Eliit. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
sulle,” kaebles ta mind käsivarrest sikutades, kui tempot maha võtsin. Viimaks aeglustas ta hoogu minu kiiruseni, kuid kibeles silmanähtavalt kiiremini edasi liikuma.
Suundusime põhjakoridori poole. Sinna, kus salvestati „Reporterit”, kuid keerasime enne võttepaika jõudmist trepile. Läksime muudkui ülespoole ja ma ei suutnud oma uudishimu vaos hoida.
„Kuhu me täpsemalt läheme?”
Maxon pöördus ja vaatas mulle hetkega tõsinedes otsa. „Sa pead mulle vanduma, et ei paljasta seda väikest kambrit kunagi. Ainult paar pereliiget ja käputäis valvureid teavad selle olemasolust.”
See tekitas minus tohutu huvi. „Loomulikult.”
Jõudsime trepi lõppu ja Maxon avas mulle ukse. Ta võttis mul uuesti käest ja juhtis mind mööda koridori edasi. Lõpuks peatus ta seina ees, mida kattis peamiselt üks suurejooneline maal. Maxon vaatas meie selja taha veendumaks, et kedagi meie läheduses pole. Seejärel küünitas ta käe pildiraami taha. Kuulsin õrna klõpsu ja maal liikus ettepoole meie suunas.
Ahmisin õhku. Maxon naeratas.
Maali taga seisis uks, mis ei ulatunud päris maani. Sellel oli väike klahvistik nagu telefonil. Maxon lõi paar numbrit sisse ja kostis piiksatus. Ta pööras üle õla minu poole vaadates käepidet.
„Las ma aitan. Aste on päris kõrge.” Ta ulatas mulle käe ja viipas, et enne teda sisse läheksin.
Olin rabatud.
Akendeta ruumis kõrgusid riiulid, millel seisid omakorda rivis antiikse välimusega raamatud. Kahel riiulil asusid köited, mille kaasi kaunistasid kummalised punased kriipsud. Vastu üht seina toetus massiivne atlas. See oli avatud lehelt, millel asus mulle tundmatu riigi kaart. Ruumi keskel seisis laud paari raamatuga. Neid teoseid oli hiljuti kasutatud ja kiireks taasleidmiseks otsustati need riiulist välja jätta. Kõige lõpuks seisis ühe seina sees süvendis laiekraan, mis nägi välja nagu televiisor.
„Mida need punased kriipsud tähendavad?” küsisin imestades.
„Need on keelatud raamatud. Niipalju kui tean, võivad need olla ainueksemplarid, mis veel kogu Illéa peale alles on jäänud.”
Pöördusin tema poole, küsides silmadega seda, mida valjult sõnada ei julgenud.
„Jah, sa võid neid vaadata.” Maxon lausus seda viisil, nagu oleksin ta nurka surunud. Ent siiski ilmel, mis näitas, et ta oli seda küsimust oodanud.
Võtsin ühe raamatu ettevaatlikult kätte. Kartsin kohutavalt, et võin kogemata erakordse aarde hävitada. Lappasin lehekülgi, kuid panin raamatu peaaegu kohe taas käest. Olin liigsest aukartusest tulvil.
Pöörasin ümber ja nägin Maxonit trükkimas millelgi, mis nägi välja nagu teleriekraani külge kinnitatud lame trükimasin.
„Mis see on?” küsisin ma.
„Arvuti. Kas sa pole kunagi ühtegi näinud?” Raputasin pead ja Maxon ei näinud väga imestavat. „Neid pole enam kuigi paljudel. See on mõeldud spetsiaalselt selles ruumis hoitava teabe jaoks. Kui sinu halloween’i kohta leidub mingit teavet, ütleb see meile, kust seda leida.”
Ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta rääkis, kuid ei palunud ka täpsustada. Paari sekundi pärast andis otsing tulemuseks kolmepunktilise loendi.
„Oh, suurepärane!” hüüatas ta. „Oota siin.”
Seisin laua kõrval ja vaatasin, kuidas Maxon otsis välja kolm raamatut, mis suudavad valgust heita sellele, mida tähendab halloween. Lootsin, et see pole midagi tobedat ja ma ei sundinud teda tühise asja pärast nii palju vaeva nägema.
Esimeses raamatus defineeriti halloween’i kui keldi festivali, mis tähistas suve lõppu. Tahtmata meid aeglustada ei hakanud ma mainima, et mul pole keltidest ja nende usundist õrna aimugi. Raamatus kirjutati uskumusest, et halloween’i ajal liikusid hinged meie maailma ja vaimude maailma vahel vabalt ning inimesed kandsid kurjade vaimude peletamiseks maske. Hiljem arenes see peamiselt lastele mõeldud ilmalikuks pühaks. Nad riietusid kostüümidesse ja käisid lauldes kodukandis ringi, saades tasuks komme. Nad tavatsesid öelda „trikk või tasu”, sest tegid maiustuste lunimiseks mõne triki.
Teises raamatus kirjeldati seda samalaadselt, ainult mai-niti ka kõrvitsaid ja kristlust.
„See ütleb midagi huvitavat,” märkis Maxon kolmandat, eelmistest palju õhemat ja käsitsi kirjutatud raamatut lapates.
„Miks sa nii arvad?” küsisin lähemale sammudes.
„See, preili America, on üks Gregory Illéa isiklikest päevikutest.”
„Mida?” hüüatasin. „Kas tohin seda puudutada?”
„Las ma otsin kõigepealt vajaliku lehekülje. Vaata, siin on isegi pilt!”
Ja seal see püsis nagu ilmutis, pilt tundmatust minevikust – laitmatus ülikonnas sirge hoiakuga rangeilmeline Gregory Illéa. Kummaline, kui palju kuningat ja Maxonit ma tema hoiakus nägin. Tema kõrval naeratas kaamerale leigelt üks naine. Miski tema näos tekitas tunde, et ta oli kunagi olnud väga armas, kuid sära ta silmades enam polnud. Ta näis väsinud.
Paari ümbritses kolm inimest. Esimene oli krooni ning satsilist kleiti kandev laialt naeratav teismeline tüdruk, kaunis ja särav. Kui naljakas. Ta oli riietunud printsessiks. Ja siis seisis seal veel kaks poissi, üks neist pisut pikem, mõlemad riietunud tegelasteks, keda ma ei tundnud. Nad nägid välja, nagu kavatseksid kohe pahandust teha. Pildi all seisis ootuspäraselt Gregory Illéa enda käega tehtud sissekanne.
LAPSED TÄHISTASID SELLE AASTA HALLOWEEN’I PEOGA. EKS SEE VIST OLE VIIS UNUSTADA, MIS NENDE ÜMBER TOI-MUB, KUID MINU JAOKS TUNDUB SEE TÜHINE. OLEME ÜKS VÄHESTEST ALLESJÄÄNUD PEREDEST, KELLEL ON VEEL RAHA, ET MIDAGI PIDULIKKU KORRALDADA. ENT SEE LAPSEMÄNG NÄIB LARISTAMISENA.
„Mis sina arvad, kas sellepärast me seda enam ei tähistagi? Sest see on laristamine?” küsisin.
„Võimalik. Kuupäeva järgi otsustades juhtus see kohe pärast seda, kui Ameerika osariik Hiina hakkas vastupanu osutama. Vahetult enne IV maailmasõda. Sellel ajal polnud inimestel midagi – kujuta ette, et kogu rahvas on Seitsmed ja Kahtesid elab vaid käputäis.”
„Vau.” Proovisin meie riigi maastikku niiviisi ette kujutada, sõjast lõhki rebitud. Ja siis võitlemas, et kõike taas üles ehitada. Imekspandav.
„Kui palju selliseid päevikuid on?” küsisin.
Maxon viipas riiulile, kus seisid reas samasugused päevikud kui see, mida just lappasime. „Umbes tosinkond.”
Ma ei suutnud seda uskuda. Kogu see ajalugu koos ühesainsas ruumis.
„Aitäh,” ütlesin. „Ma poleks kunagi osanud unistada, et midagi sellist näen. Ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtub päriselt.”
Ta kiirgas rahulolu. „Kas soovid ka ülejäänut lugeda?” Ta viipas päeviku suunas.
„Jah, loomulikult.” Ma peaaegu hüüdsin seda, enne kui mu kohustused mulle taas meenusid. „Aga ma ei saa jääda, pean selle jubeda raporti läbi töötama. Ja sina pead tagasi tööle minema.”
„Tõsi. Aga kui teeks nii, et võtad raamatu paariks päevaks enda kätte.”
„Kas tohin seda siis laenata?” küsisin aukartusega.
„Ei.” Ta naeratas.
Kõhklesin, kartes seda, mida käes hoidsin. Mis siis, kui ma selle ära kaotan. Või ära rikun. Kindlasti mõtles tema sedasama. Ent mul ei avaneks enam kunagi sellist võimalust. Selle kingi saamise nimel võin lihtsalt väga hoolikas olla.
„Olgu. Üheks või kaheks õhtuks, ja siis annan selle kohe sulle tagasi.”
„Peida see hoolikalt ära.”
Seda ma tegin. See oli midagi enamat kui vaid raamat – see näitas Maxoni usaldust. Pistsin selle klaveritooli sisse noodilehtede alla – seda paika ei koristanud teenijannad kunagi. Ainsad käed, mis seda