Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook
Читать онлайн книгу.
veel mõne aja ja päästis meid uutest hädaohtudest: kui oleks puhunud tavaline merebriis, oleks «Resolution» möödapääsematult hukkunud, aga võib-olla oleks hukkunud ka «Adventure».
Sel ajal, kui olime hävingu äärel, viibisid laeval mõned pärismaalased ja meie läheduses sõitis palju pärismaalaste kanuusid. Pärismaalased nähtavasti ei saanud aru meie olukorra ohtlikkusest. Nad ei väljendanud ei imestust, rõõmu ega hirmu, kui laev vastu kive peksles.
Teisipäeval, 17. augustil. Kogu öö loovisime tormise tuulega vihmasajus. Hommikul sõitsime sisse Oaiti-Piha lahte ja ankurdusime 12 sülla sügavuses vees kahe kaabeltau kaugusel rannast.
Laevale tuli hulgaliselt pärismaalasi. Nad tõid meile kookospähkleid, jamssi, banaane ja muid vilju. Läks lahti hoogne kaubavahetus, käiku läksid naelad ja helmed. Mõnedele pärismaalastele, kes end pealikuks nimetasid, kinkisin särke, kirveid ja muid suhteliselt väärtuslikumaid esemeid. Nemad omakorda lubasid meile tuua sigu ja kodulinde. Kuid seda lubadust nad ei täitnud. Ja ma kahtlen isegi, kas nad kavatsesidki oma sõna pidada.
Pärast lõunat sõitsin koos kapten Furneaux’ga maale ja leidsin varsti sobiva koha veevõtmiseks. Kui paadid vaatidega randusid, võtsid pärismaalased madruseid väga sõbralikult vastu.
Kolmapäeval, 18. augustil. Hommikul kulutas tüürimees Gilbert mitu tundi meie poolt kaotatud ankrute otsimiseks. Ta leidis üles «Resolutioni» suure ankru, kuid püüdis asjatult leida «Adventure’i» ankrut. Pärismaalased tõid laevale veidi vilju. Rannas arenes kauplemine loiult. Katse sigu hankida ebaõnnestus. Saarlased kinnitasid meile, et sead, keda nägime ühe küla lähedal, kuuluvad Vaheatouale, pärismaalaste kuningale, kes kannab ari de hi tiitlit. Seda isikut ei olnud me veel näinud. Ei olnud me kohanud ka madalama auastme ari’sid. Kuid paljud pärismaalased, kes nimetasid end ari’deks, sõitsid laevale kas selleks, et meilt kinke saada, või et ära näpata kõike, mis kätte juhtub.
Üks selliseid ari’sid veetis terve päeva minu kajutis. Tema ja ta sõbrad (ja neid polnud sugugi vähe) said minult mitmesuguseid kinke. Lõppude lõpuks aga läks ta häbematult minu asjade kallale ja hakkas neid andma käest kätte oma kaaslastele, kes seisid ahelikuna reas kuni tekini. Minu kaaslased kaebasid, et niisamuti toimisid ka tekil olevad pärismaalased.
Ma kihutasin kogu selle auväärse kamba laevalt minema. Minu külaline laskis kiiresti jalga. Kuid ma olin tema käitumisest niivõrd ärritatud, et kui ta oli laevast mõnevõrra eemaldunud, tulistasin kaks korda musketist, sihtides seejuures üle tema pea.
Äärmiselt ehmatatuna hüppas ta vette. Ma käskisin vette lasta paadi, et tema kanuud kinni võtta. Kui aga paat rannale lähenes, hakkasid seal olevad pärismaalased seda kividega pommitama.
Paadis olevatel madrustel ei olnud relvi kaasas. Seepärast ruttasin neile teise paadiga appi ja käskisin anda kartetšilasu piki randa. Pärismaalased põgenesid metsa ja mina, leidmata vastupanu, viisin kaasa kaks kanuud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.