Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard
Читать онлайн книгу.
Sageli kalduvad sõjalisest doktriinist kirjutajad – ilmselt selguse huvides – religioosselt kinni pidama relvajõududes sätestatud terminoloogiast ja määratlustest. Kuid selline alandlik „armee moodi“ tegemise aktsepteerimine piirab doktriinide kriitilist süvaanalüüsi, sest sõjandusterminite ametlikud definitsioonid kalduvad sageli kõrvale ajaloolistest pretsedentidest ning varjavad endas ka doktriinialaseid eelarvamusi. Lugeja võib seepärast märgata, et olen sageli kasutanud termineid viisil, mis ei lähe kokku lahingueeskirjadega. Seetõttu olen üritanud lugejat iga kord eelnevalt hoiatada, mil viisil minu terminimääratlus erineb ametlikest versioonidest. Kuid alustuseks peab nentima, et olemasoleva doktriini tuuma moodustavate teooriate edukaks leidmiseks peame kohati loobuma kitsast terminoloogiast ja eelistama laialdasemat sõjanduslikku keelt.
Ajast, mil alustasin raamatu kirjutamist, on Ühendriikide armee osalenud kahes sõjas. Toimusid operatsioonid „Õiglane põhjus“ (Just Cause) ja „Kõrbetorm“ (Desert Storm) ning neist viimases oli mul au teenida oma riiki Pärsia lahel. Napoleon on nentinud, et kõigis oma sõdades ja lahingutes ei õppinud ta midagi, mida ta poleks juba enne teadnud. Kuna ma ei ole nii ettenägelik nagu tema, õnnestus mul siiski nendest sõjalistest konfliktidest koguda palju väärtuslikke mõtteid ja arusaamu. Olen üritanud neid käesolevas raamatus esitada.
Minu tänusõnad kuuluvad neile paljudele, kes on kaasa aidanud käesoleva raamatu kujunemisele. Tänan kolonel Jan D. Beeri, minu mentorit ja õpetajat, kelle nägemusest ja ekspertteadmisest kõik alguse saigi; tänan major Daniel J. Bourgoine’i, kauaaegset sõpra, kelle juhised operatiivkunsti ja mehhaniseeritud sõjapidamise kohta on mind aidanud 1982. aastast alates ja kes aitas mul vormida neljanda peatüki selliseks, nagu see on. Tänan major David A. Grossmanni, kellega koos nooruses unistasime ja kes on rikastanud mu militaarpsühholoogia-alaseid teadmisi.
Tänan ka kolonel Carl Baxleyt, minu sõpru major Jan Horvathi, kapten Mike Crissi ja Sean Maguire’it, kellelt sain hindamatuid ideid. Tänan kapten Steve Johnsonit, kes oli valmis hoolikalt lugema ja targalt kommenteerima. Samuti tänan hr Bill McMonagle’it, kelle arvutioskused aitasid mul vältida katastroofi.
Olen tänu võlgu ka oma pastorile, kolonel R. B. Thieme’le Jr. Berachahi kirikust Houstonis Texase osariigis. Tema andunud pühendumus Piibli õpetusele ja ajaloole aitasid mul uurimistööle keskenduda.
Minu tänusõnad kuuluvad ka hr Chuck Gantnerile js hr Richard McDowellile Ühendriikide armee jalaväekoolist (Fort Benning, Georgia osariik), kes mõlemad andsid hindamatuid kommentaare ja suhtusid kogu projekti suure entusiasmiga. Ilma suurepärase allikmaterjalita ja jalaväekooli raamatukogu kogenud töötajateta ei oleks olnud mul võimalust oma uurimust läbi viia.
Tänan ka hr Bill Lindi nii tema isikliku tähelepanu eest minu töö vastu kui ka jätkuva huvi eest manööversõja põhimõtete vastu, mis on innustanud paljusid – kaasa arvatud käesoleva raamatu autorit – tõe otsimise teele.
Minu tänu kuulub ka kaasteenistujatele jalaväekooli lahinguteooriate osakonnast, kelle oskusteave ja loovad mõtted kindlustavad Ühendriikide maaväe arengut. Samuti tänan nii sõdureid kui ka sõjalisi juhte, kellega on olnud meeldiv aastate jooksul koos teenida. Eriline tänu kuulub 18. jalaväerügemendi 4. pataljoni ohvitseridele ja meeskonnale, kellega koos teenisin Lahesõjas.
Soovin avaldada tänu ka Presidio Pressi kirjastuse töötajatele, eriti hr Robert Tate’ile, nende entusiastliku ja julgustava suhtumise eest. Selline toetus on hindamatu väärtusega igale uuele autorile.
Lõpuks kuuluvad minu tänusõnad ka Beverlyle, Bobbyle, Samile ja Mollyle, et nad olid kannatlikud ajal, mil nende isa oma raamatu kallal töötas. Loomulikult olen ma tänu võlgu ka peatoimetajale, oma abikaasale, kes luges iga sõna sellest käsikirjast mitu korda üle ning kelle tarkus ja pühendumus aitasid sellel projektil teostuda. Minu südamlik tänu kuulub kõigile, kes olid abiks. Kuid raamatus esitatud uurimistulemuste ja järelduste eest vastutan ma üksinda.
ESIMENE OSA
Manööversõja teooria
ESIMENE PEATÜKK
Manööversõja alused
Parim strateegia on olla alati väga tugev.
Iidsed asteegid kummardasid teiste jumalate kõrval ka tormijumal Huitzilopochtlit. Tormijumala-kultuse üheks oluliseks osaks oli anda jumalale tema lemmiknektarit, inimverd. Jumala kohutava joogijanu rahuldamiseks pidasid asteegid naaberhõimudega rituaalseid sõdu. Neid sõdu nimetati „lillesõdadeks“.1 Lillesõdade eesmärgiks iseenesest ei olnud hävitada vaenlast lahinguväljal. Asteeke motiveerivaks jõuks oli keskendumine lahingujärgsele verevalamisele ja selle ülistamisele. Kui võimalik, ei tapetud vaenlast kohe lahingus, vaid üritati vangistada. Nii sai hiljem sõjavangilt südame rituaalselt välja lõigata ja Huitzilopochtlile ohverdada. Kuna kõik sõjast osavõtjad kummardasid põhimõtteliselt samu jumalaid ja lähtusid lillesõdade pidamisel samast arusaamast, kaasnes taplusega omamoodi koostöö, mitte konkurents. Kui sõjakutse oli ametlikult esitatud, kohtusid mõlema poole preestrid, et leppida kokku jumalatele paljutõotavaimas lahingupäevas. Mõlemad osalised olid piinlikult täpsed, et võimaldada vastasel parimal viisil lahinguks valmistuda. Seejuures oli mõeldamatu keskenduda ideedele, kuidas vaenlast lüüa ja allutada ta oma tahtele puhtalt relvajõuga, et saavutada parim tulemus omapoolse vähima inim-, aja- ja materiaalsete ressursside kaotusega. Võita, ja seejuures veel „odavalt“, olnuks kohutav jumalateotus, sest nii oleks isekalt hoidutud korralikust vereohvrist.
Võime olla tänulikud, et Huitzilopochtl on surnud. Või kas ta ikka on? Kas ehk täheldame tema verejanulist kohalolu relvajõududes tänapäevalgi? Kas näeme tema veriseid jalajälgi meie sõjalise väljaõppe treeningasutuste koridorides? Kas kuuleme tema preestrite leelutusi meie võitlusdoktriini arenguversioonide jutlustes? Kas on see jumalate pärast, doktriini pooldajate või vanade kuulsusrikaste ajalooliste traditsioonide tõttu, aga tundub, et Ühendriikide armee on muutumatult klammerdunud kurnamisteooria külge, mille rakendamine meenutab vahel asteekide lillesõdasid. Eelistused, mis on kinnitatud doktriinides, sõjalistes õppeasutustes, lahinguüksustes ja – veelgi mõjurikkamalt – meie juhtide mõttemaailmas, on tihti suunatud pigem hävitamisele kui vastase löömisele, ning ausale võitlusele selle asemel, et varastada iga tekkinud võimalus vaenlase eest. Nii keskendutakse rohkem meetodite lihvimisele, mitte otsustava tulemuse saavutamisele. Kõik jõupingutused – olgu nendeks siis uute lahingumasinate või taktikaliste põhimõtete väljatöötamine, olemasoleva relvastuse ja laskemoona tõhususe tõstmine või ohvitseride väljaõpe – tunduvad andvat maad silm silma vastu võitlusele lahinguvalmis vaenlasega. Vaenlase tugevusele minnakse vastu massiga, selle asemel et trumbata vaenlane vaimselt üle.
Käesolev raamat keskendub selliste trendide uurimisele: nende defineerimisele, nende nõrkuste paljastamisele ja tunnetusliku mõttekrambi lammutamisele, mis ähvardab sulgeda loomingulised vaatenurgad tõhusa võitlusdoktriini arendamisel. Ühendriikide relvajõududes teenivates inimestes peitub rikkalikult energilisi ja uuenduslikke ideid, mida ei saa otstarbekalt kasutada enne, kuni seda piiravad valitsev doktrinalism ja ametkondlik inertsus. Käesoleva uurimistöö eesmärk ongi pakkuda uusi ideid ja süstida doktriinide arengusse uusi suundi. Et eesmärgi saavutamine oleks üheaegselt täpne, samas ka inspireeriv, huvitav (samuti meelelahutuslik), ning – kõige tähtsam – kasulik nii raamatus esitatud mõttemaailma pooldajatele kui ka vastastele, olen üritanud määratleda terminit „manööversõda“ ja võrrelda seda tema teoreetilise vastandi – kurnamissõjaga –, ning lõpuks hinnata manööversõja teooria taustal Ühendriikide olemasolevaid ja veel arendatavaid doktriine.
Kui Antoine-Henri Jomini kirjutas raamatu „Sõjakunst“ (Art of War), ründasid kaasaegsed teda jultunud dogmatismis süüdistades. Jomini püüe anda lugejale kindlaid ja vajalikke sõjandusteoreetilisi põhimõisteid ja kontseptsioone vihastas paljusid tema ametivendi. Vastuses kriitikutele kirjutas ta:
„Ma loodan… et mind ei saa süüdistada soovis muuta sõjakunsti mehhaaniliseks
James A. Aho,