Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
tõenäoliselt kannab ta sama nime mida isagi. Teie isa, kui ma õigesti mäletan, on juba ammu surnud. Järelikult oli kell teie vanema venna käes.”
„Siiani klapib,” ütlesin. „Lisate veel midagi?”
„Ta oli lohakate kommetega mees – väga lohakas ja hooletu. Talle pärandati korralik elujärg, tema aga raiskas oma võimalused ära, elas mõnd aega vaesuses, jõudes vahetevahel siiski jälle lühikeseks ajaks haljamale oksale, hakkas aga lõpuks jooma ja suri. See on kõik, mida ma saan järeldada.”
Hüppasin toolilt püsti ning lonkasin läbematult toas ringi, süda täis kibedust.
„See on teist alatu, Holmes,” nurisesin. „Ma poleks uskunud, et te selleni laskute. Olete mu õnnetu venna eluloo kohta järele pärinud ja teete nüüd näo, nagu tuletaksite oma teadmised mingil fantastilisel viisil. Te ei looda mind ometi uskuma panna, et lugesite seda kõike välja sellest vanast kellast! See pole sõbramehe tegu, ja kui otse välja öelda, lõhnab pettuse järele.”
„Kallis sõber,” sõnas Holmes lepitavalt, „palun vabandage mind. Suhtusin asjasse nagu abstraktsesse probleemi ning unustasin, kui isiklik ja valus see teile võib olla. Ent kinnitan ometi, et mul polnud aimu teie venna olemasolustki, enne kui te mulle selle uuri andsite.”
„Aga kust, pagana pihta, te siis need faktid võtsite? Need on absoluutselt õiged, viimase kui üksikasjani.”
„Oh, eks mul oli lihtsalt õnne. Võisin ju ainult öelda, kuidas oli lugu tõenäosuse seisukohalt. Ma ei lootnudki täpne olla.”
„Ega see teil kõik paljas oletus ei olnud?”
„Ei, ei – ma ei oleta kunagi. Huupi oletamine on äärmiselt halb harjumus ja mõjub loogilisele järeldusvõimele hukatuslikult. Kummaline tundub see teile ainult sellepärast, et te ei jälgi mu mõttekäiku ega märka tillukesi fakte, millest võivad tuleneda suured järeldused. Näiteks alustasin ma väitega, et teie vend oli hooletu. Kui te kellakapsli alumist poolt vaatate, siis märkate, et see on üleni kriimustusi täis, mis tuleb harjumusest pidada samas taskus teisi kõvu esemeid, nagu münte ja võtmeid. Ei ole mingi vägitükk väita, et inimene, kes viiekümneginise uuriga nii muretult ümber käib, peab olema lohakas. Ka ei ole teab kui keeruline järeldada, et mehe eest, kes nii väärtusliku eseme pärib, on ka muus suhtes hästi hoolitsetud.”
Noogutasin märgiks, et saan ta mõttekäigust aru.
„Inglise pandimajapidajatel on tavaks kella hoiule võttes kviitungi number nööpnõela otsaga kapsli siseküljele kraapida. See moodus on mugavam kui lipiku kasutamine, sest nii pole vaja karta, et number kaoks või valele kellale satuks. Sellel kellakapslil võib luubi abil näha tervelt nelja niisugust numbrit. Järeldus: teie vend istus sageli kuival. Sekundaarne järeldus: vahetevahel oli tal ka paremaid päevi, sest muidu poleks ta saanud kella välja lunastada. Lõpuks palun teid vaadata seesmist katteplaati, milles on võtmeauk. Vaadake tuhandeid kriimustusi augu ümber – märke võtme libisemisest. Missuguse kaine mehe võti oleks vedanud sellised kriimud? Joodiku kella ei näe te aga kunagi nendeta. Ta keerab uuri üles öösel ja ebakindel käsi jätab endast jäljed. Mõistatuslikku pole siin midagi.”
„Kõik on selgemast selge,” kostsin mina. „Kahetsen, et tegin teile ülekohut. Oleksin pidanud teie imepäraseid võimeid rohkem usaldama. Tohin ma küsida, kas teil on momendil ka mõni kutsealane probleem käsil?”
„Mitte ühtegi. Ja see võtab tuju ära. Ma ei saa elada ilma vaimse pingeta. Mis mõtet on niisugusel elul! Tulge siia akna juurde. Olete te kunagi näinud nii morni, sünget ja kasutut maailma? Vaadake, kuidas kollane udu venib mööda tänavat ja ujub üle määrdunudhallide majade. Mis võiks veel lootusetumalt proosaline olla? Mis kasu on võimetest, doktor, kui neid pole kuskil rakendada? Kuriteod on tüütult tavalised, elugi on tüütult tavaline, ja ühelgi omadusel peale kõige tavalisemate pole maa peal kohta.”
Avasin suu, et sellele ilukõnele vastata, kui kiire koputuse järel sisenes perenaine ja tõi vaskkandikul nimekaardi.
„Teie juurde tuli keegi noor daam, sir,” ütles ta mu kaaslasele.
„Miss Mary Morstan,” luges Holmes. „Hm! Ma ei mäleta seda nime kuulnud olevat. Paluge ta sisse, missis Hudson. Ärge minge ära, doktor Watson. Mulle meeldiks, kui te siia jääksite.”
Tutvumine uue juhtumiga
Miss Morstan astus tuppa kindlal sammul ja väliselt väga rahulikuna. Ta oli blond noor daam, väikesekasvuline ja kenake, elegantsete kinnastega ning väga maitsekalt rõivastatud. Ent ta riietuse lihtsus andis tunnistust sellest, et ta võimalused olid piiratud. Seljas oli tal tumehall villane kleit, ehete ja kaunistusteta, ning peas kandis ta samasugust tuhmhalli turbanit, mida elustas ainult väike valge suleke küljel. Neiu näojooned polnud eriti korrapärased, ka ei hiilanud ta kauni jumega, kuid ilme oli tal meeldiv ja sõbralik ning suured sinised silmad erakordselt hingelised ja sümpaatsed. Kuigi olin näinud kolmel mandril õige paljudest rahvustest naisi, polnud ma veel kohanud nägu, mis oleks kõnelnud selgemat keelt peenekoelisest ja tundlikust loomusest. Märkasin, et kui ta istus toolile, mida Sherlock Holmes talle pakkus, värisesid tal huuled ja käed. Oli igati näha, et ta on seesmiselt väga erutatud.
„Pöördusin teie poole sellepärast, mister Holmes,” sõnas ta, „et ükskord aitasite mu perenaisel, missis Cecil Forresteril üht kodust arusaamatust lahendada. Talle jättis teie lahkus ja osavus väga sügava mulje.”
„Missis Cecil Forrester?” kordas Holmes mõtlikult. „Osutasin vist jah talle väikese teene. Nagu ma mäletan, oli too juhtum üpris lihtne.”
„Missis Forresteri arvates mitte. Ja niimoodi ei saa te vähemalt öelda minu loo kohta. Ma ei usu, et võiks üldse olla midagi veel kummalisemat, veel seletamatumat kui minu praegune olukord.”
Holmes hõõrus käsi ja ta silmad lõid särama. Ta naaldus ettepoole ja tema teravate joontega kullinägu võttis äärmiselt keskendunud ilme.
„Jutustage, milles asi seisab,” lausus ta kärmesti ja asjalikult.
Tundsin end ebamugavalt.
„Kindlasti te vabandate mind,” kohmasin püsti tõustes.
Minu suureks üllatuseks tõstis aga noor daam oma kinnastatud käe, et mind peatada.
„Kui teie sõber oleks nii kena ja jääks kohale,” lausus ta, „osutaks ta mulle võibolla hindamatu teene.”
Vajusin toolile tagasi.
„Lühidalt on faktid järgmised,” jätkas miss Morstan. „Mu isa teenis ohvitserina ühes India rügemendis ja saatis mu juba lapsena kodumaale. Ema oli mul surnud ja Inglismaal ei olnud mul ühtki sugulast. Mind pandi kenasse pansioni Edinburghis, kus elasin kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani. 1878. aastal sai mu isa, kes oli rügemendi kapten, aasta puhkust ning sõitis koju. Ta telegrafeeris mulle Londonist, et jõudis hästi pärale, ja tegi mulle korralduse kohe sinna sõita, märkides oma aadressiks Langhami hotelli. Niipalju kui ma mäletan, sisaldas tema läkitus palju häid ja õrnu sõnu. Jõudnud Londonisse, sõitsin Langhami hotelli ja kuulsin, et kapten Morstan seal tõesti peatuvat, olevat aga eelmisel õhtul välja läinud ja veel tagasi tulemata. Ootasin kogu päeva, kuid ei saanud tema kohta midagi teada. Samal õhtul teatasin hotelli juhataja soovitusel asjast politseile ja järgmisel hommikul panime kuulutuse kõikidesse lehtedesse. Meie järelepärimised ei kandnud vilja ja tollest päevast peale pole mu õnnetust isast enam midagi kuulda olnud. Ta sõitis koju, süda tulvil lootust, et saab veidi rahu, veidi mõnusat puhkust, selle asemel aga …”
Neiu surus käe kõrile ja tema lause katkestas lämmatatud nuuksatus.
„Millal see juhtus?” päris Holmes ja avas märkmiku.
„Isa jäi kadunuks kolmandal detsembril 1878. aastal – peaaegu kümme aastat tagasi.”
„Ja tema pagas?”
„Jäi hotelli. Selle hulgas polnud midagi, mis oleks aidanud saladuse jälile jõuda. Tal olid seal mõned riietusesemed ja raamatud ning suur hulk haruldusi Andamani saartelt, kus ta oli töötanud