Võti. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
et Minoo mõistab seda.
„Aitäh,” ütleb Minoo.
Mõlemad nihelevad.
„Me ei pea praegu Rickardi suhtes midagi otsustama,” ütleb Linnéa. „Räägime kõigepealt teistega. Siis, kui me Anna-Karini korterit koristame.”
Vanessa tõmbab Engelsforsbladetist ühe lehe välja, laotab selle Anna-Karini köögilauale ja pakib puulehekujulise klaastaldriku selle sisse. Paneb selle põrandale kolimiskasti. Tema sõrmed on trükivärvised.
Ta kuuleb Minood ja Anna-Karinit Mia toas asju prügikotti toppimas. Vanessal on hea meel, et nemad Linnéaga tegelevad köögikappidega. Mia sigaretihais on kõige hullem elutoas ja tema magamistoas. See ripub õhus, langeb kihina näo peale, tungib riietesse. Vanessal pole kunagi varem suitsuhaisuga probleemi olnud, aga nüüd, kui ta veedab nii palju aega Kirke ja Linnéaga, on see hakanud talle närvidele käima.
Anna-Karin tuleb kööki, astub laua äärde ja rebib mõned ajalehepaberid.
„Kuidas teil läheb?” küsib Vanessa.
„Varsti saame valmis,” ütleb Anna-Karin ja kaob jälle köögist.
Vanessa vaatab talle järele. Anna-Karin näib nii üksildane. Ja Vanessa mõtleb järsku sellele, kui vähe inimesi on Anna-Karini elus. Tema vanaisa ja Väljavalitud. Kus ta isa on? Vanessa teab ainult seda, et isa läks ära, kui Anna-Karin väike oli. Ei tea, kui palju Anna-Karin tema kohta teab, kas ta mõnikord kujutab ette, et isa võiks ühel päeval välja ilmuda. Nagu Vanessa tollal, kui ta väike oli ja emaga tülitses. Siis ta unistas, et tema tundmatu isa on näitleja või miljardär, kes tuleb ja päästab ta siit Engelsforsi kolkast.
Ta läheb kraanikausi juurde ja peseb käed ära. Linnéa seisab tööpinna ääres ja mässib kohvitasse paberisse. Vanessa vaatab teda ja seest tõmbub soojaks. Kirke rääkis tema „elu armastusest”, ja täpselt selline tunne ongi. Linnéa on see, kellega Vanessa tahab jagada oma elu. Rõõme ja muresid, argist ja fantastilist. Koos saavad nad maailma avastada, selle vallutada.
Linnéa on nii tugev. Ta on võitleja. Ta ei karda oma arvamust välja öelda ja ta võitleb alati nõrgemate poolel.
Ning samas on temas pehmust, haavatavust, mida ta paljudele ei näita. Aga kui oled seda näinud, siis tunned end valitute sekka kuuluvat.
Linnéa vastab Vanessa pilgule ja naeratab. Ning Vanessa teab, et ta mõtleb sellele, mis öösel juhtus. Ja et ta igatseb samuti aega, et saaks jälle kahekesi olla.
Minoo tassib viimase musta prügikoti Mia toast välja ja paneb esikusse teiste prügikottide juurde, mis seisavad tihedasti kõrvuti seina ääres. Kõik need sisaldavad Mia Niemineni elu riismeid, riismeid, mille Anna-Karin on otsustanud annetada Ingridi poodi või ära visata. Peale paari mööblieseme mahuvad asjad, mida Anna-Karin tahab säilitada, paari banaanikasti.
„Oled sa kindel, et ei taha midagi tema riietest alles jätta?” küsib Minoo, kui Anna-Karin esikusse tuleb.
Anna-Karin noogutab. Ta hoiab peos väikest portselanist dalmaatsia koera. Sellel on üks kõrv ära tulnud. Ta laseb koera äraviskamiseks mõeldud asjade kotti.
„Kas sa tõesti…?” alustab Minoo, ent vakatab.
„See on katkine.”
„Jah, aga… Ma ainult ei taha, et sa pärast kahetsed.”
„Ma ei kahetse,” ütleb Anna-Karin.
Minoo hammustab huulde. Miks ta peab ühtelugu sekkuma? Miks ta ei võiks lasta Anna-Karinil endal otsuseid teha? Miks ta peab olema kogu aeg nii jube… Minoolik?
„Vabandust,” sõnab ta.
„Ei ole midagi,” ütleb Anna-Karin. „Ja suur tänu, et te aitate. Üksi poleks ma hakkama saanud.”
Tema hääl on seda öeldes täiesti tundetu.
„Muidugi me aitame,” lausub Minoo. „Tule. Võtame sinu toast viimased asjad.”
Kulunud voodimadrats näeb ilma kardinata akna valgel paljas.
Riidekapi uks on pärani. See on peaaegu tühi. Anna-Karini riided on juba Minoo juures.
Minoo läheb akna alla ja vaatab välja. Väike tüdruk sõidab rulaga Positiivse Engelsforsi kinnipitseeritud ruumidest mööda. Rattakõrin vastu asfalti kajab üle tänava.
Minoo kuuleb, kuidas Anna-Karin tõmbab välja ühe kirjutuslauasahtli, ja pöörab ringi, näeb, kuidas Anna-Karin sahtli sisu prügikotti kallab. Seejärel võtab ta istet, teeb lahti kirjutuslauaaluse kapiukse, tõmbab välja kaustad ja kaustikud ning viskab need kotti.
Nii on algusest peale olnud. Ühel hetkel seisab ta täiesti tegutsemisvõimetult, siis aga möllab nagu tromb.
„Kas sa need tahad ära visata või alles hoida?” küsib Minoo, kui Anna-Karin ühe vana fotoalbumi kotti pistab.
„Ära visata.”
„Kuule…”
Anna-Karin tõstab pilgu. Ta näeb Minood, aga ei näe ka. Ta vaataks otsekui õhku nende vahel.
„Sa ei pea kõike kohe praegu otsustama,” ütleb Minoo. „Meil on keldris ruumi küll.”
„Ma tean,” ütleb Anna-Karin tuhmilt. „Ma tahan sellest lahti saada.”
„Anna-Karin,” sõnab Minoo. „Kui sa tahad rääkida… Ma kuulan hea meelega. Ma ei taha sind tüüdata, aga ma mõtlen seda tõsiselt.”
„Aitäh,” ütleb Anna-Karin ja avab teise kapiukse.
Ta tõmbab välja kulunud karbi, milles on tuhandetükiline elevantide pildiga pusle. Kostab vali krabin, kui see prügikotti lendab.
Minoo seisab edasi. Ta tunneb, et praegu ei tohi alla anda.
„Sa tead ju, kui väga ma olen kartnud, et mu isa sureb ära,” lausub ta. „Ma olen selle peale nii sageli mõelnud. Aga ega ma vist päriselt ei oska ette kujutada, mis tunne on, kui see tõepoolest juhtub.”
Anna-Karin ei vasta ja vaikuses kajavad Minoo sõnad ta peas vastu. Need tunduvad enesekesksed, otsekui meenutus sellest, et tema isa on ju elus. Et nii isa kui ema on elus. Ja Anna-Karinil pole nüüd enam ei ema ega isa.
Anna-Karin võtab kätte sõnamängukarbi. Minoo tahaks midagi öelda. Midagi paremat. Midagi, mis ei räägiks temast endast.
„Ma loodan, et sa ei tunne ennast süüdi või nii.”
„Ei tunne,” ütleb Anna-Karin ja viskab karbi minema. „Mina ei saanud midagi teha. Nad ju ütlesid haiglas.”
Miks ma seda pidin ütlema? mõtleb Minoo. Anna-Karin pole ehk niimoodi mõelnudki ja mina panin talle selle mõtte pähe. Ainult selleks, et olla iga hinna eest suurepärane, hea sõber, kes ütleb tarku asju.
„Anna andeks,” ütleb Minoo. „Ma ei tea, mida öelda, ja siis räägingi lihtsalt liiga palju.”
Anna-Karin ohkab raskelt. Tõuseb püsti. Naaldub kirjutuslauale.
„Sa ei pea andeks paluma,” kinnitab ta. „Mul on hea meel, et sa hoolid. On küll. Lihtsalt…”
Ta on tükk aega vait. Minoo ootab.
„Ma ei tea, mida ma peaksin vastama, kui keegi küsib, kuidas ma end tunnen,” lausub Anna-Karin. „Sest ma ei tea. Mul nagu ei olekski üldse tundeid. Isegi see, mida me unenäos teada saime… Tähendab, ma tean, et ma peaksin kartma. Aga kõik nagu lihtsalt juhtuks ja mina seisan ja vaatan niisama pealt.”
„Minuga oli eelmisel aastal samamoodi,” ütleb Minoo. „Pärast Maxi. Minu ja maailma vahel oleks nagu klaassein olnud. Ma ei tundnud mitte midagi.”
Anna-Karin tõstab pilgu.
„Kui kaua see kestis?” küsib ta.
„Mitu kuud.”
Minoo istub voodi peale. Ta oli peaaegu unustanud, kui kaua võttis aega, enne kui ta julges