Eliit. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
See vist peab olema viide mu kaelakeele,” ütlesin kitsast hõberiba puudutades. Laululinnu-kaelakee oli kingitus isalt ning eelistasin seda palee pakutud rasketele ehetele.
„Ma ei tahaks seda öelda, aga Celeste valis vist ka midagi lindudega seoses. Ta näis kohutavalt otsusekindel,” lausus ta.
„Pole viga,” vastasin õlgu kehitades. „Mulle ei meeldigi suled nii pööraselt.” Mu naeratus lõi vankuma. „Oota. Sa olid Celeste’iga?”
Ta noogutas. „Käisin korraks juttu ajamas. Kahjuks ei saa ma siiagi kauaks jääda. Isa pole sellest vaimustuses, aga Valik kestab veel. Ta mõistab, et oleks tore, kui pidustusi korraldatakse rohkem. Ja ta nõustus, et kõiki asjaolusid arvestades saab sel moel paremini perekondadega tut-vuda.”
„Mis asjaolusid?”
„Ta soovib, et keegi välja saadetaks. Pean seda tegema pärast kõikide vanematega kohtumist. Tema silmis on seda parem, mida varem nad tulevad.”
Ma polnud arvanud, et halloween’i-plaani juurde kuulub kellegi kojusaatmine. Arvasin, et see on lihtsalt üks suur pidu. See muutis mu närviliseks, kuigi kinnitasin endale, et selleks ei ole mingit põhjust. Mitte pärast meie eileõhtust vestlust. Kõikidest Maxoniga veedetud hetkedest ei tundunud ükski nii tõeline kui see.
Ikka veel kavandeid lehitsedes hakkas ta hajameelselt rääkima. „Pean vist oma ringi lõpetama.”
„Sa lähed juba ära?”
„Ära muretse, kallis. Näeme õhtusöögil.”
Jah, mõtlesin ma, aga sa näed kõiki meid õhtusöögil.
„On kõik ikka korras?” küsisin.
„Loomulikult,” vastas ta mind kiirelt põsele suudeldes. „Pean tormama. Räägime varsti.”
Ja just nii äkitselt, kui Maxon oli ilmunud, ta kadus.
Kuna pühapäevase seisuga jä halloween’i-peoni kaheksa päeva, tähendas see siginat-saginat täis paleed.
Esmaspäeva veetis Eliit kuninganna Amberlyga peomenüüd maitstes ja kokku pannes. See oli senistest kahtlemata kõige parem ülesanne. Ent sellel pärastlõunal kadus Celeste Naiste toast paariks tunniks. Kui ta kella nelja paiku saabus, kuulutas ta kõigile: „Maxon tervitab.”
Teisipäeva pärastlõunal võtsime vastu kuningliku perekonna sugulasi, kes pidustusteks linna saabusid. Ent sellel hommikul vaatasime kõik aknast, kuidas Maxon Krissile aias vibulaskmist õpetas.
Söögiaegadel oli ohtralt varem saabunud külalisi, kuid Maxon, Marlee ja Natalie puudusid sageli.
Tundsin üha enam piinlikkust. Tegin Maxonile oma tundeid tunnistades vea. Kõikidest Maxoni sõnadest hoolimata ei saanud ta olla minust tõeliselt huvitatud, kui tema esimene instinkt oli kõikide teistega aega veeta.
Reedeks, kui leidsin end pärast „Reporterit” oma toas klaveri kõrval istumas ja Maxoni ootamas, kadus igasugune lootus.
Ta ei tulnud.
Laupäeval püüdsin millelegi muule mõelda. Eliit pidi hommikul Naiste toas paleesse saabunud arvukaid daame lõbustama. Pärastlõunal pidime osalema järjekordses tantsuproovis.
Kuigi mu pere keskendus Viitena muusikale ja kunstile, ei osanud ma üldse tantsida. Ainus, kellel veel halvemini läks, oli Natalie. Väga ärritaval kombel liugles Celeste graatsilisuse kehastusena. Juhendajad palusid tal korduvalt teisi ruumisolijaid aidata, mille tulemusel väänas Natalie pahkluu peaaegu välja – Celeste juhtis teda tahtlikult halvasti.
Loomulikult süüdistas Celeste libeda kalana Natalie kohmakuses teda ennast. Õpetajad jäid seda uskuma ja Natalie vaid naeris selle kõige peale. Et Natalie ei lasknud Celeste’i käitumisel endale mõju avaldada, tekitas minus imetlust.
Aspen viibis kõikide tundide ajal sealsamas. Esimesed paar korda vältisin teda. Ma polnud kindel, kas soovin temaga suhelda. Teadsin kuulujutte, et valvurid vahetavad peadpööritava kiirusega graafikuid. Mõned ihkasid meeleheitlikult peole minna, samas kui teistel olid kodus tüdrukud ootamas. Eks hõivatud valvurid satuks hirmsatesse pahandustesse, kui neid kellegi teisega jalga keerutamas nähakse. Seda enam et viis tüdrukut meist on üsna pea taas vabad ja väga populaarsed.
See oli meie viimane ametlik proov ja Aspen asus piisavalt lähedal, et mind tantsima paluda. Niisiis ei lükanud ma teda tagasi.
„On sinuga kõik korras?” küsis ta. „Viimastel kordadel oled kurb tundunud.”
„Lihtsalt väsinud,” valetasin. Ma ei saanud temaga armumuresid jagada.
„Tõesti?” uuris ta kahtlevalt. „Olin kindel, et see tähendab halbu uudiseid.”
„Mis mõttes?” Teadis ta midagi, mida mina mitte.
Ta ohkas. „Kui valmistud mulle ütlema, et pean lõpetama sinu eest võitlemise, ei soovi ma selles vestluses osaleda.”
Ausalt öeldes polnud ma umbes nädal aega Aspenile isegi mõelnud. Olin oma valesti ajastatud sõnade ja ekslike oletustega nii hõivatud, et ei suutnud millegi muu üle juurelda. Kui mina tundsin rahutust selle pärast, et Maxon on minust loobumas, muretses Aspen, et mina teen temaga sama.
„Asi pole selles,” ühmasin end süüdlasena tundes.
Ta noogutas, esialgu vastusega rahule jäädes. „Ai!”
„Uups!” ütlesin. Ma tõesti ei tahtnud talle varba peale astuda. Püüdsin natuke rohkem tantsimisele keskenduda.
„Anna andeks, Mer, aga sul läheb kohutavalt.” Ta muheles, kuigi mu kingakonts valmistas talle kindlasti põrguvalu.
„Ma tean, ma tean,” pobisesin hingetult. „Ma püüan, ausõna.”
Karglesin mööda tuba nagu pime põder, kuid puudujääva graatsilisuse tegin tasa püüdlikkusega. Aspen andis endast lahkelt parima, et mu tants hea välja näeks. Ta püüdis isegi natuke rütmist mööda tantsida, et minuga samas taktis püsida. See oli talle nii omane. Ta üritas alati mu kangelane olla.
Vähemalt teadsin ma viimase tunni lõpuks kõiki samme. Ma ei saanud lubada, et mu mõni energiline jalalöök mõnda diplomaati oimetuks ei löö, kuid valmistusin endast parimat andma. Sellele kujutelmale mõeldes taipasin, et Maxoni uued otsused poleks mingi ime. Mind oleks piinlik võõrriiki kaasa võtta, rääkimata minust kui võõrustajast. Minus lihtsalt polnud seda printsessi geeni.
Ohkasin ja läksin endale vett võtma. Aspen järgnes mulle samal ajal, kui teised tüdrukud lahkusid.
„Niisiis,” alustas ta. Vaatasin ruumis ringi ja veendusin, et keegi ei jälgi meid. „Kui sa pole minu pärast mures, valutad sa südant järelikult tema pärast.”
Langetasin pilgu ja punastasin. Kui hästi ta mind tundis.
„Mitte et ma talle pöialt hoiaks või midagi, aga kui ta ei näe sinu imelisust, on ta idioot.”
Naeratasin ja uurisin endiselt põrandat.
„Ja kui sind printsessiks ei valita, mis siis sellest? See ei muuda sind vähem erakordseks. Ja tead… tead…” Ta ei saanud soovitud sõnu üle huulte, seega riskisin ja vaatasin talle otsa.
Nägin Aspeni silmis sellele lausele tuhandet võimalikku lõppu ning kõik need liitsid ta minuga. Et ta ikka veel ootab mind. Et ta tunneb mind paremini kui keegi teine. Et me oleme ühesugused. Et paar kuud palees ei suuda kustutada kahte aastat. Tulgu, mis tuleb – Aspen on minu jaoks alati olemas.
„Ma tean, Aspen. Tean.”
7. PEATÜKK
Seisin koos teiste tüdrukutega palee hiiglaslikus fuajees järjekorras ja kõigutasin ennast jalgadel edasi-tagasi.
„Leedi America,” sosistas Silvia. Rohkem polnud vajagi teadmaks, et käitun sobimatult. Meie peamise juhendajana võttis ta meie tegusid üsna isiklikult.
Proovisin