Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
vendade keskel mõnda korratust pole tekkinud. Toots vaatab mõttes järve ja tunneb midagi nagu kadeduse sarnast: kui hea on neil järve vilus vees supelda, ilma kraeta, saabasteta ja musta kuueta. Hea meelega istuks ta praegu kodus, kuskil vilus, suitsetaks paberosse ja mõtleks maailma asjade üle.
Veski lävele ilmuvad kaks veskilist, teevad suitsu, nõjatuvad uksepiitade najale ja kõnelevad ilmast. Mürina pärast peavad mõlemad peaaegu karjuma, et teineteist kuulda, aga imelikul kombel kostavad nende hääled sillale palju selgemini, kui nad seda teavad arvata.
Kui ilma kohta juba kõik öeldud, mis öelda oli, vaatab teine veskiline sillale ja ütleb kaaslasele:
“Ei tea, kes need kaks untsantsakat silla peal peaks olema?”
“Ei tea,” vastab kaaslane. “Teist nagu oleks ennemini kuski näinud, aga see, kes kübaraga on ja pika rüüga, see on päris võõras.”
Toots ja Kiir vaatavad korra kõõrdi teineteise poole, pööravad siis näod kähku kõrvale ja teevad, nagu ei kuulekski nad veskiliste juttu.
“Näe, teisel saadanal veel sulg kübaral, nagu mõnel krahvil,” ütleb jälle noorem veskiline, kes puudutatud kõneainest nähtavasti enne ei taha lahkuda, kui ta selle põhjalikult on ära tarvitanud.
Kuid sõpru ei huvita veskiliste jutt suuremat, iseäranis avaldab Toots korraga oma kärsitust ja annab Kiirele märku, et tarvis on sillalt lahkuda.
Sel silmapilgul, kui sõbrad parajasti kirikumõisa poole tahavad pöörduda, avatakse apteegi uks, küürus ja palja peaga mehike astub välja ja hakkab, käed seljal, maanteel edasi-tagasi käima.
“See on apteekri sell,” ütleb Kiir, mehikesele tähendades.
“Olgu!” vastab Toots üle õla. “Siiski, pea kinni,” ütleb ta seisma jäädes, “peaks õieti minema ja midagi ostma, mis…”
“Mis asja peaks ostma?” küsib Kiir.
“Midagi südame pöörituse vastu. Ta müdistab mul siin hommikust saadik sees nagu narr ja ajab ühtelugu haigutama. Peaks võtma midagi sisse, mis selle eli nagu ära sulataks, muidu ujub teine peal ja ajab kurgust üles.”
“Missugune eli?” imestab Kiir.
“Missugune eli!” vastab Toots. “Kas elisid maailmas vähe on.”
Seejuures pöördub ta ilma pikema jututa ümber ja sammub apteegi poole. Kiir läheb talle järele, segasele jutule mingisugust seletust otsides. Veskilised saadavad neid küsivate pilkudega, kusjuures vanem mees nii valjusti oma tühja piipu kisub, et krigin maanteele kostab.
“Ei tea, kuhu nad nüüd ise peaks minema?” kuuleb Kiir teist küsivat.
Toots astub apteekri juurde, kergitab tervituseks kübarat, kõneleb midagi tasa ja tähendab apteegi ukse poole. Paljaspea, kes, nagu lähedalt näha, peale kõige muu veel suure punase nina omanikuna esineb, võtab tervituse pealiigutusega vastu ja pomiseb midagi vastuseks, mispeale kõik kolm apteeki astuvad. Kiir läheb viimasena, mõttes aru pidades, mida temal õige vaja oleks osta, sest niisugune tähtis asutis pole kaugeltki selle tarvis olemas, et ainult sisse minna, teretada ja jälle välja tulla.
“Noh, mis teil siis oli?” küsib apteeker leti taha minnes.
Kiir on peaaegu kindel, et Toots ishiasest hakkab kõnelema, kuid imestades kuuleb ta teda siiski südamepöörituse üle kaebavat.
Apteeker nõjatub leti najale, võtab oma suure palja kolu käte vahele, vaatab haigele otse silma, naeratab pisut ja ütleb siis:
“Südame pöörituse vastu on ainult üks rohi olemas, kõigile teistele ei maksa teil asjata raha raisata.”
Nende sõnadega ajab ta enese sirgeks, võtab letilt ühe klaaspurgi ja astub sellega riiuli juurde. Toots vaatleb kaalusid, haljaid vasest kaalupommisid, ka haavlitoosi nende kõrval, ja ootab saladuslikku kaalumisprotsessi, mis teda, apteekides käies, noorest saadik oli huvitanud ja praegugi huvitab. Kuid praegu ei sünni midagi sellesarnast. Apteeker võtab riiulilt klaaskorgiga pudeli, valab purgi kollakaspunast vedelikku pooleni täis, tuleb sellega Tootsi juurde tagasi ja ütleb:
“Jooge see ära, küll siis näeme, kas südamepööritus läheb mööda või mitte.”
“Kõik?” küsib Toots pisut kohkudes ja vaatab riiuli poole, kus klaaskorgiga pudel oma paksu kirjalist kõhtu leti poole näib upitavat. “Bais. vulnerar. Kunz.” loeb abiotsija selt kõhult ruttu, võtab siis purgi ja joob pikkamisi tühjaks. Apteeker vahib üksisilmi oma kliendile, otsekui ootaks ta antud rohu mõju, mis iga silmapilk nähtavale peab tulema. Tema punane nina, mis esiti ainult punasena näis, omandab korraga kõik vikerkaare värvihelgid; Kiir paneb tähele, kuidas pisikesed higitilgad sel haruldasel ninal aknast paistva päikese käes pärlite kombel sätendavad. Toots krimpsutab nägu, pühib suu taskurätikuga kuivaks ja vaatab küsivalt naeratades apteekri poole.
“Noh?” küsib apteeker. “Eks ole parem?”
“Jaa,” venitab tõbine. “Nagu parem on. Aga lubage küsida, härra apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?”
“Punsli eli,” kordab apteeker. “Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse. Teie olete noor, teie paremad päevad on alles ees, teie päralt on terve maailm, kui te aga õigest küljest peale mõistate hakata. Kas pole õigus? Mh? Ah? Aga nüüd,” lisab apteeker lõpuks juurde, “läks minugi süda kõneledes pahaks, nüüd ei ole suurem patt, kui minagi oma usku pisut kinnitan; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: juba pühakirja salm ütleb selle asja välja, et arst aidaku kõigepealt iseennast.”
Viimaste sõnadega läheb kõneleja riiuli juurde, täidab purgi kollakaspruuni vedelikuga, vaatab silmapilguks lakke, lööb pöidla ja keskmise sõrmega pea kohal kõva plaksu ja tühjendab siis purgi üheainsa sõõmuga. Seepeale avab ta ühe valge purgi, võtab sealt seest mõne mandlitera, mis ta endale üksteise järele osavasti suhu pillub, ja tuleb leti juurde tagasi. Seal laseb ta enese uuesti käsipõsakile leti najale, vaatab Tootsile jälle otse silmi ja ütleb, hambutu suuga lätsutades:
“Aga millega peab soola soolatama, kui sool tuimaks saab? Mh? Ah? Vastake mulle selle küsimuse peale, noormees!”
Kiir vaatab võõrastades ringi; niihästi see kui ka enneöeldu on niivõrd imelik ja kentsakas, et tema kõigele midagi vastata ei oskaks. Aga Toots, kelle silmad vahepeal on saanud rasvase läike, paneb paberossi põlema ja näikse teadvat, mida vastata.
“Mina olin kaua kodust ära,” ütleb ta. “Mina kolasin mitu aastat Venemaal ringi, tulin nüüd kodumaale tervist parandama ja nüüd ei tunne mind siin ükski tont. Peale seda äraolekut olen täna esimest korda Paunveres, sain vana koolivennaga kokku ja nüüd olen ma siin. Vabandage –” lisab ta köhatades juurde, “tohin ma end tutvustada, minu nimi on Toots.”
“Väga rõõmustav!” pomiseb apteeker ja nimetab oma nime.
Seepeale pigistavad uued tuttavad teineteise kätt, Toots annab paljaspeale paberossi ja kõneleb edasi:
“Muu seas,” ütleb ta, “pean ma tähendama, et Paunvere vahepeal väga palju on muutunud. Põleks mul seda vana koolisõpra ühes – tohin ma tutvustada: härra Heinrich Georg Aadniel Kiir – jaa, põleks mul seda vana koolisõpra ühes, siis ei mõistaks ma siin küla vahel enam käiagi. Aga nüüd, kus mul see osav teejuht… jaa, nüüd… Üleüldse olen ma väga rõõmus, et ma teiega tuttavaks sain, sest head tutvused ei kasva puu otsas, iseäranis igaval maakohal.”
“Heakene küll,” vastab apteeker, “aga ütelge mulle, noormees, nüüd puhtast südamest, kas saite antud rohust tõesti abi, või pean ma veel teise portsjoni andma, mh, ah?”
“Eei,”