Tuletunnistaja. Lars Kepler
Читать онлайн книгу.
Daniel. “Siis sa mõistad üsna ruttu, kellele ma vihjan.”
“Aitäh,” ütleb Joona ja hakkab minema.
“Mõtle sellele, et nad on kaotanud sõbra,” lausub Daniel kiiresti.
Joona seisatab ja pöördub taas terapeudi poole.
“Kas sa tead, millisest toast Miranda leiti?”
“Ei, aga ma eeldasin, et …”
Daniel vaikib ja raputab pead.
“Mul on raske uskuda, et see oli ta enda tuba,” ütleb Joona. “See on peaaegu tühi, asub pärast tualette paremat kätt.”
“Isolaator,” vastab Daniel.
“Kuidas sinna satutakse?” küsib Joona.
“Kui …”
Daniel vakatab ja muutub mõtlikuks.
“Mille peale sa mõtled?”
“Uks oleks pidanud olema lukus,” ütleb ta.
“Võti on lukuaugus.”
“Milline võti?” küsib Daniel häält tõstes. “Ainult Elisabetil on isolaatori võti.”
“Kes on Elisabet?” küsib Gunnarsson.
“Minu abikaasa,” vastab Daniel. “Ta oli täna öövalves …”
“Aga kus ta praegu on?” küsib Sonja.
“Mida?” küsib Daniel ja on täiesti segaduses.
“Kas ta on kodus?” küsib Sonja.
Daniel on üllatunud ja ebakindel.
“Ma eeldasin, et Elisabet sõitis Nina ja kiirabiga kaasa,” ütleb ta aeglaselt.
“Ei, Nina Molander sõitis üksi,” vastab Sonja.
“Selge see, et Elisabet sõitis haiglasse kaasa, ta ei laseks kunagi õpilasel …”
“Mina olin esimesena siin,” katkestab Sonja.
Väsimus on ta hääle muutnud järsuks ja kähisevaks.
“Siin ei olnud ühtegi töötajat,” jätkab ta. “Ainult hulk hirmunud tüdrukuid.”
“Aga mu naine oli ju …”
“Helista talle,” ütleb Sonja.
“Ma proovisin, telefon on välja lülitatud,” ütleb Daniel vaikselt. “Ma arvasin … ma eeldasin …”
“Kurat kui segane,” vannub Gunnarsson.
“Minu naine Elisabet,” jätkab Daniel üha värisevamal häälel. “Ta on südamehaige, ta võib …”
“Katsu rahulikult rääkida,” ütleb Joona.
“Mu naisel on südame laienemine … ta oli öösel tööl ja peaks siin olema, telefon on välja lülitatud ja …”
21
Daniel vaatab kaaslastele segasel pilgul otsa, näpib jopelukku ja kordab, et ta naine on südamehaige. Koer haugub ja tõmbab rihma nii pingule, et peaaegu lämbub, koriseb ja hakkab siis jälle häälitsema.
Joona astub puu alla koera juurde. Ta üritab looma rahustada ja päästab samal ajal rihma kaelarihma küljest lahti. Niipea kui Joona koera lahti laseb, jookseb too üle hoovi väikese majakese juurde. Joona kiirustab talle järele. Koer kraabib uksepiita, ulub ja lõõtsutab.
Daniel Grim vahib Joonat ja koera ning liigub nende poole. Gunnarsson hüüab talle, et ta peatuks, aga ta ei kuula. Ta keha on kange ja nägu meeleheitel. Kruusakivid krabisevad jalge all. Joona püüab koera rahustada, saab kaelarihmast kinni ja tõmbab looma tagasi, uksest eemale.
Ka Gunnarsson jookseb üle hoovi ja haarab Danieli jopest, kuid too tõmbab end lahti, kukub kruusa peale maha, kriimustab kätt, kuid tõuseb taas püsti.
Koer haugub, tirib rihma, keha pingul.
Vormiriietuses politseinik seisab ukse ette. Daniel püüab end temast mööda pressida ja karjub, nutt kurgus: “Elisabet! Elisabet! Ma pean …”
Politseinik üritab teda eemale tõrjuda, Gunnarsson kiirustab Joona juurde ja aitab tal koeraga jännata.
“Mu naine,” kiunub Daniel. “See võib olla mu …”
Gunnarsson tirib koera tagasi puu juurde.
Loom hingeldab, kraabib käppadega kruusa üles ja haugub ukse poole.
Joona tunneb silmakoobastes valu, kui ta kummikindaid kätte tõmbab.
Viltuvajunud puusildil madala katuseviilu all seisab “Pruulikoda”.
Ettevaatlikult avab Joona ukse ja piilub pimedasse ruumi. Väike aken on lahti, õhus tiirleb sadu kärbseid. Kõikjal üle kulunud põrandalaudade on verised koerakäpajäljed. Ilma et ta sisse astuks, nihutab Joona end külg ees kamina taha vaatama.
Mobiilitelefoni korpuse tükk helgib veretriibu kõrval.
Kui Joona end ukseavast sisse kallutab, kostab kärbeste sumin üha valjemini. Viiekümnendates eluaastates naine lamab selili vereloigus, suu lahti. Jalas on tal teksad ja roosad sokid, seljas hall kampsun. Naine on ilmselgelt püüdnud end eest ära lohistada, kuid ta näo ja pea kogu ülemine osa on puruks tambitud.
22
Pia Abrahamsson märkab, et sõidab liiga kiiresti.
Ta oli kavatsenud varem teele asuda, kuid Östersundi kirikukogu koosolek venis plaanitust pikemaks.
Pia vaatab tahavaatepeeglist poega. Lapse pea on vajunud turvatooli servale. Silmad on prillide taga kinni. Hommikupäike helgib puude vahel ja üle poisi rahuliku näokese.
Pia vähendab kiirust 80 kilomeetrini tunnis, kuigi tee läbi kuusemetsa kulgeb täiesti otse.
Tee on tontlikult tühi.
Kakskümmend minutit tagasi kohtas ta puitu täis laaditud kaugveoautot, pärast seda ei ole ta näinud ühtki sõidukit.
Pia kissitab, et paremini näha.
Metsloomade kaitsetara virvendab monotoonselt kummalgi autoküljel.
Inimene on kõige arem loom maailmas, mõtleb ta.
Meie riigis on 8000 kilomeetrit kaitsetara. Mitte selleks, et loomi kaitsta, vaid selleks, et kaitsta inimesi. Läbi suure metsa viivad kitsad teed, mida kummaltki poolt kaitseb kõrge aed.
Pia Abrahamsson viskab kiire pilgu tagaistmele, kus on Dante.
Pia jäi rasedaks siis, kui töötas kirikuõpetajana Hässelby koguduses. Lapse isa oli Kyrkans Tidningu toimetaja. Pia hoidis rasedustesti käes ja mõtles, et ta on 36aastane.
Ta otsustas lapse alles jätta, kuid lapse isa pidi ta elust kaduma. Poja saamine on parim, mis temaga on juhtunud.
Dante magab toolis. Pea ripub raskelt rinnal, tekk on kukkunud autopõrandale.
Enne uinumist oli poiss nii väsinud, et hakkas iga asja peale nutma. Ta virises näiteks selle pärast, et autos haises ema parfüümi järele ja Super Mario oli ära söödud.
Sundsvallini on vähemalt 20 ja peale seda Stockholmini veel 460 kilomeetrit.
Nüüd on Pia Abrahamssonil pissihäda – ta jõi kirikukogu koosolekul liiga palju kohvi.
Varsti peaks tulema bensiinijaam.
Ta mõtleb endamisi, et keset metsa ei peaks autot peatama.
Ei peaks, aga ometi ta teeb seda.
Pia Abrahamsson, kes igal pühapäeval jutlustab, et kõigel, mis meiega juhtub, on sügavam mõte, langeb ise vaid mõne minuti pärast pimeda juhuse ohvriks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО