Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
sisse. Ühtlasi toob paljaspea valge purgi letile ja käsib mandleid peale hammustada.
“Jaa,” ütlevad siis mõlemad ühest suust ja kumbki jääb ootama, mis teine edasi ütleb; et aga kummalgi õieti midagi tähtsat ütelda ei ole, siis pöördub apteeker pooliti Kiire poole ja küsib:
“Aga teie sõber Raafael? Kas ei sooviks tema ka pisut oma südant kinnitada? Sest pange tähele, selle asja kohta ütleb juba laulusalm, et: noorus on ilus aeg ja ei tule iial tagasi. Kas pole tõsi, mh, ah? Kas kallame?”
“Sõber Raafael” raputab pead ja tähendab viisakasti naeratades, et ta on täiesti terve.
“Joo, joo,” aitab Toots, “see puhastab verd ja annab jõudu kah.”
“Ei, ei,” vastab punapea.
“Kui ei, siis ei,” pomiseb apteeker ja lisab juba valjemini juurde: “Meie ajal sundust ei ole. Aga ühte pean ma ütlema, minu tervis ei ole vist kõigiti korras. Arvan, et pean veel ühe šnabilivopski kallama, sest siin, südame all on üks asi, mis… Niisugune tundmus on, nagu peaks ma endale veel kaks troppi sealt pudelist tilgutama ja suhkruveega sisse võtma ja ühe mandlitera peale hammustama. Mis te selle kohta arvate, mh, ah?”
Seejuures pilgutab paljaspea Tootsile kavalasti silma, liigutab oma halle vurre ja astub riiuli juurde, kus ta purgi endist rohtu ääreni täis kallab. Kiir jälgib seda toimetust imestades ja tuleb otsusele, et apteegi tilgad õige mitmesugused on; ainult kaks tilka lubas ta kallata, ometi sai purk ääreni täis. Siis vaatleb punapea veel apteekri suurt paljast pead ning leiab selle nähtuse üsna loomuliku olevat: kui lõpmata palju rohunimesid peab see pea eneses mahutama, mis ime, kui see leegion ladinakeelseid sõnu juuksed pealaelt välja on tõrjunud. Ühtlasi tõmbab ta endale tubli kopsutäie apteegilõhna sisse, arvates, et see tervisele väga kasulik on. Vahepeal teeb apteeker sõrmega pea kohal tubli plaksu ja võtab oma kaks troppi ilma suhkruveeta sisse. Tootsi suu venib laiale, headsoovivale ja heakskiitvale naerule. Seejuures laseb ta enese rinnuli leti najale, poetab paberossituhka kaalupommide peale ja sülgab põrandale. Kiir paneb seda kõike tähele ja märkab kohkudes, et koolisõbra jalad korraga nõrgaks hakkavad jääma.
Kui apteeker leti juurde tagasi tuleb, jätkab nõrgajalaline abiotsija siiski endist juttu.
“Jaa,” ütleb ta, “Paunvere on muutunud. Paunvere on palju muutunud. Kus enne oli kivi, seal on nüüd känd, ja kus oli känd, seal on nüüd kivi, või uus maja, või mine tea mis kõik. Iga nurga peal on nüüd oma vorstmaaker ja uurmaaker ja kingmaaker ja… Ja mis ma veel tahtsin ütelda, ja, härra apteeker, see teie rohi, see on tõesti hea rohi, ja kui mul mõni teine päev aega on, siis tulen jälle siia ja näitan teile oma ishiast. Ja, just nimelt, ja. Hõkk! Jaa… Ja üleüldse on Paunvere muutunud, ja… Muu seas pean ma tähendama, et siia on kogunud terve rügement paljaspäid. Igas majas ja igas õues – hõkk! – helendab niisugune nupp, nagu suur elektrilamp.”
Viimaseid sõnu kuuldes kohkub Kiir väga. Nüüd läks koolisõber lausa üle piiri, ja üldse oleks aeg apteegist ära minna, sest jumal teab, mis ta seal leti najal, oma õõtsuvail jalul kõik kokku ei patra.
Kuid seni pole asi sugugi nii kohutav.
“Vaata kus saadan!” ütleb apteeker, Kiire poole pead nokutades. “Mina olen viiskümmend aastat vana, aga tema naerab minu paljast pead. Ma tahaks näha, missugune ta ise on, kui ta nii vanaks saab.”
Need sõnad on naljatoonil öeldud. Mõlemad uued tuttavad naeravad ja patsutavad teineteisele õlale. Veel mõne aja kestab jutt, kus Toots Venemaast ja selle mõisatest ja oma suurepärasest teenistuskohast jutustab; aga siis hakkab Kiir asju nägema, mis ta ihu kananahka ajavad. Apteeker vassutab Tootsi juukseist ja nimetab teda “kuramuse tubliks poisiks”, kuna Toots apteekri nina väänab ja seda imelikku “riistapuud” mälestuseks kaasa tahab võtta. Aeg-ajalt käib viimane purgiga leti ja riiuli vahet, kusjuures kõhuka pudeli sisu märksa väheneb. Õnneks tuleb üks vana naine sel silmapilgul apteeki ja küsib seitsme kuradi võimu, kui uued tuttavad letilaual parajasti tahavad käsi murda; nii jääb seegi temp Kiire rõõmuks tegemata ja lähendab äraminekut. Küll tahab Toots apteegist veel üht-teist osta, muu seas ka meresoola, jõevammi ja hambaharja, aga Kiir soovitab kõike seda homseks jätta. Viimaks jätavadki koolisõbrad apteekri jumalaga ja lubavad teda õige pea vaatama tulla.
VI
“Nu, paidjom,”1 ütleb Toots Kiirele, järsku vene keele peale üle minnes, kui nad apteegist juba maanteele astuvad.
“Kudaa?”2 küsib Kiir aralt. Viimane pole oma vene keele tagavarale iseäranis julge, tahaks aga siiski näidata, et koolipõlv temalegi midagi on järele jätnud.
“Ne vsjoo li ravnoo,”3 vastab Toots käega heites. “Paidjom!”4
Koolivend on oma sulega kaunistatud kübara kuklasse lükanud ja peksab endale ratsapiitsaga vastu säärt. Tema ümmarguste öökullisilmade nurgad on rähmased, palgeid aga ja otsaesist katab läikiv rasva- ja higikord. Üks valkjaskollane juuksesalk, mis ta otsaesisel ripub, annab Venemaa sõbrale väljanägemise, nagu ulatuksid kogu maailma mered talle ainult põlvini.
Kiir vaatleb silmapilgu aega seda lõtva kuju enda ees, pilgutab siis ruttu silmi ja küsib:
“Mis rohi see oli, mis ta sulle andis?”
“A tõ što, slepoi, što li?”5 vastab Toots. “Razve tõ ne vidal, što bõlo napisano na butõlke?”6
“Net, ne vidal.”7
“Vot, durak.”8
Kiir näeb, et sõber võõrast keelest kuidagi enam taganeda ei taha, ja algab teist juttu.
“Vaata, Joosep,” ütleb ta, “seal eemal on meie uus pritsimaja.”
“A mne naplevat na vaš novõi pritsimaja.”9
“Ja seal veel natuke edasi, elab vanapagan.”
“Vanapagan!” hüüab Toots imestusega, kusjuures ta isegi vene keele silmapilguks ära unustab. Aga ta satub kohe jälle endisesse tooni ja ütleb, piitsaga õhus vibutades:
“Tak paidjom k etomu vanapaganu, što li?”10
“Ei,” naerab Kiir. “Ega see’s peris vanapagan ei ole. See on üks rikas vanapoiss, kes omale sinna maja ehitas ja nüüd elab. Vanapaganaks kutsub teda ainult ümberkaudne rahvas.”
“A ja hatšu na nevo pasmatret,”11 tingib koolivend kangekaelselt.
“Ei maksa,” arvab Kiir. “See on niisugune vihane mees, ta ei lase meid sissegi. Pealegi on tal õues suur kuri koer, see kargab meile kohe kõrisse.”
“Jerunda! Paidjom!”12
Viimaks pika kauplemise järel läheb Kiirel korda võõrsilkäiku “vanapagana” juurde ära laita, mispeale mõlemad silla poole tagasi pöörduvad. Nüüd on kahe endise veskilise juurde veel kolmas tulnud, kes teistele naerdes midagi jutustab. Kui koolivennad veski kohale jõuavad, peatub jutustaja järsku ja vaatab suuril, peaaegu ehmunud silmil maanteele. Samal ajal heidab Kiir pilgu veski läve poole, jääb seisma ja tonksab Tootsile küünarnukiga külge.
“Vaata, Joosep, kes
Ну, пойдем, (vene k.) – Nõlv lähme!
Куда? – Kuhu?
Не всё ли равно. – Kas see pole ükskõik.
Пойдем! – Läki!
А ты что, слепой, что ли? – Kas sa oled siis pime või?
Разве ты не видал, что было написано на бутылке? – Kas sa ei näinud, mis oli pudelile kirjutatud?
Нет, не видал. – Ei, ei näinud.
Вот, дурак. – Vaat, kus loll!
А мне наплевать на ваш новый pritsimaja. – Aga mina sülitan teie uuele pritsimajale.
Так пойдем к этому ванапагану что ли? – Elik lähme siis selle vanapagana poole?
А я хочу на него посмотреть. – Aga mina tahan teda vaadata.
Ерунда! Пойдем! – Jama! Läki!