Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
ta mitu korda oma peenikese häälega. „Teie teenistuses, härrad. Astuge palun mu pühapaigakesse. Väike toake, armuline preili, aga sisse seatud mu enda tahtmist mööda: kunstioaas Lõuna-Londoni sünges kõrbes.”
Nähes ruumi, kuhu ta meid kutsus, olime kõik hämmeldunud. Selles armetus majas tundus see niisama kohatu nagu puhtaim teemant vaskses raamistuses. Seinad olid ülirikkalikult kaetud läikivate eesriiete ja kangastega, mis olid siin-seal kokku tõmmatud, et teha ruumi mõnele raskes raamis pildile või idamaisele vaasile. Vaip põrandal oli merevaiguvärvi ja mustakirju, nii pehme ja paks, et jalg vajus sellesse mõnusasti nagu kohevasse samblasse. Kaks suurt põigiti vaibale laotatud tiigrinahka ja nurka matile asetatud tohutu vesipiip suurendasid veelgi muljet hommikumaisest luksusest.
Toa keskel rippus peaaegu nähtamatu kuldtraadi küljes hõbedase tuvi kujuline lamp. Põledes täitis see ruumi nõrga meeldiva lõhnaga.
„Minu nimi on Thaddeus Sholto,” sõnas väike mees, ise kogu aeg tõmbleva näoga naeratades. „Teie olete muidugi miss Morstan. Ja need härrad …”
„See on mister Sherlock Holmes ja see – doktor Watson.”
„Ah arst!” hüüatas ta ärevalt. „Juhtub teil ehk stetoskoop kaasas olema? Tohiksin ma teid paluda… kas oleksite nii lahke? Kardan tõsiselt oma südameklappide pärast. Arteriaalset klappi võib veel usaldada, venoosse suhtes kuuleksin aga meelsasti teie arvamust.”
Kuulasin, nagu palutud, ta südant, kuid leidsin kõik korras olevat, peale selle muidugi, et mees ise oli hirmu pärast täiesti endast väljas ja värises pealaest jalatallani.
„Kõik paistab olevat normaalne,” sõnasin. „Muretsemiseks pole teil mingit põhjust.”
„Vabandage mind mu ärevuse pärast, miss Morstan,” tähendas mister Sholto kergelt. „Olen väga haiglane ja selle südameklapi suhtes oli mul juba ammu kahtlusi. Meeldiv kuulda, et need on alusetud. Kui teie isa, miss Morstan, poleks oma südant ülearu koormanud, oleks ta praegu võib-olla veel elavate kirjas.”
Oleksin võinud seda inimest näkku lüüa, nii väga vihastas mind tema mõtlematu ja taktitundetu vihje. Miss Morstan istus toolile ja ta nägu muutus lubivalgeks.
„Tundsingi omas südames, et ta on surnud,” lausus neiu.
„Võin teile jutustada kõigist üksikasjadest,” jätkas mees, „ja veelgi enam – võin teie jaoks õigluse jalule seada ja sean ka, ükskõik mida mu vend Bartholomew selle kohta ütleks. Mul on väga hea meel, et teie sõbrad siin on – mitte ainult teie saatjatena, vaid ka minu sõnade ja tegude tunnistajatena. Kolmekesi võime Bartholomew’le julgesti vastu astuda. Ärgem kutsugem aga kedagi kõrvalist, ei ühtegi politseinikku ega ametiisikut. Saame kõik väga hästi omavahel, ilma vahetalitajateta ära klaarida. Miski ei pahandaks Bartholomew’d rohkem kui asja avalikuks tegemine.”
Ta istus madalale sohvale ning pilgutas küsivalt oma nõrku vesiseid silmi.
„Mis minusse puutub,” lausus Holmes, „siis mida te ka iganes ei kavatseks kõnelda, minu kaudu see edasi ei lähe.”
Noogutasin omapoolse kinnituse märgiks.”
„Tore! Väga tore!” lausus mees. „Miss Morstan, tohin ma teile klaasi kiantit pakkuda? Või ehk tokaid? Teisi veine ma kodus ei pea. Kas avan pudeli? Ei? Hüva, loodan, et teil pole midagi tubakasuitsu vastu, idamaise tubaka palsamilõhna vastu. Olen pisut närviline ja leian, et vesipiip on hindamatu rahustusvahend.”
Mees lähenes suurele piibukahale peenikese küünla ja läbi roosivee hakkas tõusma lõbusaid suitsumulle. Istusime kolmekesi poolringis, kõigil kael õieli ja lõug toetatud kätele, kummaline tõmbleva näo ja suure hiilgava kolbaga mehike pahvimas närviliselt keskel.
„Kui ma otsusele tulin teile seda kirja saata, oleksin võinud ühtlasi oma aadressi anda, aga ma kartsin, et võite mu nõudmise tähele panemata jätta ja tuua endaga kaasa ebameeldivaid inimesi. Võtsin endale seepärast vabaduse määrata kohtamine nii, et mu teener Williams näeks teid esimesena. Usaldan täielikult tema otsustusvõimet, pealegi oli tal korraldus, et ta sel juhul, kui miski teda peaks häirima, asja kohe katki jätaks. Te ehk vabandate mind nende ettevaatusabinõude pärast, aga ma olen pisut erakliku loomuga ning võiks öelda ka et peene maitsega, ja minu meelest pole midagi ebaesteetilisemat kui politseinik. Tunnen juba loomu poolest vastumeelsust labase argipäevaelu iga avalduse vastu. Jõhkra rahvaga puutun ma harva kokku. Nagu näete, armastan enda ümber veidi elegantsi. Võiksin ennast nimetada kunstide soosijaks. Kunst on mu nõrkus. See maastik siin on ehtne Corot, ja kui asjatundja võib-olla kahtleks mu Salvatore Rosas, ei tohiks Bouguereau suhtes tekkida vähimatki küsimust. Eriti armastan moodsat prantsuse kooli.”
„Vabandage, mister Sholto,” sõnas miss Morstan, „aga ma tulin teie palvel siia selleks, et kuulda midagi, mida te soovisite mulle teatavaks teha. Aeg on hiline ja mulle meeldiks, kui meie kõnelus oleks võimalikult lühike.”
„Isegi parimal juhul võtab see veidi aega,” vastas mees, „sest meil tuleb kindlasti minna Norwoodi ja külastada Bartholomew’d. Peame minema kõik koos ja katsuma Bartholomew’d oma nõusse saada. Ta on minu peale väga kuri, et astusin sammu, mida õigeks pidasin. Eile õhtul me päris tülitsesime. Te ei kujuta ette, kui ebameeldivaks ta vihastades võib muutuda.”
„Kui meil tuleb Norwoodi minna, siis oleks võib-olla õigem kohe teele asuda,” söandasin vahele ütelda.
Väike mees naeris, kuni ta kõrvadki punaseks läksid.
„Ei, see küll ei lähe,” naeris ta. „Mis Bartholomew ütleks, kui ma teid nii ootamatult sinna viiksin! Ei, pean teid ette valmistama ja ära seletama, kes on kes ja kuidas lood meie vahel on. Kõigepealt pean ütlema, et õige mitme punkti suhtes ei ole mul endalgi selgust. Saan teile rääkida ainult seda, mida ise tean.
Mu isa oli, nagu te ehk juba isegi ära arvasite, major John Sholto, kes teenis varem India armees. Umbes üksteist aastat tagasi läks ta erru ja asus elama Ülem-Norwoodi Pondicherry Lodge’i. Ta oli Indias jõukaks saanud ning tõi endaga kaasa kenakese hulga raha, suure kollektsiooni hinnalisi haruldusi ning hindudest teenrid.
Niiviisi varustatuna ostis ta endale maja ning elas väga luksuslikult. Mu kaksikvend Bartholomew ja mina olime ainsad lapsed.
Mäletan väga hästi, missuguse sensatsiooni põhjustas kapten Morstani kadumine. Lugesime ajalehtedest selle üksikasju, ja teades, et ta oli olnud meie isa sõber, arutasime seda küsimust tema juuresolekul. Tavaliselt isa veel arutas koos meiega, mis võis kapteniga juhtunud olla. Me poleks iial osanud arvata, et ta ise varjaski kogu saladust, et kõikidest inimestest üksnes temale oli teada Arthur Morstani saatus.
Küll aga mõistsime, et meie isa ähvardas midagi salapärast, mingi tõeline hädaoht. Ta kartis väga üksinda välja minna ja alati palkas ta Pondicherry Lodge’i uksehoidjateks kaks elukutselist poksijat. Kunagine nahkkindamees on ka Williams, kes teid täna sõidutas. Omal ajal oli ta Inglismaa meister kergekaalus. Isa ei seletanud meile kunagi, mis see just oli, mida ta kartis, aga meile torkas silma tema äärmine vastumeelsus puujalaga inimeste suhtes. Ükskord ta koguni tulistas üht puujalaga meest – too osutus süütuks käsitööliseks, kes käis endale tellimisi hankimas. Asja summutamiseks tuli meil tookord suur summa mängu panna. Meie vennaga mõtlesime, et see oli isal lihtsalt mingi isevärki tuju, kuid hilisemad sündmused sundisid meid arvamust muutma.
1882. aasta algul sai mu isa Indiast kirja, mis andis talle raske hoobi. Ta peaaegu minestas, kui ta ümbriku hommikueine juures avas, ja sellest päevast alates jäi ta põdema, kuni lõpuks suri. Me ei saanud iial teada, mis selles kirjas oli, aga kui ta seda käes hoidis, nägin, et see oli konarliku käekirjaga sirgeldatud napp teade. Isa põdes juba aastaid põrnahaigust, nüüd hakkas ta tervis kiiresti halvenema ja ühel päeval aprilli lõpul öeldi meile, et tal pole enam elulootust ja et ta tahab meile veel midagi öelda.
Kui me isa tuppa astusime, istus ta voodis, padjad selja taga toeks, ja hingeldas raskesti. Ta palus meil ukse lukku keerata ja seista teine teisele poole voodit. Siis võttis ta meil mõlemal käest kinni ning hakkas meeleliigutusest ja valust murduva häälega õige tähelepanuväärset