Eliit. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
viga teha,” vastasin kiiresti. „Kui oleksin lahases, ei peaks ma siin jalga keerutama.”
Ta naeris. „Mul on hea meel, et olete nii vaimukas, kui kõik räägivad. Kuulsin, et olete ka printsi lemmik.” Ta ütles seda nii, justkui oleks see üldteada tõde.
„Selles ma nii kindel ei ole.” Mul oli osaliselt kõrini, et inimesed seda ütlesid. Teine pool soovis aga kogu hingest, et see oleks ikka veel tõsi.
Üle ohvitser Woodworki õla nägin Aspenit Celeste’iga tantsimas. Seda nähes tõmbus miski mu rinnus kokku.
„Tundub, et saate peaaegu kõikidega hästi läbi. Keegi rääkis koguni, et võtsite viimase rünnaku ajal oma teenijannad kuningliku perekonna pelgupaika kaasa. On see tõsi?” See näis teda hämmastavat. Tollel hetkel tundus see täiesti normaalsena, et kaitsen tüdrukuid, keda armastan. Kõikidele teistele näis see aga liiga söakas või kummaline.
„Ma ei saanud neid maha jätta,” selgitasin.
Ta vangutas aukartuses pead. „Olete tõeline daam, preili America.”
Punastasin. „Aitäh.”
Pärast loo lõppemist ahmisin pingutusest õhku ja istusin ühte paljudest saali mööda laiali puistatud laudadest. Rüüpasin apelsinipunši ja tegin endale salvrätikuga tuult, vaadates samal ajal teisi tantsimas. Leidsin Maxoni ja Elise. Nad keerutasid ringi ja näisid õnnelikud. Maxon oli nüüd Elisega juba kaks korda tantsinud ega polnud mind ikka veel üles otsinud.
Aspeni leidmiseks läks pisut aega, sest nii paljud kandsid mundrit. Viimaks märkasin teda nurgas Celeste’iga rääkimas. Vaatasin, kuidas tüdruk talle silma pilgutas ja huuled flirtivasse naeratusse sättis.
Kelleks ta ennast peab? Tõusin püsti kavatsusega minna ja ta korrale kutsuda. Samas mõistsin kohe, mida see tähendaks minu kui ka Aspeni jaoks. Istusin tagasi oma kohale ja jätkasin punšiga. Loo lõpuks tõusin aga taas jalgele ja sättisin ennast Aspenile piisavalt lähedale, et tal oleks sobilik mind tantsule paluda.
Seda ta tegigi. See oli väga hea, sest vastasel juhul oleksin kannatuse kaotanud.
„Mis põrgu päralt see veel oli?” küsisin vaikselt, hääles selge solvumine.
„Mis oli mis?”
„Celeste käperdas sind igalt poolt.”
„Keegi on armukade,” ümises ta mulle kõrva.
„Lõpeta ära. Ta ei tohi niimoodi käituda, see on reeglitevastane.” Vaatasin ringi, et keegi, eriti mu vanemad, ei näeks meie vestluse intiimsust. Nägin ema istumas ja Natalie emaga vestlemas. Isa oli taas kusagile kadunud.
„Ja seda ütled sina,” sõnas ta mänglevalt silmi pööritades. „Kui me koos pole, ei saa sa mulle vestluste osas ettekirjutusi teha.”
Tegin grimassi. „Sa tead, et asi pole selles.”
„Milles siis,” sosistas ta. „Ma ei tea, kas peaksin kinni hoidma või lahti laskma.” Ta vangutas pead. „Ma ei taha loobuda, aga kui mul mingit lootust pole, siis ütle mulle.”
Nägin, kui suurt pingutust nõudis temalt rahulikuks jäämine. Ma kuulsin ta hääles kurbust. Ka minul oli valus. Mõte sellest, et lasen sellel lõppeda, torkas noana südamesse.
Ohkasin ja tunnistasin üles. „Ta väldib mind. Ta küll teretab, kuid on viimasel ajal väga pühendunult teiste tüdrukutega kohtamas käinud. Kujutasin endale vist ette, et ma tõesti meeldin talle.”
Mu sõnadest rabatud Aspen peatus viivuks. Ta kogus ennast kiiresti ja uuris korraks mu nägu.
„Ma ei mõistnud, et asi on selles,” sõnas ta pehmelt. „Sa ju tead, et tahan, et oleksime koos. Samas ei tahtnud ma, et sa haiget saaks.”
„Aitäh.” Kehitasin õlgu. „Üle kõige tunnen ennast rumalana.”
Aspen tõmbas mu pisut lähemale, hoides end siiski viisakasse kaugusse. Teadsin suurepäraselt, et ta soovis muud. „Usu mind, Mer. Rumal on hoopis mees, kes loobub võimalusest sinuga koos olla.”
„Sina püüdsid sedasama teha,” meenutasin talle.
„Sellepärast teangi,” vastas ta naeratades. Tundsin rõõmu, et saime selle üle nüüd juba nalja heita.
Kiikasin üle Aspeni õla ja nägin Maxonit Krissiga tantsimas. Jälle. Kas ta ei kavatse mind isegi ühtainsat korda tantsule paluda?
Aspen kallutas ennast lähemale. „Kas tead, mida see tants mulle meenutab?”
„Ütle.”
„Fern Tally kuueteistkümnenda sünnipäeva pidu.”
Silmitsesin teda nagu hullumeelset. Mäletasin Ferni kuueteistkümnendat sünnipäeva. Fern oli Kuus ja vahel tuli ta meile appi. Tema kuueteistkümnes sünnipäev saabus umbes seitse kuud pärast seda, kui Aspeniga käima hakkasime. Olime mõlemad peole kutsutud, kuigi see polnud suurem asi. Kook ja vesi, taustaks mängiv raadio ning pooleliolevas keldris hämardatud tuled. Meie õnneks oli see esimene pidu, kust puudusid vanemad. Lihtsalt kamp kohalikke lapsi omaette ühes toas, aga meie jaoks üüratult põnev. Kuid see polnud mingilgi moel võrreldav hiilgusega, mis meid praegu ümbritses.
„Mismoodi saab see pidu kuidagi tänasega sarnaneda?” küsisin kahtlevalt.
Aspen neelatas ja hakkas rääkima. „Me tantsisime. Mäle-tad? Ma olin nii uhke, et oled minu käte vahel, teiste inimeste ees. Hoolimata sellest, et nägid välja nagu kimbutaks sind haigushoog.” Ta pilgutas mulle silma.
Need sõnad tekitasid mu südames keeristormi. Muidugi mäletasin seda. Elasin seda hetke veel nädalaid oma peas läbi.
Ühekorraga ujutasid mu meeled üle tuhandeid saladusi, mida olime Aspeniga koos loonud ja varjanud: oma kujuteldavatele lastele väljamõeldud nimed, meie pisike puuonn, tema kõdikoht kuklal, teineteisele kirjutatud ja ära peidetud kirjad, minu läbikukkunud katsed ise seepi keeta, trips-traps-trull, mida mängisime sõrmedega tema kõhu peal ja kus me oma nähtamatuid liigutusi ei suutnud meeles pidada… Mängud, kus ta mulle alati loobumisvõidu andis.
„Ütle, et sa ootad mind. Kui sa mind ootad, Mer, saan kõige muuga hakkama,” sosistas ta mulle kõrva.
Ansambel hakkas mängima traditsioonilisemat pala ja lähedal seisnud ohvitser palus mu tantsule. Mind tiriti eemale ja nii Aspen kui ka ma ise vastust ei saanudki.
Õhtu jätkus. Avastasin end rohkem kui korra Aspeni poole piilumas. Kuigi püüdsin seda teha muuseas, võisin veenduda, et kui keegi oleks tõesti meid jälginud, oleks ta seda ka märganud. Eriti mu isa, aga teda polnud siingi. Ju huvitus tema rohkem palees ringi kõndimisest kui tantsimisest.
Püüdsin oma mõtteid pidutsedes eemale juhtida ja tantsisin vist kõikide kohalolijatega peale Maxoni. Istusin puhkamiseks, kui korraga ta häält enda kõrval kuulsin.
„Armuline preili.” Pöördusin tema poole. „Kas lubaksite ühe tantsu.”
Minust tormas läbi tuttav tunne, see määratlematu miski. Nii löödud kui ma ka olin, kui piinlik mul ka ei olnud, pidin ma selle hetke vastu võtma – ta pakkus seda mulle.
„Loomulikult.” Ta võttis mu käe ja juhatas mu tantsupõrandale. Ansambel alustas aeglase palaga. Tajusin suurt õnnejoovastust. Maxonist ei õhkunud närvilisust või pinget. Vastupidi – ta hoidis mind nii tihedalt enda vastas, et tundsin lõhnastatud habemetüügast oma põse vastas.
„Arvasin juba, et ei saagi sinult ühtegi tantsu,” kommenteerisin võimalikult lõbusa häälega.
Maxon suutis mind veelgi lähemale tõmmata. „Hoidsin seda varuks. Veetsin kõikide teiste tüdrukutega aega ja mu kohustused lõppesid. Nüüd saan ülejäänud õhtut sinuga nautida.”
Punastasin nagu alati, kui ta mulle midagi taolist ütles. Mõnikord kõlasid ta sõnad üherealise poeesiana. Pärast viimast nädalat ei osanud ma arvata, et teda kunagi veel endaga niimoodi kõnelemas kuulen. See pani mu südame pekslema.
„Sa näed imekena välja,