Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
õige. Hoolimata sellest, et „Aurorat” kuskil näha polnud, oletasin, et paat ei tohiks kaugel olla. Asetasin end Smalli olukorda ja otsisin väljapääsu, nagu tema võimetega mees seda oleks teinud. Arvatavasti oleks ta taibanud, et paadi tagasisaatmine või mõne sadamasilla ääres hoidmine oleks juhul, kui neid taga oleks aetud, politseile jäljed kohe kätte näidanud. Kuidas sai ta siis paati varjata ja ometi vajaduse puhuks käepärast hoida? Pidasin aru, mida mina teeksin, kui ma tema nahas oleksin. Suutsin välja mõelda ainult ühe võimaluse. Oleksin andnud paadi mõne paadimeistri või – remontija kätte, et ta sellel mõne tühise vea parandaks. Nii oleks paat viidud tolle kuuri või töökotta ja oleks seega olnud hästi varjatud, samal ajal aga vajaduse korral paari tunniga sõidukorras.”
„Õige lihtne seletus.”
„Ja just selliseid väga lihtsaid asju kiputakse pahatihti kahe silma vahele jätma. Noh, otsustasin tegutseda selle plaani järgi. Asusin kohe oma süütus meremeherõivastuses teele ja käisin kõigis paadiremonditöökodades. Viieteistkümnest tulin tühjalt tulema, aga kuueteistkümnendas – Jacobsoni omas – sain teada, et kahe päeva eest oli keegi puujalaga mees neile „Aurora” üle andnud ja palunud midagi tüüri juures parandada. „Aga tüüril pole tal mitte miskit viga,” ütles mulle meister. „Näete, seal ta seisab – see kahe punase vöödiga.” Ja samal hetkel astus sisse ei keegi muu kui kadunud paadiomanik Mordecai Smith ise! Ta oli üsna tublisti purjus. Mina poleks teda loomulikult tundnudki, aga ta pasundas üle terve töökoja nii enda kui oma sõiduki nime. „Mul on paati tarvis täna õhtul kell kaheksa,” kuulutas ta. „Pidage silmas – täpselt kell kaheksa: mul on sõitjateks kaks härrat, keda ei tohi lasta oodata.” Nähtavasti olid nad Smithile hästi maksnud, sest ta oli väga helde – loopis meestele šillingeid mõlema peoga. Kõndisin tal natuke maad järel, siis aga kadus ta ühte õllepoodi. Mina läksin tagasi töökotta, ja leidnud teel juhuslikult ühe oma poisi, panin ta paati valvama. Ta seisab jõe kaldal ja lehvitab taskurätti, kui „Aurora” teele asub. Meie ootame oma paadiga sellal juba eemal keset jõge ja oleks imelugu, kui me mehi ja aaret kõigega tükkis kätte ei saaks.”
„Plaanitsetud on see teil igatahes peenelt, olgu siis mehed õiged või mitte,” arvas Jones. „Aga kui mina seda asja oleksin ajanud, oleksin salga politseinikke Jacobsoni töökotta viinud ja kurjategijad kohe kinni nabinud, niipea kui nad oleksid tulnud.”
„Siis oleksite neid küll kaua pidanud ootama, sest see Small paistab üsna nutikas sell olevat. Ta oleks enne kellegi maad kuulama saatnud, ja kui miski talle kahtlasena oleks tundunud, oleks ta terve nädala oma urkas kükitanud.”
„Aga te oleksite võinud Mordecai Smithi kinni võtta ja niimoodi nende peiduurka teada saada,” tähendasin mina.
„Sel juhul oleksin asjatult aega raisanud. Olen valmis sada ühe vastu kihla vedama, et Smith ei tea, kus nad elavad. Niikaua kui jätkub viina ja talle hästi makstakse, ei lähe muu talle korda. Nemad saadavad talle lihtsalt korraldusi, mida tal täita tuleb. Ei, kaalusin mõttes kõik võimalused läbi, ja see on kõige parem.”
Niimoodi vesteldes olime paljude Thamesi kohal kaarduvate sildade alt läbi sööstnud. Kui libisesime mööda Cityst, kuldasid viimased päikesekiired St. Pauli risti. Enne kui me Towerini jõudsime, valitses juba hämarus.
„See seal ongi Jacobsoni paadiparandustöökoda,” osutas Holmes mastide ja taglaste metsale Surrey-poolsel kaldal. „Tiirutage siin nende pargaste varjus tasahilju edasi-tagasi.” Ta võttis taskust ööpikksilma, silmitses veidi aega kallast ning sõnas siis: „Valvur on oma postil, taskurätti pole aga näha.”
„Sõidaksime ehk tsipake maad allapoole ja ootaksime seal,” pani Jones õhinal ette.
Selleks ajaks olime kõik elevil, isegi politseinikud ja kütjad, kellel polnud õiget ettekujutustki, mis meil teoksil oli.
„Me ei tohi ühtegi oletust enesestmõistetava tõena võtta,” vastas Holmes. „Kümme ühe vastu lähevad nad pärivoolu, aga me ei või selles kindlad olla. Siit paistab hästi töökoja sissekäik, meid aga märkavad nad vaevalt. Öö tuleb selge ja valgust on küllalt. Peame jääma siia, kus oleme. Vaadake, kui palju rahvast seal teisel pool laternavalguses voorib.”
„Need tulevad töökojast.”
„Räpasevõitu poisid, aga küllap hõõgub igaühel sügaval südames oma jumalik sädemeke. Neid vaadates seda ei ütleks. A priori ei peaks seda võimalikukski. Mõistatuslik olend see inimene!”
„Mõni nimetab teda loomaks, kelle sisse on peidetud hing,” tähendasin mina.
„Seda küsimust käsitleb hästi Winwood Reade,” jätkas Holmes. „Ta märgib, et kuigi üksikisik on lahendamatu mõistatus, saab temast üldsummana võetult matemaatiline tõsiasi. Näiteks ei või te kunagi ette teada, mida mõni üksikisik teatud juhul teeks, võite aga täpselt öelda, mida keskmine inimene ette võtaks. Üksikolendid erinevad, keskmine jääb samaks. Nii arvab statistika. Aga ega see seal äkki juba taskurätt ei ole? Kindlasti lehvib teisel kaldal midagi valget.”
„Jah, see on teie valvur!” hüüdsin. „Näen teda selgesti.”
„Ja seal on „Aurora”,” hüüatas mister Holmes, „kihutab kui elus kurat! Masinist, täiskäik edasi! Laske sellele kollase tulega paadile järele. Jumala eest, ma ei anna endale iialgi andeks, kui ta meil nina alt minema putkab!”
„Aurora” oli töökoja sissekäigust paari väikese laeva varjus märkamatult jõkke lipsanud, ja enne kui me teda silmasime, arendas juba täit kiirust. Praegu ta otse lendas kalda lähedal jõge mööda allapoole. Jones jälgis „Aurorat” süngelt ja vangutas pead.
„Pagana kiire teine,” lausus ta. „Kahtlen väga, kas me ta kinni püüame.”
„Peame ta kinni püüdma!” surus Holmes läbi hammaste. „Andke valu, kütjad! Tehke, mis vähegi teha annab! Me peame nad kätte saama, kui meil ka paat all põlema läheks!”
Olime neil juba üsna kannul. Ahjud lõõmasid, võimsad masinad vuhisesid ja mütsusid nagu suur metallist süda. Paadi terav tääv lõikas vaikset jõevett ning saatis meist paremale ja vasakule rulluva laine. Masina iga tukse pani paadi hüppama ja võbisema nagu elusolendi. Suur kollane latern paadi ninas heitis meie teele pika loitleva valgusjoa. Otse ees oli näha tume laik, mis oligi „Aurora”, ja valge vahupööris tema taga näitas, kui kiiresti paat kihutas. Tuiskasime mööda pargastest, aurikutest, kaubalaevadest, nende vahele ja jälle välja, mõne laeva taha ja teise ümbert ringi. Pimeduses hõigati meile midagi teistelt alustelt, „Aurora” tormas aga ikka edasi ja tema kannul kihutasime edasi meiegi.
„Andke valu, mehed, andke valu!” hüüdis Holmes, kummardudes masinaruumi, kotkaninaga agar nägu alt tulevast põrgulõõmast punane. „Katsuge viimane välja pigistada!”
„Minu meelest vähendame vist vahemaad,” tähendas Jones, pilk „Auroral”.
„Täiesti kindel,” vastasin mina. „Mõne minuti pärast on ta meil käes.”
Ent samal silmapilgul mängis saatus meile vingerpussi: „Aurora” ja meie vahele ukerdas puksiirlaev, kolm pargast köiega järel. Ainult tänu järsule pöördele suutsime ära hoida kokkupõrke, ja enne kui me laeva ümbert ringi jõudsime sõita, oli „Aurora” kõvasti kahesaja jardi võrra edumaad suurendanud. Ta oli küll ikka veel hästi nähtav, sest hämusest ja petlikust videvikust oli saamas selge tähine öö. Meie katlad olid nii kuumaks aetud kui vähegi võimalik ning habras pähklikooreke värises ja nagises metsiku jõu käes, mis meid edasi kandis. Olime lennanud läbi Pooli, mööda Lääne-India dokkidest, piki Deptford Reachi alla, ümber Koerasaare ja jälle otse edasi. Ähmane laik meie ees võttis nüüd üsna selgelt elegantse „Aurora” kuju. Jones suunas meie helgiheitja valguse temale, nii et võisime eraldada inimkogusid tekil. Üks mees istus paadipäras, kummargil mingi musta eseme üle, mida ta põlvede vahel hoidis. Tema kõrval lösutas tume kogu, mis nägi välja nagu njuufaundlandi koer. Poiss hoidis tüüripinni, punases ahjukumas aga nägin vana Smithi vööni paljana elu eest süsi kühveldamas. Algul nad vist ei olnud