Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
toas, magab. Ta palus end äratada kell üheksa.”
„Lähen kohe üles teda vaatama,” ütlesin.
Arvasin, et minu äkiline ilmumine võiks teda ehmatada, nii et ta kogemata midagi ettevaatamatut välja ütleb. Jooksupoiss oli valmis mind tema tuppa juhatama, mis asus teisel korrusel ja mille ees oli väike koridor. Ta näitas mulle ukse kätte ja pidi just alla minema, kui ma nägin midagi, mis mul, hoolimata mu kahekümne teenistusaasta kogemustest, südame pööritama pani. Põrandal oli peenike punane verenire, mis lookles toaukse alt üle koridori ja moodustas seinaliistu ääres väikese loigu. Minu hüüatuse peale tuli jooksupoiss tagasi. Verd nähes pidi ta peaaegu minestama. Uks oli seestpoolt lukus, aga ühisel jõul lõime selle sisse. Toas oli aken lahti ja akna kõrval kägaras maas lamas ööriietuses mehe laip. Ta oli surnud ilmselt juba tükk aega tagasi, sest ta liikmed olid tardunud ja külmad. Pöörasime ta ümber ja jooksupoiss tundis temas otsekohe ära sama härra, kes oli üürinud selle toa Joseph Stangersoni nime all. Surma põhjuseks oli vasakusse rinnapoolde löödud sügav haav, mis pidi olema läbistanud südame. Ja nüüd tuleb loo kõige imelikum osa. Mida te arvate, mis oli mõrvatu kohal seinal?”
Mul käis judin üle keha ja ma aimasin juba enne, kui Sherlock Holmes vastas, et tuleb midagi õudset.
„Verega kirjutatud sõna Rache,” ütles ta.
„See’p see oli,” sõnas Lestrade aukartlikult ja natuke aega olime kõik vait.
Tundmatu salamõrvari tegudes oli midagi nii plaanipärast ja nii arusaamatut, et ta kuriteod tundusid seetõttu veelgi võikamad. Igatahes minul, kes ma ometi lahinguväljalgi päris rahulik olin olnud, kippusid tema jubedaist tegudest mõeldes närvid võbisema.
„Meest oli nähtud,” jätkas Lestrade. „Piimapoiss oli teel kauplusesse läinud juhuslikult läbi kitsa tänava, mis möödub hotelli taga asuvatest tallidest, ja märganud, et redel, mis seal tavaliselt maas lebas, seisis nüüd püsti ühe pärani avatud teise korruse akna all. Kui ta juba möödas oli, nägi ta tagasi vaadates kedagi meest redelit mööda alla tulevat. Too olevat aga roninud nii rahulikult ja avalikult, et poiss pidanud teda mõneks hotellis tööl olevaks puusepaks või tisleriks. Ta polevat teda eriti tähelegi pannud, mõelnud ainult endamisi, et see mees on õige varakult tööle hakanud. Poisile on jäänud mulje, et mees oli suurt kasvu, punaka näoga ja kandis pikka pruunikat palitut. Ilmselt oli ta pärast mõrva veel natukeseks ajaks tuppa jäänud, sest kausist, kus ta oma käsi oli pesnud, leidsime veresegust vett ja voodilinadel oli otsekui nimme jäetud noapühkimise jälgi.”
Kuulates mõrvari kirjeldust, mis täpselt vastas Holmesi omale, vaatasin talle korraks otsa, ent ta näost ei paistnud ei võidurõõmu ega rahuldust.
„Kas te ei leidnud toast midagi, mis aitaks mõrvarile jälile saada?” küsis ta.
„Mitte midagi. Stangersoni taskus oli Drebberi rahakott, kuid näib, et see oli alati nii, sest tema maksis. Kotis oli üle kaheksakümne naela, aga võetud ei olnud midagi. Missugused nende erakordsete kuritegude motiivid ka ei oleks, röövimisega pole siin kindlasti tegemist. Mingisuguseid pabereid ega märkmeid mõrvatu taskus ei olnud, välja arvatud üksainus telegramm, mis oli saadetud Clevelandist umbes kuu aega tagasi ja sisaldas sõnu „J. H. on Euroopas”. Nime polnud sellele sõnumile lisatud.”
„Ja midagi muud seal ei olnud?” päris Holmes.
„Mitte midagi tähtsat. Romaan, millega mees end magama oli lugenud, lebas voodil ja piip oli tema kõrval toolil. Laual oli klaas vett ja aknalaual väike laastust salvikarp paari pilliga.”
Vaimustushõiskega hüppas Sherlock Holmes jalule.
„Viimane lüli,” hüüdis ta võidukalt. „Nüüd on mul kõik lõplikult käes.”
Kaks detektiivi vahtisid talle hämmelduses otsa.
„Nüüd on mul sellest sasipuntrast kõik niidid käes,” sõnas mu kaaslane enesekindlalt. „Puuduvad ju muidugi veel üksikasjad, kuid kõikide peamiste faktide suhtes, alates sellest, kui Drebber jaamas Stangersonist lahkus, kuni viimase laiba leidmiseni, olen ma nii kindel, nagu oleksin kõike oma silmaga näinud. Ma tõestan seda teile kohe. Kas saite need pillid enda kätte?”
„Sain,” vastas Lestrade ja tõi nähtavale väikese valge karbikese. „Kavatsesin lasta pillid, rahakoti ja telegrammi politseijaoskonnas kindlasse kohta paigutada ja seepärast võtsin nad kaasa. Et ma aga pillid võtsin, on paljas juhus, sest pean ütlema, et ma ei omista neile mingit tähtsust.”
„Lubage nad siia,” palus Holmes. „Noh, doktor,” pöördus ta siis minu poole, „kas need on harilikud pillid?”
Päris kindlasti ei olnud need harilikud pillid. Nad olid pärlhalli värvusega, väikesed, ümmargused ja vastu valgust peaaegu läbipaistvad. „Nende kerguse ja läbipaistvuse järgi otsustades arvaksin, et nad lahustuvad vees,” tähendasin.
„Täpselt nii,” vastas Holmes. „Ehk läheksite alla ja tooksite üles vaese väikese terjeri, kes juba nii kaua on vaevelnud; perenaine tahtis juba eile, et te ta piinad lõpetaksite.”
Läksin alla ja kandsin koera kätel üles. Looma vaevaline hingamine ja klaasistunud silmad näitasid, et lõpp ei ole enam kaugel. Ta lumivalge koon laskis selgesti paista, et koera tavalise eluea piir on juba ületatud. Asetasin ta vaibal lebavale padjale.
„Lõikan nüüd ühe neist pillidest pooleks,” sõnas Holmes, tõmbas välja väikese taskunoa ja tegi, nagu oli lubanud. „Ühe poole paneme tuleviku vajadusteks karpi tagasi, teise poole panen teelusikatäie veega siia veiniklaasi. Te näete, et meie sõbral, doktoril, on õigus: see lahustub hõlpsasti.”
„Kõik võib ju väga huvitav olla,” ütles Lestrade haavunult nagu inimene, kes kahtlustab, et tema üle naerdakse. „Aga ma ei taipa siiski, mis on sellel tegemist mister Joseph Stangersoni surmaga.”
„Kannatust, mu sõber, kannatust! Varsti näete, et just sellega meie katsel tegemist ongi. Lisan nüüd natuke piima, et segu suupärasemaks teha, ja kui seda koerale pakume, näeme, et ta lakub selle üsna meelsasti ära.”
Seda öeldes kallas ta veiniklaasi sisu alustassile ja asetas terjeri ette, kes selle kohe tühjaks limpsis. Sherlock Holmesi tõsine esinemisviis oli meid niipalju veennud, et istusime kõik vaikides, jälgisime pinevusega looma ja ootasime mingisugust jahmatamapanevat tagajärge. Kuid ei juhtunud midagi. Koer lebas padjal siruli edasi ja hingas vaevaliselt, aga nähtavasti ei teinud see lonks ta enesetunnet ei paremaks ega halvemaks.
Holmes oli taskukella välja võtnud, ja sedamööda kuidas minut järgnes minutile, ilma et oodatud tulemust oleks järgnenud, ilmus ta näkku äärmine tusk ja pettumus. Ta näris huuli, trummeldas sõrmedega vastu lauda ja näitas igal muul viisil, et ta kannatus on katkemas. Ta oli nii pinevil, et mul temast siiralt kahju hakkas. Kaks detektiivi aga naeratasid pilkavalt: neile polnud tema ette sattunud takistus sugugi vastumeelt.
„See ei saa olla kokkusattumus,” ütles ta viimaks erutatult, hüppas toolilt üles ja sammus ärrituses mööda tuba edasi-tagasi. „Täiesti võimatu, et see paljas kokkusattumus oleks. Just need pillid, mida ma Drebberi puhul kahtlustasin, leitakse tegelikult pärast Stangersoni surma. Ja ometigi on nad mõjuta. Mida võib see tähendada? Mu arutluskäik ei saanud ju kindlasti mitte vale olla. See on võimatu! Ja siiski ei ole sel armetul penil midagi viga… Ahaa, nüüd ma tean! Nüüd tean!” Rõõmuhüüdega tormas ta karbi juurde, lõikas teise pilli pooleks, lahustas selle, lisas piima ja pakkus terjerile. Õnnetu looma keel näis vaevalt sellega niisutatud olevat, kui kõiki ta liikmeid läbis kramplik värin ja ta jäi lamama kangelt ning elutult, nagu välgust rabatud.
Sherlock Holmes tõmbas korra sügavasti hinge ja pühkis otsaesiselt higi. „Mul peaks endasse rohkem usku olema,” ütles ta. „Selle aja peale peaksin juba teadma, et kui mõni fakt näib pikale järeldustereale vastu rääkivat, siis osutub ikka võimalikuks seda teisiti tõlgendada. Kahest pillist sellest karbis oli üks kõige kangem mürk, teine aga täiesti kahjutu. Oleksin pidanud seda teadma, enne kui karpi üldse nägin.”
See viimane väide oli minu