Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
mitte. See on tõesti imelik ja teeb mulle tuska. Lootsin selle aja peale juba midagi kindlat teada saada. Äsja käis Wiggins ette kandmas – ütles, et paadist pole jälgegi. Igatahes äärmiselt ebameeldiv takistus, sest iga minut on kallis.”
„Saan ehk mina millegagi aidata? Olen nüüd täiesti värske ja võin väga hästi järgmise öö üleval olla.”
„Ei, meie ei saa siin midagi teha. Peame ainult ootama. Kui me kodunt välja läheme, võib meie äraolekul teade tulla ja siis on hiljaksjäämine kindel. Teie võite teha, mis teile meeldib, mina aga pean valvesse jääma.”
„Siis ma lähen käin Camberwellis missis Cecil Forresteri pool ära. Eile ta palus mind tulla.”
„Missis Forrester?” kordas Holmes, silmis naeruvine.
„Nojah, miss Morstan muidugi ka. Nad tahtsid väga kuulda, mis on vahepeal juhtunud.”
„Mina teie asemel neile liiga palju ei räägiks,” õpetas Holmes. „Naisi ei või kunagi täielikult usaldada, isegi mitte kõige paremaid.”
Ma ei hakanud aega raiskama, et sellele jõledale mõtteavaldusele vastu vaielda.
„Olen tunni-paari pärast tagasi,” ütlesin.
„Väga hea. Õnn kaasa! Aga kuulge, kui te üle jõe lähete, võiksite ühtlasi ka Toby ära viia, sest vaevalt meil teda nüüd enam tarvis läheb.”
Võtsingi krantsi kaasa ja andsin ta koos poole sovriniga Pinchin Lane’i topisetegijale üle. Camberwellis leidsin miss Morstani öistest seiklustest pisut kurnatuna, aga otse janunemas uudiste järele. Ka missis Forrester põles uudishimust. Rääkisin neile, mida me olime teinud, jättes kõige hirmsamad üksikasjad siiski vahele. Nii kõnelesin ma küll mister Sholto surmast, mitte aga sellest, kuidas nimelt mõrv oli sooritatud. Kõigist kärbetest hoolimata oli mu jutustus nende jaoks ikka veel küllalt kole ja hämmastav.
„See on ju päris romaan kohe!” hüüdis missis Forrester. „Tütarlaps, kellele tehakse ülekohut, poolemiljonine aare, mustanahaline inimsööja ja puujalaga jõhkard. Kaks viimast asendavad traditsioonilist lohet või õelat krahvi.”
„Veel on selles loos kaks rändrüütlit, kes tütarlapsele appi tulevad.” Lisas miss Morstan ja heitis mulle särava pilgu.
„Ma ei mõista, Mary, kuidas te saate nii rahulik olla! Teie õnn sõltub ju sellest, kuidas see jälitamine lõpeb. Kujutlege vaid, mida tähendab olla nii rikas: kogu maailm on teie jalge ees maas!”
Mul hüppas süda rõõmust, kui nägin, et neiu ei ilmutanud sellise väljavaate puhul mingit vaimustust. Otse vastupidi, ta heitis pea uhkelt selga, nagu ei läheks asi talle üldse korda.
„Mis mind huvitab, on mister Thaddeus Sholto saatus,” lausus miss Morstan, „muul ei ole tähtsust. Tema toimis minu suhtes igati sõbralikult ja ausalt. Meie kohus on ta sellest hirmsast ja alusetust süüdistusest vabastada.”
Camberwellist lahkusin alles hilisel õhtutunnil ning selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli päris pime. Mu korterikaaslase raamat ja piip lebasid laual, ise oli ta aga kadunud. Vaatasin otsivalt ringi, kuid mingit sedelikest ma ei märganud.
„Mister Sherlock Holmes on vist välja läinud?” pärisin perenaiselt, kes tuli eesriideid ette tõmbama.
„Ei, sir. Ta läks oma tuppa. Kas teate, sir,” alandas ta oma hääle mõjuvaks sosinaks, „olen ta tervise pärast mures.”
„Mispärast, missis Hudson?”
„Noh, ta on nii imelik, sir. Pärast seda kui te ära läksite, ta muudkui kõndis ja kõndis, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, nii et ta sammud mulle juba närvidele käima hakkasid. Siis oli kuulda, kuidas ta endamisi kõneles ja pomises, ja iga kord, kui kell helises, tuli ta trepiotsa ja päris: „Kes see oli, missis Hudson?” Nüüd läks ta oma tuppa ja virutas ukse kinni, aga minu juurde on kuulda, kuidas ta seal endist viisi marsib. Loodan väga, sir, et ta haigeks ei jää. Võtsin endale julguse ja soovitasin tal mõnd rahustavat rohtu sisse võtta, aga ta vahtis mulle selle peale niisuguse näoga otsa, et katsusin ainult, kuidas tulema sain.”
„Ma ei usu, et oleks põhjust muret tunda, missis Hudson,” seletasin mina. „Olen teda varemgi sellisena näinud. Ta lihtsalt juurdleb millegi üle ja see teeb ta rahutuks.”
Püüdsin meie väärikale perenaisele asja seletada hästi kergel toonil, aga mul endalgi läks süda raskeks, kui ma kogu pika öö aeg-ajalt Holmesi samme kuulsin. Teadsin hästi, kuidas ta elav vaim pealesunnitud tegevusetuse vastu mässas.
Hommikueinele tuli ta väga roidununa, silmade all tumedad varjud ja põskedel palavikuline puna.
„Teete endale liiga, vanapoiss,” ütlesin talle. „Kuulsin, kuidas te öö läbi ringi kõndisite.”
„Ei saanud jah magada,” vastas Holmes. „See põrgulik probleem tapab mu ära. Hirmus rumal on niisuguse pisiasja taha toppama jääda, kui kõigest muust on üle saadud. Tean kurjategijate välimust, tean, missugune on paat – ühesõnaga, tean kõike, ja ometi ei saa nende kohta ühtegi teadet. Rakendasin veel teisigi jõudusid tööle ja olen kasutanud kõiki minu käsutuses olevaid vahendeid. Kogu jõe ulatuses on mõlemad kaldad läbi otsitud, aga uudiseid ei mingeid, ka pole missis Smith oma abikaasast kuulnud. Hakkan juba arvama, et nad lasksid paadi põhja. Aga sellele oletusele on vastuväiteid.”
„Võib-olla juhatas missis Smith meid valedele jälgedele.”
„Ei, selle võimaluse võime rahuga kõrvale jätta. Pärisin järele – niisugune paat on tõesti olemas.”
„Ehk sõitis ta hoopis ülesjõge?”
„Kaalusin ka seda võimalust – üks otsijate rühm käib ülalpool kaldad kuni Richmondini läbi. Kui täna mingit teadet ei tule, hakkan homme ise otsima ja mitte niivõrd paati kui just mehi. Aga päris kindlasti kuuleme neist juba varem.”
Ja siiski me ei kuulnud. Me ei saanud ühtegi teadet ei Wigginsilt ega teistelt otsijatelt. Enamik ajalehti tõi ära artikleid Norwoodi kurbmängu kohta. Kõik paistsid olevat vaese Thaddeus Sholto vastu väga vaenulikult häälestatud. Uusi detaile ükski leht ei andnud, peale selle, et järgmisel päeval pidi aset leidma kohtuistung. Jalutasin õhtul Camberwelli, et daamidele meie ebaedust teatada. Tagasi jõudes leidsin Holmesi rõhutuna ja tusasena. Ta vaevalt vastas mu küsimustele ning tegeles õhtu läbi mingi keeruka keemilise analüüsiga. Pärast pikaajalist retortide kuumendamist ja aurude destilleerimist oli lõpptulemuseks säherdune hais, mis mu lihtsalt toast välja ajas. Varase hommikuni kuulsin katseklaaside kõlksumist – järelikult tegeles Holmes ikka veel oma lehkava katsega.
Koidu ajal ehmusin äkitselt ärkvele ja leidsin üllatusega Holmesi oma sängi kõrvalt. Seljas oli tal kore lühikese kuuega meremeheülikond ning kaela ümber jämedast riidest punane rätt.
„Lähen jõge mööda allapoole, Watson,” seletas ta. „Mõtlesin kõik veel kord hoolega läbi ja teist väljapääsu ei leidnud. Igatahes on asi seda väärt, et järele proovida.”
„Ma võin ometi kaasa tulla?” küsisin.
„Ei, teist on rohkem kasu, kui te mu esindajana siia jääte. Ega ma isegi tahaks ära minna, sest kuigi Wiggins oli eile õhtul juba lootust kaotamas, on vägagi võimalik, et täna kuuleb uudiseid. Tahaksin, et te avaksite kõik kirjad ja telegrammid ning toimiksite oma äranägemise järgi, kui mingeid teateid peaks tulema. Võin ma teile lootma jääda?”
„Aga muidugi.”
„Kardan, et te mulle telegrafeerida ei saa, sest ma ei tea öelda, kuhu just satun. Kui mul veab, siis ma kauaks muidugi ei jää. Aga enne ma tagasi ei tule, kui nende kohta mingisuguseid teateid saan.”
Hommikueineni polnud Holmesist veel midagi kuulda. Avanud „Standardi”, leidsin meie juhtumi kohta siiski midagi uut.
Veel kord Ülem-Norwoodi tragöödiast rääkides on meil põhjust uskuda, kirjutas leht, et asi on palju komplitseeritum ja salapärasem, kui algul arvati. Uued tunnistused näitavad, et mister Thaddeus Sholto ei