Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
üle puistatud just sel viisil allakukkunud puude ja kaljurahnudega. Nüüdki, kui nemad orgu läbisid, tuli üks suur rahn mürinal alla. Kukkumise räme ragin kajas vaiksetest lõhangutest vastu ja heidutas väsinud hobuseid, nii et need kappama pistsid.
Kui päike idas aeglaselt üle silmapiiri tõusis, lõid suurte mägede tipud üksteise järel särama nagu lambid pidustusel, kuni nad kõik õhetasid ja ergasid. See suurepärane looduspilt ergutas kolme põgenikku ja andis neile uut jõudu. Ühest kaljulõhest välja tormava mägioja ääres tegid nad peatuse, jootsid hobuseid ja võtsid ise tõtates hommikueinet. Lucy ja ta isa oleksid meelsasti kauem puhanud, aga Jefferson Hope oli järeleandmatu. „Praegu on nad meil juba jälil,” ütles ta. „Kõik oleneb kiirusest. Kui me kord õnnelikult Carsonis oleme, võime terve ülejäänud elu puhata.”
Kogu selle päeva rühkisid nad mööda kitsaid kurusid edasi ja õhtuks arvestasid vaenlasest rohkem kui kolmkümmend miili ees olevat. Ööbimiseks valisid nad ühe etteulatuva rünka jalami, kus kaljud vilu tuule eest natuke varju pakkusid, tõmbusid sooja saamiseks tihedasti üksteise vastu ja nautisid mõnetunnilist uinakut. Enne päevatõusu olid nad aga juba jalul ja jälle teel. Jälitajatest ei olnud kippu ega kõppu ja Jefferson Hope hakkas juba arvama, et see hirmuäratav organisatsioon, kelle viha alla nad olid sattunud, neid enam kätte ei saa. Ta ei teadnud aimatagi, kui kaugele see raudne haare võis ulatuda ja kui varsti see pidi nende ümber sulguma ning nad purustama.
Umbes teise põgenemispäeva keskpaiku hakkas napp toiduvaru otsa lõppema. Ent see ei teinud kütile palju muret, sest mägedes leidus ulukeid ja ta oli varemgi tihtipeale pidanud endale püssi abil toitu hankima. Ta valis varjulise nurga, kogus kuivanud oksi hunnikusse ja süütas hea tubli lõkke, mille ääres ta kaaslased võisid end soojendada, sest nüüd olid nad peaaegu viis tuhat jalga üle merepinna ja õhk oli torkivalt külm. Pannud hobused köide ja jätnud Lucyga hüvasti, viskas ta püssi õlale ja läks otsima, mida õnnelik juhus teele toob. Tagasi vaadates nägi ta vana meest ja noort tütarlast leegitseva tule ääres kükitamas, kuna kolm looma seisid liikumatult tagapool. Siis jäid nad tema pilgu eest kaljude varju.
Ta käis maha oma paar miili, läbides ühe kuristiku teise järel, ilma et tulemusi oleks olnud, kuigi puukoorel leiduvate märkide ja muude tunnuste järgi arvas ta ümbruses arvukalt karusid leiduvat. Pärast kahe-kolmetunnilist asjatut otsimist, kui ta juba üsna lootusetult mõtles tagasi pöörduda, nägi ta juhuslikult üles vaadates viimaks midagi niisugust, mis ta südame rõõmust põksuma pani. Terava etteulatuva kaljunuki serval kolme-neljasaja jala kõrgusel seisis mingi loom, kes välimuselt meenutas lammast, kuid oli relvastatud hiiglasuure sarvepaariga. „Suursarv”, nagu seda looma nimetatakse, oli tõenäoliselt valvuriks tervele karjale, keda kütt kaljude varjus muidugi ei näinud. Õnneks seisis loom peaga vastassuunas ja polnud teda märganud. Kütt heitis maha, toetas püssi kaljurünkale ning sihtis kaua ja kindlalt, enne kui päästikule vajutas. Loom kargas õhku, vankus hetke kuristiku serval ja langes siis prantsatades alla orgu.
Kaasaviimiseks oli ta liiga raske ja nii leppis kütt ühe kintsu ning küljetükiga. Saak üle õla, kiirustas ta tuldud teed tagasi, sest õhtu hakkas juba kätte jõudma. Vaevalt sai ta aga minekule asuda, kui mõistis, missugusesse kimbatusse on sattunud. Jahiõhinas oli ta tuttavatest kaljulõhangutest tublisti kõrvale põiganud ja nüüd polnud enam kerge tagasiteed leida. Ta eksles orus, mis hargnes omakorda paljudeks põikorgudeks. Need olid üksteisega nii sarnased, et võimatu oli üht teisest eraldada. Miil maad või rohkem sammus ta üht orgu mööda edasi, kuni jõudis mägioja juurde, mida ta kindlasti kunagi varem polnud näinud. Nüüd oli selge, et ta vales suunas oli liikunud, ja ta pöördus teise orgu õnne katsuma, kuid tulemus jäi samaks. Õhtu lähenes jõudsasti ja oli juba peaaegu pime, kui ta viimaks mäekitsusesse jõudis, mis talle tuttav näis. Aga isegi siin polnud kerge õigel rajal püsida, sest kuu polnud veel tõusnud ja kõrged järsud kaljuseinad kummalgi pool süvendasid hämarust. Koorma all lookas ja pingutustest väsinud, komberdas ta edasi. Tema südidust säilitas üksnes mõte, et iga samm viib teda Lucyle lähemale ja et tal on kaasas küllaldaselt toitu kogu ülejäänud teekonna tarbeks.
Nii jõudis ta selle oru suudmesse, kuhu oma kaaslased oli jätnud. Isegi pimeduses tundis ta ära orgu ümbritsevate kaljujärsakute piirjooned. Teised pidid teda küll ärevusega ootama, sest ta oli ära olnud peaaegu viis tundi. Rõõmu pärast seadis ta käed suu juurde ja pani kitsa oru vastu kajama valjule halloole, millega ta oma tulekust märku andis. Ta peatus ja jäi vastust ootama. Ent mitte midagi polnud kuulda peale tema enese hüüde kaja, mis veeres piki süngeid vaikseid kuristikke ja tuli lugematult kordudes ta kõrvu tagasi. Ta hõikas veel korra, isegi valjemini kui enne, aga sõpradelt, kellest ta nii lühikese aja eest oli lahkunud, ei tulnud vastuseks mitte sosinatki. Teda valdas ebamäärane, nimetu hirm ja ta ruttas meeletuna edasi, pillates ärevuses väärtusliku toidugi maha.
Kui ta ümber nurga keeras, tuli täielikult nähtavale koht, kuhu ta tule oli teinud. Seal oli veel alles hõõguv tuhahunnik, kuid lõket ei olnud nähtavasti tema lahkumisest saadik kohendatud. Ümberringi valitses endiselt surmavaikus. Mehe esialgne kartus muutus nüüd kindlaks veendumuseks ja ta tõttas edasi. Tuleaseme läheduses ei olnud ühtki elavat olevust: loomad, mees, neiu – kõik olid kadunud. Oli liigagi selge, et tema äraolekul oli ootamatult juhtunud kohutav õnnetus, mis oli tabanud neid kõiki, jätmata enesest aga vähimaidki jälgi.
Sellest löögist lausa oimetuseni vapustatud, tundis Jefferson Hope peapööritust ning pidi püssile toetuma, et mitte kukkuda. Kuna ta aga põhiliselt oli teoinimene, toibus ta ruttu oma ajutisest võimetusest, haaras hõõguvast tuhaasemest poolpõlenud tuki, puhus selle lõkkele ja hakkas tungla abil väikest laagriplatsi uurima. Hobusekapjadest sõtkutud maapind näitas, et põgenikele oli järele jõudnud suur ratsanikesalk, kelle jälgede suund tõendas, et nad hiljem Salt Lake Citysse tagasi olid pöördunud. Kas nad ka mõlemad tema kaaslased endaga minema olid viinud? Jefferson Hope uskus seda juba päris kindlasti, kuni ta pilk millelegi peatuma jäi, mis iga närvi ta kehas võbisema pani. Natuke eemal, laagriplatsi serval, oli madal punaka mulla kühm, mida seal varem kindlasti ei olnud. Eksida oli võimatu – see oli värske haud. Lähemale minnes märkas noor kütt hauakünkasse pistetud keppi, mille harulisse otsa oli torgatud paberileht. Kiri paberil oli lühike, kuid asjalik:
Vana tubli mees, kellest ta alles üürikese aja eest lahkus, oli niisiis läinud ja see paberilipakas oli kogu ta hauakiri. Jefferson Hope vaatas meeletu pilguga enese ümber, otsides veel teist hauda, kuid seda ei olnud. Lucy olid julmad jälitajad tagasi viinud, et talle juba ammugi määratud saatus teoks teha ja anda ta naiseks ühe vanema poja haaremisse. Kui noormees mõistis, mis tütarlast ees ootab, ja tundis oma võimetust seda takistada, soovis ta, et ka tema koos vana farmeriga siinsamas vaikses mullapõues puhkaks.
Kuid jällegi sai tema teotahteline vaim jagu tardumusest, mida tekitab meeleheide. Kui ta ka midagi muud ei suuda teha, siis vähemalt võib oma elu kättemaksule pühendada. Suure kannatlikkuse ja visaduse kõrval iseloomustas Jefferson Hope’i veel kustumatu kättemaksuiha. Mahajäetud tuleaseme juures seistes tundis ta, et ainult täielik põhjalik kättemaks tema enese käe läbi võib ta südamevalu leevendada. Kogu oma tugeva tahte ja väsimatu tarmu otsustas ta pühendada sellele ainsale eesmärgile. Nägu karm ja kahvatu, läks ta tuldud teed tagasi sinna, kuhu oli pillanud lihakäntsaka, kohendas siis hõõguva tule lõkkele ja küpsetas endale mõneks päevaks piisava toidutagavara. Selle sidus ta kompsu ja hakkas kohe ilma puhkamata „kättemaksuinglite” jälgedes üle mägede tagasi minema.
Vaevatuna ja rakkus jalgadega rühkis ta viis päeva mööda kitsaid kurusid, mida kord juba ratsa oli läbinud. Öösel heitis ta kaljude vahele pikali ja tukastas mõne tunnikese, kuid juba enne päevatõusu oli alati jälle teel. Kuuendal päeval jõudis ta Kotkakurusse, kust nad oma õnnetut põgenemist olid alustanud. Sealt võis ta alla vaadata „pühakute” kodupaigale. Kurnatult ja surmani väsinult toetus ta püssi najale ning raputas hirmsas raevus oma kuivetut rusikat all laiuva vaikse linna poole. Talle torkas silma, et mõned tähtsamad tänavad olid lipuehtes ja ka muidu justkui pidustusteks kaunistatud. Endamisi arutades, mida see võiks tähendada, kuulis ta kabjaplaginat ja nägi üht ratsanikku lähenemas.