Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard
Читать онлайн книгу.
eesmärkidest lähtuvalt defineerib autor termini operational (operatiivtasand) siiski järgmiselt:
Operatiivtasand on sõjaline planeerimistasand, mis loob sõjaliste kampaaniate ja suuroperatsioonide raamistiku ülesandega viia ellu strateegilise planeerimistasandi määratud rahvuslikud või sõjatandri eesmärgid. Operatiivtasand on keskmine planeerimistasand, mis seob taktikatasandi pingutused ja sündmused ühtseks sõjakäiguks (ehk kampaaniaks).
Sõjakäik on seeria üksteisega seotud ühendoperatsioone (maismaal, õhus ja merel), mis on kavandatud sõjatandri eesmärkide saavutamiseks. Suuroperatsioonid võib defineerida kui sõjakäigu alamhulgad – nad seovad üksikuid lahinguid ja sõjakäiku.
Operatiivtasandil võitlevad tavaliselt (Ühendriikide relvajõududes) korpused ja kõrgemad väekoondised. Richard Simpkin on oma raamatus Race to the Swift („Võidusõit muutusteni“) kindlalt veendunud selles, et sündmuse operatsiooniks nimetamise jaoks peab see olema otseselt seotud sõjatandri eesmärkidega (järelikult ka strateegiliste eesmärkidega).8 Meie kasutame pisut teistsugust vaatenurka, sest me ei keskendu mitte operatiivkunsti ülemisele piirjoonele (st sidususele strateegiaga), vaid alumisele (st sidususele taktikaga). See tähendab, et me käsitleme operatiivkunsti sidusust tema peamise ehitusbloki, lahingutega. Siiski on väga oluline toetada põhimõtet, et operatiivkunsti õigeks rakendamiseks tuleb alati meeles pidada strateegilisi eesmärke ja vältida ressursside kasutamist tegevuste jaoks, mis neid eesmärke ei toeta. Ka siin tuleb välja juba eelpool täheldatud muster: operatiivtasand dikteerib taktikatasandi eesmärgid.
Ja viimasena on olemas sõja taktikatasand, kus võitlevad (Ühendriikide relvajõududes) korpused, diviisid ja neist madalama tasandi sõjalised üksused. Sõja taktikatasandit võib defineerida alljärgnevalt:
Taktikatasand on sõjaline planeerimistasand, mis kätkeb endas üksikuid lahinguid ja relvastatud kokkupõrkeid.
Lahing on vahetu relvakonflikt suurte taktikaliste üksuste vahel (Ühendriikide relvajõududes korpused, diviisid, brigaadid), mis on seotud suuroperatsiooni läbiviimisega. Relvastatud kokkupõrkes, mis võib olla lahingu osis, võitlevad diviisid ja väiksemad sõjalised üksused väiksemas mastaabis ja see võib tekkida juhuslikult (vahel ka kogemata), olles seotud ülema lahinguplaaniga. Näiteks võib relvastatud kokkupõrge tekkida ootamatult, kui mõlema vaenupoole väeüksused liikumisel teineteisega planeerimatult kohtuvad. Et lahing või relvastatud kokkupõrge omaks mingisugust tähtsust, peavad nad olema otseselt seotud sõjakäigu eesmärkidega. Ajaloost on külluses näiteid lahingute kohta, mida ei oleks tohtinud pidada, sest nad olid sõjakäigu tulemuste seisukohalt ebaolulised.
Sõjaajalugu uurides ilmneb, et kolm sõjalist tasandit on oma erinevate nõudmistega sageli üksteise rivaalid. Tõepoolest, manööversõja teoorias on väga oluline tunnistada asjaolu, et näiteks see, mis on hea lahinguplaanile (taktikatasand), võib operatiivplaanile risti vastu töötada, ning et sõjategevuse planeerimisel tuleb ülesanded seada kaalutletult kolme tasandi vahel tähtsuse järjekorda. Manööversõja teooria kohaselt peavad prioriteedid alati väga selged olema. Mida strateegilised eesmärgid nõuavad, seda peab operatiivkunst tagama. Samamoodi peavad taktikalise tasandi eesmärgid alluma orjalikult operatiivplaanidele või nad muutuvad katastroofiliselt mitteotstarbekateks. Aga kui madalamat planeerimistaset peetakse paremaks ja eelistatakse rohkem kui kõrgemat, on tulemuseks ebatõhus ja sageli ka veriste tagajärgedega kaugenemine manööversõjast ja sõjakunstist.
Hästi iseloomustab eelpool toodud väidet esimene Bull Runi lahing. Ühendriikide kodusõja alguses sõnastas põhjaosariikide ülemjuhataja Winfield Scott targa strateegia, mis sundinuks lõunaosariike kapituleeruma. Selleks oli plaan „Anakonda”, mille elluviimise käigus oli kavas lõunaosariigid isoleerida, tõkestades laevastikuga lõunaosariikide sadamad ning katkestades seega Mississippi jõe ja teiste kaubateede ja sideliinide kasutamine. Niimoodi lõunaosariike lämmatades saanuks põhjaosariiklased esile kutsuda majanduse kokkuvarisemise. Anakonda-plaan pidi olema strateegia, millega põhjaosariiklased võidavad kodusõja, aga enne eesmärgi saavutamist kalduti kavandist veriste tagajärgedega mitme aasta jooksul kõrvale. Kogenematute poliitikute surve all ja ülesköetud avaliku arvamuse sunnil asus Potomaci armee ülemjuhataja, kindral Irvin McDowell ründama Richmondi. See rünnak kulmineeruski esimese Bull Runi lahinguga (tuntud ka kui lahing Manassase ristteel).
Unustagem hetkeks asjaolu, et selle lahingu kaotasid põhjaosariiklased. Hoolimata tulemusest on oluline märkida, et lahing oli üldise plaani kontekstis täiesti ebaoluline. McDowelli (vastumeelselt) alustatud sõjakäik püüdega vallutada Richmond ongi probleemi põhiolemus. Seetõttu pidi ta andma ka Bull Runi lahingu. Kuid ei nimetatud sõjakäik ega ka sellest tõusnud lahing toetanud kindral Scotti pakutud strateegiat. Kaasnev ressursside kaotus – inimesed, materjal, moraal ning aeg – oli seetõttu igas mõttes raiskamine, kuna väljavaateid strateegilise plaani elluviimiseks ei olnud. Eelneva näite põhjal on selle raamatu üks eesmärk panna lugeja mõtlema operatiivtasandi vajadustest lähtuvalt, et ta oskaks anda õiget hinnangut lahingute või relvastatud kokkupõrgete tähtsusele ja kasule.
Sõja operatiivtasand algab strateegilistest eesmärkidest. Operatiivplaneerija kavandab, kuidas ta kasutab olemasolevat lahinguvõimsust, et saavutada sõjalise kampaania abil oma eesmärgid.
Operatiivkunsti mõistmise võtmeteguriks on sõjalise juhi arusaam lahingust. Taktikule on just lahing oskuste väljendamise terviklikuks kõrgpunktiks. Lahing, või ka vähestele valgustatutele jälituslahing, on tema planeerimise lõpptulemus. Taktikatasandi juht ihkab üle kõige lahingu võitu. Operatiivtasandi planeerimisel on lahing aga vaid ehituskivi, mitte eesmärk iseenesest. Operatiivtasandi ülem peab oskama lahinguid kasutada (kas võita, kaotada või hoopis vältida) koos teiste vahenditega (manööver, pettetegevus, vastase eemale hoidmine), et kavandada võidukat sõjakäiku. Seepärast annab mingile lahingule õigustuse just operatiivkunst.
Esitatud mõttekäik toob iseeneslikult välja ühe peamise funktsiooni, mida operatiivülem peab sõjalise kampaania käigus täitma. Ta peab otsustama, kas astuda lahingusse või vältida seda manöövri abil. Kui me peame lahingu – isegi võiduka – kaotame seejuures ressursse. Suurimaks kaotuseks nende seas on inimelude ja aja kaotus. Seega peavad operatiivtasandi planeerijad kindlustama, et lahingusse astumiseks on olemas ka piisav põhjus, ning see põhjus peab olema alati otseselt seotud sõjakäigu plaaniga. Võidelda ja sealjuures ka võita lahing, mis ei panusta kõrgema ülema kampaaniaplaani, on operatiivses mõttes läbikukkumine.
Operatiivülem peab seetõttu lahingute suhtes kaine mõistuse säilitama. Ta peab jääma reserveerituks ja mõtlema, kuidas kasutada lahingut – isegi selle kaotamise puhul – oma plaani edendamiseks. Ma pöördun selle teema juurde hiljem manööversõja kontseptsiooni käsitledes tagasi. Kuid mõned lugejaist võivad esitatud mõttekäigule juba praegu vastu vaielda. Nad võivad väita, nagu oleks operatiivülem see, kes peab taktikalise edu saavutamise nimel pidevalt ressursse lahingutegevusse „kühveldama“. Tõepoolest, selline arvamus on ligilähedane ka meie praeguses doktriinis kirjutatule (vaata 5. ja 6. peatükki). Niisuguse mõttekäiguga koolkond eelistab takerduda lahingusse ja liikuda seejärel taktikalise edu saavutamise nimel järjekindlalt edasi lüüasaamise poole – arvestamata seejuures lahingu mõju kogu kampaaniale. Samas on ajalugu täis näiteid armeede kohta, kes kaotasid lahingu, aga võitsid oma sõjakäigu. Kindralmajor Nathanael Greene’i sõjakäik Ühendriikide iseseisvussõjas on üks selline. Ta kaotas vähemalt neli lahingut, kuid võitis siiski sõjakäigu. See on ilmselge: kui vaenlane on võitnud lahingu, on ta samas kasutanud ressursse (inimesed, laskemoon, kütus, aeg jne), mida ta ei saa enam teistel eesmärkidel kasutada. Lühidalt: vastane on teisendanud potentsiaalse energia kineetiliseks energiaks ja operatiivülem otsib võimalust, kuidas seda energiakadu enda hüvanguks pöörata.
Operatiivkunst on ainulaadne ja raske proovikivi relvajõududele, mida on õpetatud mõtlema valdavalt taktikalises raamistikus.
Richard E. Simpkin,