Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
vist John Ferrieri tütar,” tähendas ta. „Nägin teid ennist tema õuest välja ratsutamas. Kui teda näete, küsige, kas ta mäletab Hope’isid St. Louisist. Kui ta toosama Ferrier on, siis minu isa ja tema olid omal ajal suured semud.”
„Ehk oleks parem, kui tuleksite ja küsiksite ise,” sõnas neiu tagasihoidlikult.
Noormehele näis ettepanek meeldivat ja ta tumedad silmad lõid rõõmust särama.
„Seda ma teen,” ütles ta. „Ainult et me oleme kaks kuud mägedes hulkunud ja pole seetõttu külaskäiguks just sobivas vormis. Ta peab mind vastu võtma nii, nagu ma olen.”
„Tal on tublisti põhjust teid tänada ja samuti ka minul,” vastas neiu. „Ta hoiab mind väga, ja kui nood veised mind surnuks oleksid trampinud, poleks ta sellest kunagi üle saanud.”
„Mina samuti mitte,” sõnas ta kaaslane.
„Teie! Sellest ma küll aru ei saa, kuidas see teile midagi võiks tähendada. Te ei ole ju isegi meie sõber.”
Noore küti tõmmu nägu muutus selle märkuse peale nii morniks, et Lucy Ferrier valjusti naerma puhkes.
„Oh, ega ma seda siis tõsiselt mõelnud,” ütles ta. „Nüüd te muidugi olete sõber ja peate meile külla tulema. Praegu pean aga jälle edasi kihutama, või muidu ei usalda isa mulle enam oma asjaajamisi. Nägemiseni!”
„Nägemiseni!” vastas noormees oma laia sombreerot kergitades ja kummardus ta väikese käe kohale. Neiu pööras mustangi ümber, nähvas sellele piitsaga ja sööstis rulluvasse tolmupilve kadudes mööda laia maanteed minema.
Vaikivana ja tõsisena ratsutas noor Jefferson Hope oma kaaslastega edasi. Nad olid Nevada mägedes hõbedat otsinud ja pöördusid parajasti tagasi Salt Lake Citysse, et muretseda siin küllaldaselt kapitali mõnede avastatud maagisoonte kaevandamiseks. Ta oli selles ettevõttes niisama agar olnud kui teisedki, kuni äsjane ootamatu vahejuhtum ta mõtetele hoopis teise suuna andis. Ilus noor tütarlaps, aval ja kosutav nagu Sierra tuuled, oli ta vulkaanilist, taltsutamatut südant kõige sügavama põhjani erutanud. Kui neiu ta vaatepiirilt oli kadunud, mõistis ta, et tema ellu on tulnud pööre ja et ei hõbedaspekulatsioonid ega miski muu või talle iial olla nii tähtsad kui see uus tunne, mis vallutas kõik ta mõtted. Ta südames ärganud armastus ei olnud poisikese äkiline muutlik tuju, vaid pigem käskiva meelelaadi ning tugeva tahtega mehe ohjeldamatu, äge kirg. Ta oli harjunud kõiges, mida ette võttis, edu saavutama. Nüüdki tõotas ta oma südames, et võidab selle neiu poolehoiu, kui üldse inimlikud pingutused ja visadus suudavad talle õnnestumist kindlustada.
Ta külastas John Ferrieri tolsamal õhtul ja veel palju kordi, kuni ta nägu farmis omaseks sai. Viimase kaheteistkümne aasta jooksul oli orgu sulgunud ja töösse süvenenud Johnil vähe võimalusi olnud välismaailma uudiseid kuulda. Jefferson Hope võis talle kõigest pajatada ja teha seda nii, et see huvitas Lucyt samuti nagu ta isagi. Ta oli Kalifornias uusasukas olnud ja võis jutustada nii mõnegi imekspandava loo noil rahulikel päevil metsikus saamahimus kokku aetud ja jälle kaotatud varandustest. Ta oli ka olnud karusnahakütt, hõbedaotsija ja karjakasvataja ning võtnud osa retkedest tundmatuile aladele. Kus iganes võis leida närvekõditavaid seiklusi, seal oli neid otsinud ka Jefferson Hope. Varsti hakkas ta vanale farmerile meeldima, nii et viimane tema voorustest rääkides kiidusõnadega kitsi ei olnud. Niisugustel puhkudel Lucy vaikis, kuid puna tema palgel ja ta õnnelikult säravad silmad näitasid vägagi selgesti, et ta noor süda ei olnud enam tema oma. Ta auväärt isa võib-olla ei märganud neid sisemise muutuse tundemärke, kuid mehele, kes ta armastuse oli võitnud, ei jäänud need kindlasti tähele panemata.
Ühel suveõhtul tuli Hope nelja kihutades mööda maanteed, peatus värava juures, viskas ratsmed üle tara ja sammus mööda jalgteed maja poole. Lucy, kes parajasti uksel seisis, tuli talle vastu.
„Pean ära minema, Lucy,” ütles ta neiu mõlemat kätt oma pihku võttes ja talle õrnalt otsa vaadates. „Praegu ma sind kaasa ei kutsu, aga kas sa siis oled valmis tulema, kui ma tagasi jõuan?”
„Ja millal siis?” päris Lucy naeratades ja punastades.
„Kõige enam paari kuu pärast. Siis tulen sulle järele, kallis. Keegi ei saa meie vahel seista.”
„Ja mis isa sellest arvab?” küsis Lucy.
„Tema andis oma nõusoleku, tingimusel, et me need kaevandused ilusasti käiku laseme. Selle koha pealt pole mul midagi karta.”
„No kui sina ja isa juba kõiges kokku olete leppinud, siis pole muidugi enam midagi öelda,” sosistas Lucy, põsk vastu tema laia rinda.
„Jumal tänatud!” sõnas noormees kähedalt, kummardus ja suudles neiut. „See on siis otsustatud. Mida kauemaks ma jään, seda raskem on minna. Mind oodatakse kanjoni juures. Nägemiseni, mu lemmik, nägemiseni. Kahe kuu pärast näed mind jälle.”
Nende sõnadega rebis ta end neiust lahti, kargas hobuse selga ja kappas tuhatnelja minema, ilma et isegi tagasi oleks vaadanud: ta nagu kartis, et tal võib-olla ei piisa meelekindlust, kui ta mahajääjale kas või ainsagi pilgu heidaks. Lucy seisis väraval ja vaatas talle järele, kuni ta silmist kadus; siis sammus ta majja tagasi – kõige õnnelikum tütarlaps kogu Utah’s.
John Ferrier kõneleb prohvetiga
Kolm nädalat oli sellest ajast möödunud, kui Jefferson Hope ja ta kaaslased Salt Lake Cityst lahkusid. John Ferrieri süda valutas, kui ta noormehe tagasitulekule ja kasulapse eelseisvale kaotamisele mõtles. Lucy õnnest särav nägu aga lepitas teda olukorraga siiski rohkem kui ükski muu põhjendus. Sügaval südamepõhjas oli ta ammu kindlalt otsustanud, et miski ei saa teda iial sundida oma tütart mormoonile naiseks lubama. Niisugust abielu ei pidanud ta üldse abieluks, vaid häbiks ja teotuseks. Mida ta mormoonide tõekspidamistest ka muidu võis mõelda, selles küsimuses oli ta igatahes järeleandmatu. Oma arvamusest pidi ta aga vaikima kui haud, sest tollal oli „pühakute” maal hädaohtlik kehtiva usu vastaseid mõtteid avaldada.
Jah, hädaohtlik – isegi nii hädaohtlik, et kõige pühamadki julgesid oma usulisi vaateid ainult hinge kinni pidades sosistada, kartes kogemata poetada midagi niisugust, mida võidaks vääriti mõista ja mis viibimata karistuse kaela tooks. Tagakiusamise ohvrid olid nüüd ise tagakiusajateks saanud – ja kõige hirmsamateks tagakiusajateks. Ei Sevilla inkvisitsioon, Saksa feemikohus ega Itaalia salaseltsid olnud iial suutnud liikuma panna hirmuäratavamat mehhanismi kui see, mis ähvardava pilvena Utah’ riigi kohale kerkis.
Selle organisatsiooni nähtamatus ja teda ümbritsev salapärasus tegid ta kahekordselt kohutavaks. Ta näis olevat kõiketeadev ja kõikvõimas, ent ometi polnud teda iial ei näha ega kuulda. Mees, kes kirikuga vastuollu sattus, kadus jäljetult ja keegi ei teadnud, kuhu ta oli läinud või mis tast oli saanud. Naine ja lapsed ootasid kodus, kuid isa ei tulnud enam tagasi, et neile jutustada, kuidas ta oma saladuslike kohtumõistjate kätte oli sattunud. Mõtlematule sõnale või teole järgnes häving, ja ometi ei teadnud keegi, missugune võis olla nende kohal lasuva kohutava jõu olemus. Pole siis ime, et mehed käisid ringi hirmul ja värisedes ega julgenud isegi kõrbe südames sosistada kahtlustest, mis neid rõhusid.
Esialgu rakendati seda ebamäärast kohutavat võimu ainult tõrkujate suhtes, kes mormooni usu olid vastu võtnud, kuid hiljem soovisid sellest loobuda või teise usku minna. Varsti aga võttis see laiema ulatuse. Täisealisi naisi jäi üha vähemaks, ja polügaamia jutlustamine ilma naissoost elanikkonnata, kust haaremitesse lisa hankida, oli ju viljatu õpetus. Hakkasid ringi liikuma veidrad kuuldused sisserändajate tapmisest ja laagrite rüüstamisest piirkondades, kus indiaanlasi kunagi polnud nähtud. Vanemate haaremitesse ilmusid uued naised. Nad nutsid, jäid kurvastusest otsa ning kandsid näol kustumatu õuduse jälgi. Hilisel tunnil mägedes viibinud rändurid rääkisid maskides meeste relvastatud jõukudest, kes neist pimeduses vargsi ja käratult mööda olid vilksatanud. Need jutud ja kuuldused muutusid ikka kindlamaks ja neid kinnitati üha uuesti, kuni nad teatud nimetuse all konkreetse vormi said. Veel tänapäevalgi on daniitide ehk „kättemaksuinglite” nimetusel üksildastes Lääne rantšodes võigas ja kurjakuulutav kõla.
Täielikumad