahude rõnga, mis asetseb 17°05' l. – l. ja 143°16' l. – p., nimetasin Furneaux’ saareks. Tema asend langeb kokku ühe saarega, mille avastas Bougainville. Kuid peab märkima, et selles Vaikse ookeani osas on niivõrd palju vaevalt üle veepinna ulatuvaid või pooleldi vee all olevaid korallsaari, et on raske kindlaks teha, missugused neist just olid varem avastatud Bougainville’i või teiste meresõitjate poolt.
Furneaux saarega lähemalt tutvumata sõitsin kõigi purjede all läände. Kella kuue paiku õhtul jäid üles ainult marsspurjed, öö aga veetsime triivides.
Reedel, 13. augustil. 170°04' l. – l. ja 144°30' l. – p. Kell 4 hommikul nägime veel üht madalat saart, mille nimetasime Adventure’i saareks. Selle madalate saarte ja rahude rühma nimetas Bougainville õigusega Ohtlikuks saarestikuks. Meri oli seal täiesti vaikne ja see kinnitas, et meid ümbritsesid rahud. Pidi olema väga ettevaatlik, eriti öösel.
Kümnes peatükk
LAEVADE SAABUMINE TAHIITILE JA KRIITILINE OLUKORD RANDUMISEL
15. augustil kell 5 hommikul hakkas paistma Osnabrücki (Maitea) saare rannik, mille avastas Wallis. Varsti pärast seda jäin triivi, et minust mõnevõrra mahajäänud «Adventure» saaks mulle järele jõuda. Kapten Furneaux’le teatasin, et kõige sobivam on ankrusse heita Oaiti-Piha lahes Tahiiti saare kagurannikul.
Kavatsesin seal täiendada meie tagavarasid, seejärel aga sõita Matavai lahte.
Kell 6 õhtul nägime läänes Tahiiti saart. Sõitsime saare suunas kuni keskööni, siis aga triivisime koidikuni.
Esmaspäeval, 16. augustil. Hommikul võtsime nõrga idatuulega kursi piki rannikut. Varsti tuul vaibus, laevad aga asusid poole liigi kaugusel suurest veealusest rahust ja hoovus kandis meid otse selle poole.
Meie juurde tuli mitmest kohast oma kanuudel pärismaalasi, kes tõid kaasa veidi kalu, kookospähkleid ja puuvilja. Seda kõike vahetasid nad naelte, helmeste jne. vastu. Paljud neist tundsid mu ära ning pärisid Banksi ja teiste minu «Endeavouri» kaaslaste üle. Ent keegi neist ei küsinud midagi Tupia kohta.
Tuulevaikus kestis ja iga minutiga meie olukord halvenes. Kõigest hoolimata lootsin sõita ümber rahu läänetipu ja pääseda Oaiti-Piha lahe vetesse.
Kell 2 päeval leidsime madalikul kitsa väina. See polnud kuigi sügav ja pealegi tungis merevesi titaanse jõuga väinakurku. Õnneks kandus «Adventure» õnnelikult läbi salaliku väina. Kuid «Resolution» oleks siin peaaegu hukkunud: niipea kui laev sellesse võimsasse voolusesse sattus, hakkas ta otsekohe karidele kanduma. Olime vaevalt kahe kaabeltau kaugusel veealustest kividest ja halva põhjapinnase tõttu ei saanud ankrut sisse lasta. Oli hetk, mil katastroof näis vältimatuna. Kuid siiski õnnestus ankur heita, aga enne, kui see põhja küündis, oli laeva alla jäänud vaid kolm sülda vett ja laev hakkas vastu kive pekslema. Iga löögi ajal tõusid ahtri kohale hiiglalained ja laeva saatus rippus juuksekarva otsas.
Heitsime otsekohe sisse kaks varpankrut köitega. Varbid kukkusid suurest ankrust veidi kaugemale teadmatusse sügavusse. Hakkasime laeva sisseheidetud varpide abil hiivama, raiudes läbi suure ankru keti, ja sel viisil tõmbasime laeva madalikult. Kuid veel tükk aega valdas mind hirm, sest varbid võisid kergesti põhjapinnasest lahti rebeneda või köied vastu kive katki hõõrduda. Lõplikult aga päästis meid tõus. Vee tase hakkas kerkima ja vooluse jõud vähenes tunduvalt. Käskisin kõik sõudepaadid vette lasta, laeva avamerele pukseerida ja varbid üles tõsta. Ranna poolt puhus värske tuul, mis kergendas pukseerimist. Varsti olime väljaspool hädaohtu. Saatsin paadid «Adventure’ile»