Võti. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
võtab Linnéal käest kinni ja Idale tundub, et nad hakkavad uuesti võluma, aga tegelikult nad hoopis suudlevad.
„Mida te teete?” küsib Ida. „Mis siin toimub?”
Nad jätkavad teineteise hellitamist. Vanessa käed poevad Linnéa teksaste tagataskusse.
„Vabandust, aga kui kaua see värk teil kestnud on?” küsib Ida ja hääl kerkib falsetini. „Kas kõik teadsid peale minu?”
Linnéa katkestab äkitselt suudluse, astub sammu tahapoole.
„Mis on?” küsib Vanessa.
„Ei midagi. Ma pean koju minema. Ma pean homseks ühe koduse ülesande ära tegema.”
Vanessa näib segadusse sattuvat. Ja Ida mõistab teda. Linnéa käitub veelgi friigimalt kui tavaliselt.
„Ahah,” ütleb Vanessa.
Tekib ebamugav vaikus.
„Millal me siis teistele räägime?” küsib Vanessa lõpuks.
„Mida siin rääkida on?”
Vanessa vahib talle otsa.
„Tähendab, ma ei mõelnud nii,” sõnab Linnéa kärmelt. „Ma lihtsalt… Me ei tea ju tegelikult… mis see õieti on. Nii et äkki peaks pisut ootama. Pealegi on praegu nii palju muud…”
„Okei,” ütleb Vanessa, kuigi on ilmselge, et üldse pole okei.
Linnéa sirutab end taas tema poole. Nad suudlevad veel korra. Ja Ida mõtted liiguvad vägisi Gustafile, nende ainsale suudlusele.
„Mustrite raamat” meelitas teda suudlusega. Mis pidi olema ilus autasu selle eest, et ta allub kaitsjate korraldustele. Aga nad pidid ju teadma, et see ei olnud suudlus, et G üritas suust suhu hingamisega tema elu päästa.
Küllap kaitsjad nägid, et ta sureb.
Aga võib-olla on nad nagu Kirke, mõtleb Ida. Äkki nad ei näe kogu tõde, või tõlgendavad nähtut valesti.
Ta vaatab järele Vanessale ja Linnéale, kes on hakanud keskuse poole kõndima.
„Aga kaitsjad jätsid nii palju rääkimata,” ütleb Ida valjusti iseendale. „Miks nad meie eest asju varjavad? Ma ei saa aru…”
Ta vaatab taas mahapõlenud saekaatrit. Tuul vilistab õõnsalt ahervaremes.
Isa.
Vast ta ikka ei olnud siin, kui see maha põles? mõtleb Ida. Vast ta ikka ei olnud… ta ei ole ju ometi…
Hallid kardinad sulguvad ta ümber. Ta pistab jooksu, otsib pilguga igalt poolt, kuni tardub äkki paigale. Ere punane kuma otse tema jalge ees. Punane nagu foorituli. Punane nagu stopp. Muud valgust pole näha.
Ta pigistab silmad kinni ja hüppab.
Kui ta silmad avab, näeb ta seda taevas.
Veripunast kuud.
Ida kuuleb vuliseva vee häält. Ta seisab lagendikul, mida ümbritsevad okaspuud. Taevas särab veripunane kuu, ent valgus on nii kahvatu, et maailm siin all meenutab mustvalget filmi. Surnud rohul sätendab härmatis.
Oks praksatab ja ta ehmub. Seejärel kuuleb ta valju sulpsatust. Puutüvede vahel näeb ta kuuvalguses sädelevat oja. Keegi kahlab läbi vee. Ida märkab kahvatut nägu ja heledaid rõivaid. Matilda. Ta kõnnib puude vahelt lähemale. Ida tunneb tohutut kergendust.
„Matilda!” karjub ta.
Matilda jõuab lagendikule. Tema hele öösärk laperdab märjalt. Silmad vaatavad üksisilmi tühjusse. Ta liigub nagu uneskõndija. Raadio teel juhitav robot.
Ja Ida taipab.
See on Matilda veripunane kuu. See on Engelsfors 17. sajandil.
„Ei,” ütleb ta. „Palun.”
Matilda peatub järsult. Langeb põlvili ja jääb maha kössitama. Üks must lind tuleb lennates ja maandub tema õlal. Kas Matildal oli familiaris?
Männilatvades sahiseb tuul. Ida justkui aimaks sosinaid. Palju hääli, mis moodustavad üheainsa.
Ära karda. Me ei taha sulle halba. Me aitame sind.
Hääl on pehme, heatahtlik. Keel kõlab teisiti, ent see on rootsi keel, ja Ida arvab, et saaks sellest aru ka ilma hiljuti omandatud absoluutse keelekuulmiseta.
Matilda lõdvestub silmanähtavalt ja Ida mõistab, et ta sai kontrolli oma keha üle tagasi. Ta tõmbub kägarasse, võtab linnu sülle, silitab selle sulgi.
Sina oled Väljavalitu, ütlevad hääled, mis on üks ja seesama hääl. Sina pead päästma maailma kurjast, kes tahab tungida meie maailma. Viimane värav on siin Engelsforsis ja sa pead selle sulgema.
„See on võimatu,” sosistab Matilda. „See ei ole mina … Mina ei saa olla Väljavalitu…”
Sa oled märganud, et sinu võimed on muutunud ettearvamatuks. Tugevamaks. Raskemini juhitavaks. Sa oled hirmu tundnud.
„Jah,” sosistab Matilda ja pisarad voolavad mööda ta põski alla. „Olen küll.”
Sul ei ole mõtet oma saatust kahtluse alla seada. Just praegu kaitseb sind vaenlase pilkude eest tugev kaitsemaagia. Aga see ei jää igavesti nii.
„Vaenlane? Deemonid?” sosistab Matilda kohkunult.
Jah. Kui nad võidavad, hukkub maailm leekides.
„Kes teie olete?”
Meie oleme kaitsjad. Me oleme inimkonna käekäigu üle valvanud juba aegade algusest saati. Meie asutasime Nõukogu, ent Nõukogu on meid unustanud. Ja nad on liiga kitsarinnalised, et mõista. Räägi, et sind kutsuti, ent ära räägi midagi meist.
Ida pigistab silmad kinni.
„Ma ei taha siin olla,” ütleb ta. „Ma tahan tagasi. Tagasi tänapäeva.”
Aga mis on tegelikult tänapäev, kui on võimalik niimoodi edasi-tagasi hüpelda? Kas minevik, olevik ja tulevik on tegelikult üks ja seesama? Kas Adriana mitte ei öelnud midagi selle kohta, et aeg on ring? Aga mida paganat see tegelikult tähendab?
Ida avab silmad. Tühjade, valgeks krohvitud seintega tuba, mis näib pulseerivat kolde helklevas kumas. Tuli, mis seal lõõmab, on sinine. Maagiline.
Matilda seisab ühe laua ääres. Tal on seljas lihtne hall kleit ja tema pikad punakasblondid juuksed on valla. Tema ees laual on tinast küünlajalg, milles põleb küünal. Selle kõrval on hõbedane rist. See näeb välja täpselt samasugune nagu Nicolause hõberist. Kas see võibki sama olla? Küllap on. Sest Nicolaus ise seisab eemal, toa väikese akna juures. Tal on seljas must pastorikuub ja kaelas valge krae, mis meenutab pudipõlle. Tema juuksed on pikemad ja tumedamad ning näos on vähem kortse.
Tema jalgade ees on Kass, tema familiaris. Kassil on mõlemad silmad alles ning kasukas on paks ja läikiv.
Nicolause kõrval seisavad neli meest, kõikidel mustrileidjad hõbeketiga kaelas. Kõige paksemal mehel on käes „Mustrite raamat”. Ida ei tea 17. sajandi moest midagi, aga pole kahtlustki, et nende rõivad on hinnalised. Värvid on erksad ning jakkide laiadest käistest paistavad pitsmansetid. Paksul raamatuga mehel on rohke kuldse tikandiga kaunistatud tumeroheline jakk. Ilmselgelt on tema see, kes otsustab. Sest isegi kui Ida 17. sajandi hierarhiatest midagi ei tea, tunneb ta juhtfiguuri juba kaugelt ära.
„Lisage pisut kiirust,” ütleb tüse mees. „Me ei taha siin öö läbi seista.”
„Loomulikult ei taha, meister,” vastab üks teine mees.
Teda Ida alguses ei näinudki. Ta seisis eemal varjus, aga astub nüüd esile. Tal on blondid õlgadeni juuksed ja samasugused vuntsid kui teistel. Erinevalt nendest ei ole tal ilmselt seljas tema kõige paremad riided. Ausalt öeldes on ta päris nägus.
„Matilda,” ütleb ta. „Kas sa võiksid meile öelda Nõukogu kolm seadust?”
„Ma