Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
sellest Norwoodi asjast mitte kui midagi.”
„Ega ei teadnud kah,” hüüdis meie vang vahele, „mitte poolt sõna. Olin kuulnud, et tal on hea kiire paat, ja siis võtsingi selle. Ma ei rääkinud talle midagi, aga maksin kõvasti ja lisaks pidi ta veel ühe ilusa asjakese saama, kui me Gravesendis seisvale „Esmeraldale” oleksime jõudnud – pidime sellega Brasiiliasse sõitma.”
„Hüva, kui ta midagi halba teinud ei ole, siis hoolitseme, et ka temale halba ei juhtuks. Ehkki me jälitatavad üsna nobedasti kinni nabime, ei ole me sugugi nii nobedad neid süüdi mõistma.” Oli lõbus kuulda, kuidas suureline Jones juba kurjategijate kinnipüüdjana esinema hakkas. Sherlock Holmes muigas ühe suunurgaga – Jonesi jutt oli tedagi lõbustanud.
„Kohe jõuame Vauxhalli silla juurde,” jätkas Jones, „ja laseme teid, doktor Watson, aardekastiga maale. Mul pole vist vaja seletada, kui raske vastutuse ma seda tehes endale võtan. Niisugune teguviis on täiesti korravastane, aga kokkulepe jääb kokkuleppeks. Kuna teil on nii väärtuslik kandam, on minu kohus teile siiski politseinik kaasa anda. Te muidugi sõidate voorimehega?”
„Seda küll.”
„Kahju, et pole võtit – saaksime kõigepealt nimekirja koostada. Teil tuleb kast seal lahti murda. Öelge, mees, kus võti on?”
„Jõe põhjas,” vastas Small lühidalt.
„Hm! Muukimise vaeva oleksite võinud meil küll ära hoida, teiega on niigi juba küllalt tüli olnud. Mul pole vist tarvis hoiatada, doktor, et te ettevaatlik oleksite. Pärast tooge kast Baker Streeti korterisse. Teeme seal enne jaoskonda minekut peatuse.”
Nad lasksid mu Vauxhalli juures koos raske raudkastiga maale ning andsid mulle avala, sõbraliku moega politseiinspektori kaasa. Veerand tundi sõitu, ja me olime missis Forresteri maja juures. Teenija oli nii hilist külalist nähes õige üllatunud. Ta seletas, et missis Forrester on õhtuks välja läinud ja tuleb tõenäoliselt väga hilja. Miss Morstan pidi aga olema elutoas ja sinna ma siis läksingi, kast süles, jätnud vastutuleliku politseiniku tõlda ootama.
Neiu istus lahtise akna all, seljas õhuline valge kleit, mida elustas helepunane lehvike kaelusel ja vöökohal. Ta istus korvtoolis seljatoele nõjatudes ning läbi lambivarju langes talle pehme valgus, mis mängles ta armsal tõsisel näol ja andis ka lopsakatele juuksekiharatele tuhmi metalse läike. Üks käsi rippus lõdvalt üle käetoe alla ja kogu poos kõneles sügavast nukrusest. Minu samme kuuldes hüppas tütarlaps aga kohe jalule ja ta kahvatud põsed värvusid üllatusest ja rõõmust punaseks.
„Kuulsin, kui tõld ette sõitis,” seletas ta. „Mõtlesin, et missis Forrester tuleb ootamatult vara tagasi, aga ma poleks uneski võinud arvata, et see teie olete. Mis uudiseid te toote?”
„Tõin teile midagi paremat kui uudiseid,” ütlesin ma kasti lauale pannes reipalt, kuigi mu süda oli raske kui kivi. „Tõin teile midagi, mis kaalub üles kõik maailma uudised. Tõin teile varanduse.”
Miss Morstan silmitses rauast kasti.
„Ah see ongi siis see aare?” tähendas ta üpris ükskõikselt.
„Jah, see ongi suur Agra aare. Pool sellest kuulub teile, pool Thaddeus Sholtole. Kumbki teist saab oma paarsada tuhat. Mõelge ainult, mida see tähendab: kümme tuhat naela sissetulekut aastas! Inglismaal on vähe noori daame, kes teist rikkamad oleksid. Kas pole suurepärane!”
Kardan, et pakkusin oma vaimustusega üle ja et neiu märkas, kui õõnsalt mu õnnitlused kõlasid. Igatahes kergitas ta kulmu ja heitis mulle uuriva pilgu.
„Kui ma selle varanduse sain,” sõnas ta, „siis ainult tänu teile.”
„Ei, sugugi mitte,” vastasin, „mitte tänu mulle, vaid mu sõbrale Sherlock Holmesile. Mina poleks eluilmas suutnud lahendada mõistatust, mis isegi tema geniaalsuse proovile pani. Ja tõtt-öelda oleksime ikkagi veel aardest äärepealt ilma jäänud.”
„Palun võtke istet ja rääkige mulle kõigest, doktor Watson,” palus neiu.
Jutustasin lühidalt, mis oli juhtunud pärast seda, kui ma teda viimati nägin: Holmesi uuest otsimismeetodist, „Aurora” leidmisest, Athelney Jonesi ilmumisest, meie õhtusest retkest ja metsikust jahist mööda Thamesi. Miss Morstan kuulas meie seiklusi säravi silmi, huuled paokil. Kui rääkisin noolest, mis meist nii napilt mööda oli vihisenud, läks neiu näost valgeks ja mul hakkas hirm, et ta minestab.
„Pole midagi,” ütles ta, kui ma talle kiiruga veidi vett valasin. „Juba läks üle. Nii vapustav oli kuulda, missugusesse hirmsasse ohtu ma oma sõbrad olin saatnud.”
„Nüüd on kõik möödas,” vastasin talle. „Ja see polnudki nii hirmus. Ma ei hakka teile enam ebameeldivaid üksikasju rääkima. Kõneleme parem millestki lõbusamast. Näiteks sellest aardest. Mis võiks veel meeldivam kõneaine olla! Sain loa tuua aare teie juurde: arvasin, et teil oleks huvitav seda esimesena näha.”
„See pakub mulle tõesti väga suurt huvi,” lausus neiu, kuid ta hääl ei kõlanud sugugi innukalt. Kahtlemata arvas ta, et tema poolt oleks ebaviisakas ilmutada ükskõiksust aarde vastu, mille kättesaamine nii palju vaeva oli nõudnud.
„Missugune uhke kirst!” tähendas ta kasti kohale kummardudes. „Arvatavasti india töö, eks ole?”
„Jah, see on Benarese sepis.”
„Ja kui raske!” hüüatas ta kasti tõsta püüdes. „Juba kast ise on midagi väärt. Kus võti on?”
„Small viskas võtme Thamesi,” vastasin. „Pean missis Forresteri roobi appi võtma.”
Kasti esiküljel oli tugev lai kramp, millele oli antud istuva Buddha kuju. Pistsin roobi otsa nagu kangi krambi alla ning painutasin seda väljapoole. Kramp kargas valju naksatusega lahti. Värisevate sõrmedega tõstsin kaane üles. Jäime mõlemad pärani silmi vahtima: kast oli tühi!
Polnud mingi ime, et ta nii raske oli. Raudne kest oli igast küljest kaks kolmandikku tolli paks. See oli massiivne, hoolikalt tehtud, läbini rauast kirst, ilmselt mõeldud väga hinnaliste asjade hoidmiseks, ent selles polnud väärismetalli- ega kalliskivikübetki. Kast oli täiesti tühi.
„Aare on kadunud,” lausus miss Morstan rahulikult.
Kuulsin ta sõnu, mõistsin nende tähendust, ja kivi langes mu südamelt. Ma polnudki aru saanud, kui väga Agra aare mu hinge rõhus, enne kui see raskus mult nüüd lõplikult võeti. Kahtlemata oli see minust isekas, reeturlik ja inetu, aga ma ei tundnud tõesti muud kui kergendust, et kullast tõke oli meie vahelt kadunud.
„Jumal tänatud!” ohkasin südamepõhjast.
Neiu vaatas mulle kiiresti otsa, naerul silmades küsiv pilk.
„Miks te niiviisi ütlete?” küsis ta.
„Sellepärast et nüüd tohin jälle teist unistada,” seletasin ta kätt oma pihku võttes. „Sellepärast et armastan teid, Mary, nii väga, nagu üldse üks mees võib üht naist armastada. Sellepärast et see aare, see rikkus sulges mu suu. Nüüd, kus seda enam pole, võin teile öelda, kui väga ma teid armastan. Sellepärast ma ütlesingi „jumal tänatud”.”
„Siis ütlen ka mina: jumal tänatud,” sosistas Mary, kui ma teda embasin.
Kes ka iganes aarde oli kaotanud, mina igatahes teadsin, et olin enda oma sellel õhtul leidnud.
Jonathan Smalli kummaline jutustus
Tõllas istuv politseiinspektor pidi olema väga kannatlik mees, sest kulus üsna hulk aega, enne kui ma tema juurde tagasi tulin. Kui ma talle tühja kasti näitasin, läks ta nägu pilve.
„Nii et vaevatasule tuleb vilistada,” lausus ta nukralt. „Kui aaret ei ole, pole tasu kah. Oleksime tänase õhtu eest Sam Browniga kumbki kümnelise saanud, kui aare alles oleks olnud.”
„Mister Thaddeus Sholto on rikas mees,” lohutasin teda, „küll tema hoolitseb, et te vaevatasu kätte saate, ükskõik siis, kas aaret on või ei ole.”
Kuid