Eliit. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
jääda,” protesteeris May.
„Kullake, olen kindel, et kuningas andis meile sama kena toa kui Americale. Kas sa ei taha seda näha,” õhutas mu ema.
May pöördus minu poole. „Tahan elada täpselt nii nagu sina. Natukest aega. Kas võin sinu juurde jääda?”
Ohkasin. Pidin paariks päevaks oma privaatsusest loo-buma, aga mis siis ikka. Sellele armsale näolapile ei suutnud ma kunagi ära öelda.
„Olgu. Võib-olla on mu teenijatel viimaks midagi teha, kui kahekesi jääme.”
Ta kallistas mind nii kõvasti, et see oli kohe asja väärt.
„Mida sa veel õppinud oled?” uuris isa. Võtsin isal käe alt kinni, ikka veel sellega harjudes, et ta kannab ülikonda. Kui ma poleks isa tuhandeid kordi määrdunud maalririietes näinud, võinuksin vanduda, et ta on Üheks sündinud. Ta nägi ametlikus riietuses välja nii noor ja elegantne. Ta näis isegi pikem.
„Arvan, et rääkisin sulle kõigest, mida meile ajaloo kohta õpetati. Kuidas president Wallis oli endise Ameerika Ühendriigi viimane juht ja asus seejärel valitsema Ameerika Hiina Ühendriiki. Sa ei teadnud temast üldse midagi, kas pole?”
Isa noogutas. „Su vanaisa rääkis mulle temast. Tean, et ta oli korralik mees. Ta ei saanud eriti midagi teha, kui asjad nii halvaks läksid nagu nad läksid.”
Kuulsin alles palees viibimise ajal kindlat tõde Illéa ajaloost. Millegipärast liikus lugu meie riigi päritolust peamiselt suust suhu. Sain teada mitmeid erinevaid asju, kuid ükski neist polnud nii terviklik sellest haridusest, mille omandasin viimastel kuudel.
Kolmanda maailmasõja alguses tungiti Ameerika Ühendriikidele kallale, kui see ei suutnud tagasi maksta üle jõu käivat võlga Hiinale. Selle asemel, et võtta raha, mida Ühendriikidel ei olnud, tõid hiinlased siia valitsuse. Nad lõid Ameerika Hiina Ühendriigi ja kasutasid ameeriklasi tööjõuna. Viimaks tõusis Ühendriik üles mitte ainult Hiina, vaid ka venelaste vastu, kes üritasid hiinlaste loodud tööjõudu varastada. Ühendriik lõi ühise riigi Kanada, Mehhiko ja mitme teise Ladina-Ameerika riigiga. See oli Neljas maailmasõda ja kuigi me selle üle elasime ja seetõttu uueks riigiks saime, oli see majanduslikult väga laastav.
„Maxon ütles, et vahetult enne Neljandat maailmasõda polnud inimestel peaaegu midagi.”
„Tal on õigus. Osalt seetõttu on kastisüsteem nii ebaõiglane. Kellelgi ei olnud alguses kuigi palju pakkuda, mistõttu lõpetasid nii paljud madalamates kastides.”
Ma ei tahtnud isaga seda teemat arutama hakata teades, et ta satub väga hoogu. Ta rääkis õigust – kastisüsteem oli ebaõiglane, kuid ma ei tahtnud seda rõõmsat külaskäiku raisata asjadele, mida meie muuta ei saanud.
„Lisaks ajalootundidele on siin peamiselt etiketitunnid. Nüüd hakkasime natuke diplomaatiat tudeerima. Arvan, et meil tuleb sellega varsti tegemist teha, sest nad suruvad seda nii kangesti peale. Vähemalt neil tüdrukutel, kes siia jäävad.”
„Kes siia jäävad?”
„Tuleb välja, et üks tüdruk läheb koos perega koju tagasi. Maxon peab pärast teie kõikidega kohtumist kellegi välja hääletama.”
„Sa tundud õnnetu. Arvad, et ta saadab sinu koju?”
Kehitasin õlgu.
„Ole nüüd. Selleks ajaks tead ikka, kas sa meeldid talle või mitte. Kui meeldid, pole sul millegi pärast muretseda. Kui ei, siis miks peaksid sa üldse tahtma siia jääda?”
„Sul on vist õigus.”
Ta jäi seisma. „Kumb see siis on?”
Pisut piinlik oli sellest isaga rääkida, kuid ma poleks ka emaga seda teemat arutama hakanud. Ja May saaks Maxoni käitumise tõlgendamisega veel hullemini hakkama kui ma ise.
„Ma meeldin talle. Nii ta vähemalt ise väidab.”
Isa naeris. „Siis olen ma kindel, et sul läheb kenasti.”
„Aga ta on sellel nädalal natuke… minust eemale hoidnud.”
„America, kullake, ta on prints. Ta pidi ilmselt mõne sea-duse vastu võtmise või millegi muu taolisega tegelema.”
Ma ei teadnud, kuidas selgitada seda, et Maxon näis kõikide teiste jaoks aega leidvat. See tundus liiga alandav. „Ju vist.”
„Seadusandlusest rääkides. Oled sa selle kohta juba midagi õppinud? Kuidas ettepanekuid koostada?”
See teema polnud kuigi palju põnevam, kuid vähemalt poistevaba. „Veel mitte. Aga oleme neid palju lugenud. Nendest on mõnikord raske aru saada, aga Silvia, see naine allkorruselt aitab meid justkui juhendaja või õpetajana. Ta püüab asju selgitada. Ja Maxon on abivalmis, kui temalt midagi küsin.”
„Tõesti?” See näis isale rõõmu valmistavat.
„Oh, jah. Talle on oluline, et me kõik tunneksime edukaks saamise võimalust, mõistad? Nii et ta oskab asju suurepäraselt selgitada. Ta isegi…” Pidasin aru. Ma ei tohtinud raamatutuba mainida. Aga see oli mu isa. „Kuule, sa pead lubama, et ei räägi sellest kellelegi.”
Ta muigas. „Ainuke inimene, kellega ma üldse räägin, on su ema. Me mõlemad teame, et talle ei saa saladusi usaldada. Luban, et vaikin.”
Itsitasin. Oli võimatu kujutleda, et ema midagi endale hoiaks.
„Võid mind usaldada, kiisu,” ütles ta mind korraks ühe käega emmates.
„Siin on üks tuba, salatuba. Ja see on maast laeni raamatuid täis,” tunnistasin tasakesi. Kontrollisin uuesti, et kedagi läheduses ei oleks. „Seal on keelatud raamatud ja vanad maailmakaardid riikidega nagu need vanasti paiknesid. Isa, mul polnud aimugi, et neid on nii palju! Ja siis on seal veel arvuti. Oled sa mõnda päriselus näinud?”
Ta raputas rabatult pead.
„See on uskumatu. Sa trükid sisse vajamineva sõna ja see otsib kõik ruumis olevad raamatud läbi ning leiab selle õige.”
„Kuidas?”
„Ma ei tea, aga niimoodi sai Maxon teada halloween’ist. Ta isegi…” Vaatasin taas koridoris mõlemale poole. Isa ei räägiks raamatukogust mingil juhul. Kui ütleksin aga, et üks nendest salajastest raamatutest on minu toas, oleks see võib-olla liig.
„Ta isegi?”
„Ta laenas mulle ühe raamatu, lihtsalt vaatamiseks.”
„Oh, kui huvitav! Mida sa lugesid? Saad sa mulle rääkida?”
Hammustasin huulde. „See on üks Gregory Illéa isiklikest päevikutest.”
Isa suu vajus lahti enne, kui ta ennast koguda jõudis. „America, see on uskumatu. Mis selles kirjas oli?”
„Oh, ma pole lõpuni jõudnud. Peamiselt oli see selleks, et teada saada, mis on halloween.”
Ta kaalus hetke mu sõnu ja vangutas siis pead. „Miks sa muretsed, America? Ilmselgelt Maxon usaldab sind.”
Ohkasin ja tundsin end tobedalt. „Sul on vist õigus.”
„Vaimustav,” sosistas ta. „Nii et siin kuskil on peidetud ruum.” Ta vaatas seinu hoopis teise pilguga.
„Isa, see koht on hullumeelne. Igal pool asuvad uksed ja paneelid. Võin näiteks selle vaasi ümber ajada ja me kukume mõlemad läbi salaluugi alla.”
„Hmm,” lausus ta lõbustatult. „Olen siis oma tuppa minnes väga ettevaatlik.”
„Peaksidki seda varsti tegema. Pean May kuninganna teeõhtuks valmis sättima.”
„Ah jah, sina ja su teeõhtud kuningannaga,” naljatas ta. „Olgu peale, kiisu. Näeme õhtusöögil. Nii… kuidas nüüd kõige paremini salaluuke vältida,” pomises ta eemale kõndides valjusti, käed kaitsekilbina laiali sirutatud.
Trepimademele jõudes asetas ta käe kahtlevalt käsipuule. „Lihtsalt teadmiseks – see on ohutu.”
„Aitäh,