Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
olles suitsupilvi ülespoole. Siis äkki pahvatab ta rabedalt naerma ja pöördub ruttu ühelt küljelt teisele.
“Selle Saare noorhärraga ja Raja mamsliga oli ükskord kena nali,” ütleb ta viimaks läkastades. “See oli ühel sügisel, noore jää aegu. Kus narrid – pidid mõlemad jõkke ära uppuma. Õnneks sain mina ja veel paar teist poissi õigel ajal appi. Kiskusime teised jalgupidi välja, muidu oleksid nad võib-olla praegu jõe põhjas.”
“Noh, kulla Joosep,” ütleb ema paljutähendavalt, “ega sinagi seal koolis kunagi risti ette ei löönud. Olid seal õige kaunis keevaline. Vanamees ei tohtinud koolitoa juurde nägugi näidata, kohe oli köster kaebamas.”
“Ah, Julk-Jüri asja!” vastab Joosep põlgusega. “Tema tõrvas kõiki, kes ette puutusid. Aga siiski… vahel oli teine päris kena mees. Kes teab, kudas ta praegu peaks elama?”
“Mis temal – elab nagu ennegi ja peab kooli.”
“Seda meest peaks kord vaatama minema,” arvab Joosep, “ja ajama temaga paar sõna mõistlikku juttu.”
“Noh, või siis Paunvere kaugel on. Mine mõni päev sinna.”
“Jah, seda peab tegema küll. Mul on ju seal veel palju teisi vanu tutvaid. Kas rätsep Kiir ikka Paunveres elab?”
“Jah, sealsamas.”
“Ega sa ei tea, ema, kas see punase peaga poeg, see, mis ta oli, Aadniel vist, kas see kah Paunveres peaks olema?”
“Võta neid kinni. Nad on seal kõik punaste peadega. Aga kodus on vist kõik teised. Põle kuulnud, et nad kuhugi kaugemale oleks läinud.”
“See Aadniel –” tahab Joosep midagi ütelda, aga pahvatab jälle naerma ja siputab jalga vaiba all. “See Aadniel oli koolis kangesti naljakas poiss. Ükskord, kui neil parajasti ristjatsed olid… hmh-hmh-hmh –”
Joosep viskab paberossiotsa maha, tõmbab vaiba üle pea ja müdistab naeru.
Nagu öeldud, ei lähe ta sel päeval enam välja, vaid lamab voodis ja põeb, nagu haige inimese kohus. Seda rohkem tegurõõmu avaldab ta järgmisel päeval. Kepi asemele võtab ta jälle ratsapiitsa, millega ta aeg-ajalt oma ratsasaabaste sääri peksab. Nüüd ei lähe ta lauta ja rehe alla enam mitte kui vaatleja, kui inimene, kes asjade seisukorraga tahab tutvuda, vaid läheb kui peremees, kui käskija. Sulane ja teenijatüdruk saavad kumbki paar käsku, mis nad “tänapäev” täide peavad saatma. Sulast nimetab ta järjekindlalt Ivaniks, tüdrukut Avdotjaks.
“See on päris krõbe isand, see meie noorhärra,” ütleb sulane tüdrukule, kui Joosep eemale läinud. “Aga pagan teab, mispärast ta mind Iivaniks kutsub? Mis Iivan mina olen? Minu nimi on Mihkel.”
“Aga minule ütles…” tuletab tüdruk meelde, “mis ta ütleski? Totja. Mõtle: Totja. Enne olin Mari, nüüd olen Totja.”
“Noh, Totja ikke, kus sa siis noorhärrale vastu tohid hakata,” arvab sulane. “Aga kes teab, mispärast ta seda teist reit nii järele veab? See nagu oleks tal kange, või… Ja niisugused imelikud, nahktagumikuga püksid teisel jalas…”
“Naljakas jah. Ja sääred nii peenikesed, nagu tikud. Kas nägid, missugused saapad tal on?”
Nii arutavad sulane ja tüdruk veel tüki aega noorhärra välimust; siis küsib sulane:
“Ei tea, kas ta nüüd talu enda kätte võtab või?”
“Ega meil siis enam asu ei ole,” arvab Totja murelikult. “Näe, praegu juba ütles: Olgu tehtud… tänapäev.”
“Ja-ah, nii nõuab suure saksa komme.”
Aga Joosep on vahepeal juba tallis ära käinud ja tuleb kõnelejate juurde tagasi.
“Ivan,” ütleb ta karmilt, “hobuste asemed tulevad tasaseks teha. Tänapäev…”
Seepeale läheb ta kambrisse ja hakkab vaksalist toodud sumadanist ja kompsudest kraami välja pakkima. Niihästi sumadanis kui kompsudes on õige mitmekesiseid asju. Peale muu on seal üks ülikond, pikk kuub, kraed, maniskid, kaelasidemed, mitu suurt karpi paberosse, üks naisterahva pilt ja kaks ratsapiitsa. On veel palju väikesi, paberisse mähitud asjakesi, aga neid ei võeta esialgu lahti, vaid laotakse, nii nagu nad on, lauale ja toolidele. Kompsus on kingitused emale: suur, värvililleline rätik pikkade narmastega ja hõbedased sukakudumisvardad. Isa saab suure karbi paberosse ja merevahust paberossipitsi kuldse monogrammiga.
Ema on kingituse üle väga rõõmus, kuid leiab siiski, et rätik temale nagu pisut heledapoolne on. Hõbedaste sukavarraste üle ei suuda ta nii ruttu otsustada, sest tõesti on raske ütelda, mille poolest nad paremad võiksid olla kui nende terasest suguvennad. Isa aga vaatab oma kingitusi säärase pilguga, nagu tahaks ta ütelda:
“On ja ei ole. Ei ole… aga on siiski.”
Väljas aga jätab Ivan töö silmapilguks seisma, vaatab kambri poole ja ütleb Totjale:
“Niisugust hullu hakka päris kartma.”
IV
Järgmisel päeval tõuseb Joosep varemini üles kui harilikult, annab õues mõne tarvilise käsu, joob siis ruttu kohvi ja riietub teise ülikonda. Jahikuue ja ratsapüksid riputab ta hoolikalt seinale ja katab linaga kinni. Siis käib ta tüki aega toas edasi- tagasi ja suitsetab palju. Viimaks peatub ta riidekapi ees, avab ukse ja vaatleb teraselt oma pikka kuube.
“Tont seda teab,” pomiseb ta viimaks enese-ette. “Võib nii, võib teisiti… igapidi võib… aga Julk-Jürile tahaks siiski näidata, et…”
Ta vaatab lakke ja püüab meelde tuletada, missuguses kuues ta omal ajal köstrit oli näinud. Nojaa, muidugi… kuidas võis ta seda unustada… köster käis alati halli “pääsukesesabaga”. Nüüd peaks talle õige näitama, et… Õigus, õigus, muidugi peab talle näitama, et…
Aga seal tuleb talle järsku mingi teine asi meelde. Ta astub kähku laua juurde, avab ühe väikese karbi ja võtab sealt jämeda, punase kiviga ehitud sõrmuse, mille ta energilise liigutusega oma parema käe nimetissõrme torkab.
“Nii!” ütleb ta seejuures poolkuuldavalt.
Peale selle seisab ta veel mõne silmapilgu kapi ees, võtab siis kähku pintsaku maha ja ajab pika kuue selga. Ka seda toimetust kinnitab tasane “nii”. Üldse näib asi seni kõigiti korras olevat ja pole mingit põhjust arvata, et edaspidigi mõni viperus vahele võiks tulla. Aga siis tekib küsimus: missuguse peakatte peab ta valima? Praeguse ülikonnaga käiks muidugi kõige rohkem kokku must kõva kübar ehk “oktoober”, aga Joosepil on väga raske lahkuda sulega kaunistatud viltkübarast. Ja näe imet: viimaks võidabki viimane ja saab võimuse “oktoobri” üle. Rõõmuga tarvitaks ta ka oma pruune ratsasaapaid, kuid need annaksid pika kuuega liiga märgatava dissonantsi. Ratsapiits ei sünnita pikemat peamurdmist.
“Seda riista võib igas ülikonnas kanda,” ütleb ta enesele ja läheb, peale seda kui ta õues hoolitsevalt ringi on vaadanud, väravast välja. Jalg on imekombel ruttu paranenud ja takistab käimist vaevalt märgatavalt.
Mäeküljelt paistab kogu Paunvere nagu peopesal. Kui palju ja kui vähe ühtlasi on sest aega möödunud, kui ta viimati läks seda teed mööda! Need sirelid seal tee kõrval ja väike kasesalk eespool – kui tuttavad on need Joosep Tootsile! Oh-oh-hoo, mitu korda istus ta koolist koju tulles selles kasesalus ja vaatles koolis vahetatud asju! Mitu korda seisatas ta sirelite juures ja haudus plaane, kuidas Julk-Jürile kätte maksta! Ilusad ajad olid! Öeldagu mistahes, kõige üle võib vaielda, aga need olid siiski ilusad ajad!
See vana hall kirikutorn! Ja see vana, rohekas katus seal lähedal! Need teaksid paljugi jutustada imelikke sündmusi. Missuguseid naljakaid tempe tegid vahel need väikesed mardikad, kes vahetundidel koolitoast rüsinal välja tungisid ja jõekaldal sekeldasid!
Toots seisab maantee lähedal oleva väikese majakese kohal ja mõtleb pisut.
“Õigus, siin ta on,” pomiseb ta enese-ette ja sammub aeglaselt majakese poole. Näib, nagu poleks ta enesega