Teadmatus. Rein Põder
Читать онлайн книгу.
Tundsin õhus pinget. Asi on vist selles, mõtlesin, et ma pole kogu õhtu jooksul millegi konkreetse ja konstruktiivsega välja tulnud. Aga Ruth arvab vist, et mulle on mingid Larry kadumise kaudsed asjaolud selgunud, ainult et ma ei jaga temaga oma teadmust… Aga pole ju!
Igatahes, ma tundsin end ebamugavalt. Vaikus jätkus ja kohus. Noatöö muutus aina energilisemaks, pisarad muudkui voolasid, nii et ta pidi neid pisikese tüdruku moodi lürpima. See süvendas veelgi situatsiooni ebamugavust. Hea meelega oleksin haaranud taldrikult kiluvõileiva ja sööma hakanud. Kuid see oli katteta. Ja oli igasuguse kombe vastane! Kuid veelgi parema meelega oleksin sel hetkel kummutanud pitsi valget viina. Kuid viina polnud üldse sellele lauale ette nähtud… Võib-olla et peaksin küsima!?.. Oot-oot, kuidas Larryl sellesamuse viinuškaga lood olid? Minu teada tal küll säärast nõrkust varem polnud. Aga nüüd?
Järsku kukkus nuga Ruthil käest maha. Mitte lauale, vaid põrandale! (Mulle meenus välkkiirelt, et mahakukkunud nuga tähendab meest. See pärines mu vanaema tähendusleksikonist. Kes siis muu kui Larry! Oli ta tõesti tagasi tulemas!?)
Ja järgneval hetkel toimus välkkiire muutus Ruthi endaga. Ei, esmalt ta kummardus nuga üles tõstma. Aga kui ta end sirgu ajas, polnud ta nägu võimalik ära tunda. Nii moondununa ja inetuna polnud ma teda veel näinud. Mõtlesin, et nüüd ta siis prahvatabki ja ma saan teada, milles seisneb kogu minu süü selles loos.
„Kus ta on!? Ma küsin sinult? Kus Larry on! Sina pead seda teadma! Sina tead seda, ma olen selles kindel! Kes siis veel! Aga sa ei taha lihtsalt öelda!”
Ta peaaegu karjus seda ning astus isegi sammukese minu suunas, nuga kuidagi ohtlikult-ähvardavalt käes.
Taganesin. Mõeldes ise, millest küll see raev? Kust ta võtab, et ma p e a n teadma, kus Larry end varjab? Nagu oleksime me Larryga mingid vandenõulased tema, Ruthi vastu! Ja kohe seejärel nii et kõik see tema senine rahulik toon oli vaid näiline, teeseldud. Kõik see oli vaid fassaad, tasapinnalisus. Mu vastas oli nüüd täiesti tasakaalust väljas naine, lausa hüsteerik. Seda naist tuli nüüdsest karta rohkem kui ühtki teist inimest, keda ma tundsin. Ja mitte mingid vabameelsused ega vanade tunnete ülessoojendamised ei tulnud arvesse! Kõik, mida ma alles hiljaaegu olin temaga seoses tundnud või mida ma olin endas hellitanud, muutus nende mõne hetkega võimatuks…
„Kus ta on, ütle mulle? Kus Larry ennast varjab, küsin ma sult! Ma küsin sult viimast korda – kus on Larry. Ma küsin s i n u l t, kas sa kuuled mind! Vasta!” karjus ta mulle otse näkku, nii et ta süljepiisad tabasid mind ja ma tundsin ka tema hingeõhku, mis polnud kõige meeldivam. Ja mulle tundus, et isegi ta juuksed tõusid püsti, et tal olid juuste asemel väänlevad maod. Jah, ta oli hetke kui too antiikne naine! Veelgi enam, halb naisolevus – harpüia või moira või kes nad kõik seal olid…
Ja ma tegin järgmisel hetkel midagi kontrollimatut. Haarasin taldrikult ühe vaid kiluga kaetud võileiva ning toppisin selle endale suhu – ning võileib jäi mulle kurku kinni.
„Ma… ma… tõesti ei tea, Ruth!” peaaegu sosistasin talle vastuseks ja kukkusin siis köhima, nii et leivapudemed lauale laiali lendasid.
Sel hetkel libises kööki Marianne. Küllap ema raevuka hääle peale. Ta oli vist lihtsalt niisama voodil lebanud või koguni maganud, sest tal oli seljas mingi pooleldi läbipaistev negližee, millest ta tumedate nibudega rinnad selgesti läbi paistsid. Ja minus vilksatas kohatu mõte, et just niisugusena sobib ta sellesse stseeni palju paremini kui mingis lihtsas ranges keskkoolikleidis. Sest siin oli tegemist klassikalise konfliktiga.
„Ema, ema, pole vaja!” hüüatas Marianne ja klammerdus Ruthi käsivarde. „Kui keegi peab süüdi olema, siis parem olgu seda mina… ma olen seda hea meelega…” Ja Marianne jäi vait. Mis võis küll tema arvates olla see süü? Oleksin väga tahtnud teada saada.
Ja niisama äkki, nagu Ruthi raev oli süttinud, nii kähku see ka taandus. Ta taltus paari hetkega, võimalik, et just tütre sõnade ja kaisutuse peale, pani noa lauale, surus käed paluvalt rinnale kokku ning kukkus siis minu suunas vabandama – et ta ei tea, mis temaga toimub ja nõnda edasi. Mul oli imelik teda ka sellise kahetsevana näha. Kuid ma ei saanud midagi parata – kõik pidi minema oma määratud rada…
Situatsioon oli närune, see oli, nagu öeldakse, väljunud kontrolli alt. Ja sellistes situatsioonides, kui aus olla, eelistan mina alati taganemist, põgenemist, kui see vähegi võimalik on. Pange mulle pahaks või mitte. Sest olen loomult arg meesterahvas. Ja eelistan konfliktitut suhtlemist. Jah, ma pidin sellest elamisest, nende kahe naise juurest võimalikult ruttu jalga laskma. Ehkki vabandamine oli juba aset leidnud ja pärast seda nagu ei sobinud lahkuda, tegin ma südame kõvaks ja teatasin, et hakkan nüüd koju minema. Nägin, kuidas Ruth langes näost uuesti ära ja püüdis midagi heastada. Aga igal uuel korral jäi ta poole peale. Sõnu ei jätkunud. Ja tütre juuresolek segas ilmselt ka. Ta ju ei saanud apelleerida meie kunagistele tunnetele, ehkki teadis, et kui ta mul ümbert kinni võtaks, korraks mu vastu liibuks, siis ma pehmeneksin ja me istuksime laua äärde ja varsti oleks endine tasakaal meie vahel taastatud. Kuid õnneks või õnnetuseks ta häbenes oma tütart…
Ehkki Marianne oli samuti silmanähtavalt mu kohese lahkumise vastu. Veel hetk – ja ta oleks minugi käisesse klammerdunud. Kuid ta suutis end tagasi hoida ja üksnes vaatas mulle tummalt otsa. Ning see oli lausa täiskasvanud naise pilk, tulvil leebust ja palvet. Imelikul kombel ei suutnud seegi mind enam peatada. Mul oli juba ukselink peos, kusjuures mu käsi riivas lukuaugus rippuvat võtmekimpu. Need kõlksatasid. Ja juba oligi uks avali ning koridori erapooletu õhk lõi mulle vastu. Just sel hetkel pääses mingi seni tagasihoitud viha või eneseõigustus minust lõpuks lagedale. Ja see vormus sõnadeks, mis ei kuulunudki justkui minule:
„Võtke see neetud mask siit esikust maha! Kas te siis ei tea, et võõraste asjadega käib kaasas halb aura! Ja selle mustast puust maskiga eriti!”
Märkasin, kuidas Ruth võpatas, nagu usuks tema neid asju minust veel palju tugevamini.
„See on Lembitule kingitud mask,” sosistas ta. „Seda enam! Võtke see kohe maha! See jäle must asi! Ta toob õnnetust!” hüüatasin ma veel raevukamalt ning tahtsin ukse enda järel kinni tõmmata. Ometi pidin veel midagi lisama. See lause lipsas minust lausa tahtmatult ja võis pärineda vaid alateadvusest. Igatahes kahetsesin seda järgmisel hetkel vägagi – mul polnud mingit alust nõnda lausuda:
„Te ise olete kõiges juhtunus süüdi, kas te pole sellest siis veel aru saanud!?”
Kui ma olin mõned korrused allapoole jõudnud – lifti ma ei hakanud kutsuma – , ründas süütunne. Ma poleks pidanud nõnda endast välja minema! Mul polnud selleks vähimatki põhjust! Ma oleksin pidanud ennast asetama Ruthi seisundisse! Ja kui see oli juhtunud – ma oleks pidanud andma talle võimaluse oma ägestumist väärikalt heastada. Aga ma vist kartsin midagi. Võib-olla ma kartsin asjade käändumist millekski vastupidiseks? Mingit enesesalgamist, mingit Ruthi nõrkust. Ma kartsin, et Marianne lahkub meie juurest ja Ruth lausub vaikselt ning raugelt: „Ära mine! Ma olen nii palju öid üksi olnud. Ja nüüd veel eriti… Ma ei suuda enam!”
Mis andis mulle aluse temast, Ruthist, nõnda mõelda? Missugusest veendumusest pärinesid need mu pahelised mõtted? Larry oli ju vaid poolteist nädalat kaotsis olnud? Tundus, et ma pakkusin midagi üle.
Kui ma all välisuksest väljas olin ja üles vaatasin, lootes seal kaheksanda korruse köögiaknal näha kaht kahetsevat nägu mulle järele vaatamas, valdas mind uuesti toosama kahetsusmõte mis trepil, seekord veel tugevam, nii et ma olin peaaegu ümber pööramas ja liftiga üles kaheksandale korrusele sõitmas. Et seal midagi seletada, midagi ära kuulata, lasta end veenda, et neil on minust tuge ja nõnda edasi ja nõnda edasi.
Ei, ma olin juba lahkunud Larry korterist, mis oli nüüdsest vaid ta naise ja tütre korter – ja ma tõesti ei teadnud, kas ma veel kunagi külastan seda rauduksetagust maailma.
Ma olin hakanud millestki aru saama. Ja millestki mitte. See korter oli kui must kast.
Nõnda siis oli minu seekordne missioon lõppenud läbikukkumisega.
5. Kolmas õhtu. Ja öö
Möödus