mu lemmiktoit on tatrapuder

      ei hõlmu kinni hoia nööp

      sest olen su ondatra sõber

      ta aplalt mantlinööpe sööb

      tal pakun vahel tatraputru

      kuid tema ainult käega lööb

      ei seda või ondatra puttu

      me õige toit on siiski nööp

      sa kaunis kints nüüd oled minu omand

      kui teenija su taldrikule sätib

      ja kõrvale veel salat – kurk ja tomand

      ja näpupühkeks mõningad salvrätid

      jah näpp saab rasvaseks kui sind ma näpin

      sest kahvel oleks pühadusemõna

      sust kondid jäävad pidu on siis Täpil

      ja tema pilgust kumab tänusõna

      on ülikõhnunud mu lemmikpuudel

      jäänd liha väga väheks tema luudel

      ja ainus laul nüüd kõlab rahva suudel

      oo koerake sa oled ehtne nuudel

      ära minevat sa näisid

      mina sind ei ajanud

      mind mu kirpusid ja täisid

      enam sa ei vajanud

      miks sa läksid ma ei mõista

      miks sa läksid sedasi

      võinuksid mu kõrval seista

      igavesti edasi

      hüüan sind kuid see ei aita

      pea su neelab silmapiir

      enam sa mu pead ei paita

      öeldes „Minu päiksekiir“

      jookseksin veel sulle järgi

      tahaks veelkord näha et

      enda ees sa ajad härgi

      kuid mind kinni hoiab kett

      te silmavaade nõnda aus ja ustav

      teil ükskõik on mu isa kümnes Gustav

      või lihtsast talupoja perest Jüri

      ei loe te raamatuid kuid pilk teil pole nüri

      alt üles vaatate kuid siiski oleks parem

      kui sinnapaika jääkski teie areng

      ja rääkima te’i õpiks libekeeli

      oh lapsed lapsed liigutate meeli

      Puhhi sammud kohmakad

      haarab tulvil pohmakat

      parempoolse purgi „Mesi“

      teab et seal on kurgivesi

      Puhh on juba vana mees

      mis tal teise purgi sees?

      nuusutame korraks – uhh!

      lapsed – alla käind on Puhh

      KARUPOEG PUHH

      jah olen küll Christopher Robin

      kuid pole mingine eunuhh

      nüüd õrnalt pimeduses kobin

      ma sinu karvast kõhtu Puhh

      sa ära valesti saa aru

      kui alustan eelmänguga

      sa ära karda kallis karu

      sest Ruu teeb sama Känguga

      väikest parti ma ei jahi

      las ta raibe sulistab

      põder see on üle prahi

      neid mu kaksraud tulistab

      kuul poeb kerre nagu urgu

      uluk langeb aasale

      tema naha viin ma turgu

      sarved abikaasale

      eluisu otsas

      kõrgelt kaljunukilt

      merre hüppasin

      aga ei jõudnudki vette

      sest mingi kajakas

      jäi mulle ette

      kajakas-rajakas

      häbitu lind

      miks sa ei jäta

      rahule mind

      alates sellest

      su süü on vaid kõik

      kui sa mu titana

      kohale tõid

      kurg poleks teinud

      küll niisugust lollust

      aju sul tühi

      ei mingitki ollust

      ei ole linnukesel mingit muret

      sest deklareeritud on kõik ta huvid

      sust mööda lendavad vaid mõned kured

      kuid pihta juba esimesed tuvid

      ei ole linnukesel pangaarvet

      ja puuduvad ka kinnistatud suled

      vaid kindlad asjad sõrad on ja sarved

      sa avastad kui kõrtsist koju tuled

      ei ole linnukesel mingit nokka

      vaid mõnel väiksel isendil pintsetid

      kui paluda ta tõmbab hingest okka

      ja välja nokib putukpaharetid

      ei ole linnukesed üldse linnud

      vaid siiski kõigest linnuhakatised

      kes veel ei tea et okkad pole pinnud

      ja pungad pole pelgalt pakatised

      pohmaka käes vaevleb part – ta

      nokib mädand luuavart ja

      räägib kuidas vaga vares

      tegi ilma õlletares

      rasvatihane ja tuvi

      koos on joonud terve suvi

      sügisel ei lenda lõuna

      talv