Alates kella kaheksast õhtul kostab Hispaania tänavatel kõndides igast baarist rõkkavat naeru ja nõudekolinat. Veel mõned tunnid varem on samas valitsenud hauavaikus ning nõutute nägudega punaseks põlenud turistid suletud uste tagant lahkuma sunnitud, kuid kellaajal, mil tervisehurjutajate piibel käsib igasugustest kaloritest sootuks hoiduda, sätivad hispaanlased end suguvõsade kaupa pikkade laudade taha mitmekäiguliseks ja – tunniliseks õhtusöögiks, kust pea kunagi ei puudu saatjana õlu, vein või šerri, lakkamatust sigaretipahvimisest kõnelemata. Ning veavad kõigi puritaanide kiuste välja Euroopa pikkuselt teise eluea.

      Kui ma pärast kolme siin elatud aastat küsisin oma (eestlasest) abikaasalt, mis tema arvates on sellesama pika eluea ja laiemalt üldse Hispaania köögi eripära – et miks need pealtnäha lihtsalt valmistatud toidud keele alla viia tahavad, vastas ta mõtlemapanevad sõnad “rõõm ja armastus”.

      Justkui elementaarsed asjad, aga glamuurile, enesenäitamisele ja rahateenimisele orienteeritud paikades kipuvad meelest minema. Seega, külastades Hispaaniat, heitke kõrvale eelarvamused, mis võivad tekkida põrandale loobitud salvrätte ja suitsukonisid, lihtsaid keraamiliste plaatidega seinu ning joviaalselt käratsevad ja teineteist patsutavaid onusid nähes. Just selline ongi õige hispaania toidukoht!

      Meid, kaht algselt ilmselt üsna kohmetuna paistnud guirit (valgenahalist) tabab kaunis tihti saatus, et mõne mitte just söögilauast palju suurema baari omanik valab tervituseks meile välja kaks klaasi oma lemmikveini (“invito yo!” – mina teen välja – teatab ta seejuures resoluutselt)

      ning nagu tasuta aperitiivi pakutavatest oliividest veel vähe oleks, asub esitlema (teinekord ka lausa silme all valmistama) mõnd selle baari esindusrooga. (“Invito yo” kehtib mõistagi ka siis).

      Suuremeelsus seguneb uhkusega, käsitööoskus rõõmuga külalistest… ning tavaliselt kuuleb serveerimise kõrvale toredat legendi, kuidas tema baari singid (jah, need samad, mis karjakaupa laes rippudes turiste esmapilgul ehmatada võivad) olid elupõliselt lustakad, tammemetsa all vabakäigul peetud mustad ibeeria notsud. Või kui pikalt ja millise rõõmuga on käärinud baarinurgas tünnides seisev šerri.

      Õige tõsise pöörde võib asi võtta siis, kui toiduvalmistajana asuvad mees-mehe võitlusesse mitu kokka: selge see, et kumbki valmistub peale jääma ja külalist oimetuks söötma, kuid ülevoolavalt tänulik tuleb olla mõlemale. Sest rõõmu ja armastuse kõrval on hispaania toidukultuuri püha kolmainsuse viimane osa just tänulikkus. Katoliiklike juurtega hispaanlane mõistab alati olla tänulik sellele, kes ta toidulaua katab: olgu see siis merest toodud mollusk, põllult kütitud püü, puude alt korjatud spargel või toosama eelmainitud au ja uhkus: ibeeria siga, singiks saanuna tuntud ka nime all “jamón iberico“.

      Nii et võtke julgesti omaks hispaanlaste arusaam heast toidust, nende komme lõunaks vaid väiksemat sorti suupisteid nokkida ning varuda põhijõud õhtuseks hullumeelseks söömaralliks ülevoolavalt jutukas seltskonnas: toit, vaatamata selle eeskiidetud kulinaarsetele omadustele, ei ole mitte asi iseeneses, et sellest kiirkorras kõht täis parkida, vaid suhtlemise nauditav osa.

      Et toiduvalmistamist ja pakkumist ka Eestimaistes tingimustes nautida, selleks teile meie poolt kokku pandud raamat. Lisage igale retspetile maitse järgi armastust, rõõmu ja tänulikkust ning: buen provecho! (tõlkes: head isu).

      Alljärgnevalt mõned Hispaania köögist lahutamatud mõisted. Segaduste ärahoidmiseks ning lahkete baarmenidega tulevikus suhtlemisel tuleb selgitada ka paari häälduslikku nüanssi: kahekordne l ehk ll hääldatakse hispaania keeles alati “i”, “j” võrdub eestikeelse “h”-ga ning kui rõhumärk just teisiti ei viita, asub hispaaniakeelse sõna rõhk tagantpoolt teisel silbil. Seda kõike teades on oluliselt suurem tõenäosus oma paella, sangria või jamón kätte saada.

      Paella – suurel spetsiaalsel pannil valmistatav riisiroog, kuhu kindla komponendina kuulub safran. Ülejäänud koostisosad varieeruvad piirkonniti, kuid mereannid ja paprika on kaunis kindel kombinatsioon. Paellat peavad hispaanlased enamasti pühapäevaseks söögiks.

      Churros – tuleb samuti mängu nädalavahetustel. Need taignast valmistatud ja friteeritud torujad asjad meenutavad mõneti Eestis müüdavaid sõõrikuid, kuid pole algselt magusad ning seetõttu süüakse neid sageli kuuma šokolaadi sisse kastetuna.

      Gazpacho – purustatud köögiviljadest valmistatud külmsupp, serveeritakse jääkuubikutega.

      Salmorejo – eelmise sugulane, aga sisaldab ka tükeldatud keedetud muna ja singiviile.

      Jamón – oli eelmises elus ibeeria siga, aga nüüd kuivatatud sink. Jamonidest võiks kirjutada teadustöö, sest selle headus sõltub paljudest kriteeriumidest nagu päritoluregioon või positsioon looma kehas (esi- või tagakäpp). Ka hinda võib kohata seinast seina, kuid hispaanlased ei valeta väites, et mida hinnalisem seda parem.

      Pescaito frito – praekala andaluusia murrakus. Võib kehastuda erinevateks, spetsiaalses kikerhernejahus friteeritud kalasortideks. Et neist enamvähem ülevaadet saada, tasub proovida “surtidot” – kalavalikut.

      Enamikku loetelust võib baaris tellida kui ”racioni“ (täisportsjon),” mediaracioni“ (poolportsjon) või tapat(suupiste). See viimane (otsetõlkes: kork), saanud algselt nime sellest, et ta asetati veinipudeli suule, et kärbsed pudelisse ei tikuks, ongi meie praeguse raamatu peakangelane.

      Alljärgnevalt mõned hispaania köögist lahutamatud mõisted. Segaduste ära hoidmiseks ning lahkete baarmenidega tulevikus suhtlemisel tuleb selgitada ka paari häälduslikku nüanssi: kahekordne l ehk ll hääldatakse hispaania keeles alati “i”, “j” võrdub eestikeelse “h”-ga ning kui rõhumärk just teisiti ei viita, asub hispaaniakeelse sõna rõhk tagantpoolt teisel silbil. Seda kõike teades on oluliselt suurem tõenäosus oma paella, sangria või jamón kätte saada.

      Paella – suurel spetsiaalsel pannil valmistatav riisiroog, kuhu kindla komponendina kuulub safran. Ülejäänud koostisosad varieeruvad piirkonniti, kuid mereannid ja paprika on kaunis kindel kombinatsioon. Paellat peavad hispaanlased enamasti pühapäevaseks söögiks.

      Churros – tuleb samuti mängu nädalavahetustel. Need taignast valmistatud ja frititud torujad asjad meenutavad mõneti Eestis müüdavaid sõõrikuid, kuid pole algselt magusad ning seetõttu süüakse neid sageli kuuma šokolaadi sisse kastetuna.

      Gazpacho – purustatud köögiviljadest valmistatud külmsupp, serveeritakse jääkuubikutega.

      Salmorejo– eelmise sugulane, aga sisaldab ka tükeldatud keedetud muna ja singiviile.

      Jamón – oli eelmises elus ibeeria siga, aga nüüd kuivatatud sink. Jamónidest võiks kirjutada teadustöö, sest selle headus sõltub paljudest kriteeriumidest nagu päritoluregioon või positsioon looma kehas (esi- või tagakäpp). Ka hinda võib kohata seinast seina, kuid hispaanlased ei valeta väites, et mida hinnalisem, seda parem.

      Pescaito frito – praekala andaluusia murrakus. Võib kehastuda erinevateks, spetsiaalses kikerhernejahus frititud kalasortideks. Et neist enam vähem ülevaadet saada, tasub proovida “surtidot” – kalavalikut.

      Pulpo a la gallega – tükeldatud kaheksajalg serveerituna keedukartulite ja kibeda punase pipraga, seda kõike spetsiaalselt puutaldrikult.

      Albondigas – frikadellid. Ettevaatust, ei pruugi olla alati hakklihast, vaid näiteks hoopis kalmaaridest.

      Rabo de toro – hautatud härjasaba. Seda, mida siin härgadega tehakse, teate vast isegi. Seetõttu on härjasaba levinud suupiste just härjavõitlushooaegadel.

      Carne al toro – muud, hästi veini sees läbi hautatud osad härjast.

      Atun encebollado – võib ju maitselt veidi eelmist meenutada, kuid on tehtud hoopis tuunikalast ohtra sibulaga.

      Calamares või chocos fritos – frititud kalmaarirõngad.

      Montadito – kui midagi eelnevatest (või