Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
kuuled asju, mida ei olegi.”
Krants näib öeldud sõnadest aru saavat ja vaatab süüdlaselt maha. Ühtlasi tuleb talle meelde, mis otstarbega ta õieti tänitas. Selle konksuga jäi ta jänni, see on õigus, aga ometi peab ta seisukorda kuidagi päästma.
“Asju, mida ei ole,” kordab ta pisut haavatult. “Asju, mida ei ole… Aga olete teie selles kindel, noorsand, et siin mingeid “asju” ei ole? Kust võite teie kui võõras seda teada, et siin “asju” ei ole? Oodake pisut,” lisab ta tagasi vaadates juurde, “ma näitan teile silmapilk, et siin on “asju”.”
Krants jookseb asjalikult edasi-tagasi, kuulatab, ajab enese lauda seina najale püsti, turtsub, käib korra rukkipõllul ja leiab viimaks kuskilt ühe kassi, keda ta suure kisaga hakkab taga ajama. Mõlemad jooksevad Tootsi eest suure robinaga mööda, tänava poolpimedusse kadudes. Seepeale tuleb tagaajaja lonkides tagasi, istub Tootsi ette maha, riputab oma ilast keelt ja ütleb lõõtsutades:
“Näete, noorsand, mis ma ütlesin: siin on “asju”. Nüüd ärge ütelge, et ma rumal koer olen, kes asjata käratseb.”
Aga kuu nihutab end tasahiljukesi edasi, endine rahulik naeratus paksul heasüdamlikul palgel. Nüüd tekib laudakatusest surnukirstu sarnane vari rukkiväljale. Tänaval heljub noore virna ja emanõgeste lõhn. Alt, soo poolt tõuseb udusarnane aur… soo hingab. Maanteelt kostab vankri mürin, kuskil kaugel haugub koer ja hüüavad tiivulised tunnismehed üksteisele õisi märgusõnu.
Toots pomiseb Krantsile paar arusaamatut sõna, sügab kukalt ja vaatab üles, tähise taeva poole. Kuu ümber uidavad harvad valged pilveribad.
“Ei,” ütleb Joosep viimaks ainsa sõna, aeglaselt aida esiku poole sammudes.
VIII
Hommikul vahetavad isa ja poeg teineteisega pika, paljuütleva pilgu. Vaikiminegi öeldakse olevat kõnelemine; mis peab arvama paljuütlevast pilgust, millele paljuütlev vaikimine appi võetakse.
Kogu päeval ei anna Joosep ühtki käsku, mis “tänapäev” täide peab saadetama. Ta joob vaikides oma hommikust kohvi, sorib siis mingisuguseid saladuslikke pabereid, kraamib sumadanis, hõõrub lõhnava vedelikuga oma meelekohti, raputab endale üht valget pulbrit keelele, krimpsutab nägu ja ütleb paar korda: “Tšort vazmii!”17
Peale seda istub ta mõninga aja küüni lävel, kooditab jalgu ja närib heinakõrt. Siis tuleb ta jälle õue tagasi, ajab emaga pisut juttu, kõneleb sigade kasvatusest ja teistest majapidamisse puutuvaist asjust, mispeale ta aida esikusse kauemaks ajaks ära kaob.
Näib, nagu peaks see päev mitte ainult kalendrist, vaid isegi Tootsi elust maha tõmmatama. See sirge ja sihvakas ja virk noormees on sel päeval nõrk ja võimetu nagu vedel vorst. Kuskil Paunvere lähedal uitas nii umbes keskmise suurusega küür ja otsis endale kohta, kuhu asuda; nüüd näikse see küür Tootsi seljal olevat peatunud.
Lõuna ajal läheb Joosepi ema aida esiku juurde, avab ukse ja hüüab:
“Joosep! Kas süüa ei taha?”
“Ega hästi ei taha,” vastab nõrk hääl esikust.
“Mis sul viga on? Kas haige oled?”
“Ei… ei… Ainult see ishias, või see, mis ta oligi, jooksva – see on jalges. Nüüd olen siin, männikasvude ja heinapebrede peal… ehk ajavad välja.”
“No, aga sööma peab sellegipärast,” ei jää ema rahule. “Jooksva on paha tõbi, see on õigus; näe, eila oli teine su jalad nii nõrgaks teinud, et enam käiagi ei saanud, aga… Aga sööma peab ikke – ega see arstimist ometi ei takista.”
“Ega ta ei takista küll,” vastab hääl pimedusest.
See hääl on nii jäme ja sügav ja äratab lootust, et hääle peremehest edasiharimisel kenake bassilaulja võiks saada.
“Tule siis!” ütleb vanaeit ja läheb naeratades kambri poole.
Tüki aja pärast näeme Tootsi aida lävel istuvat ja millegi üle sügavasti järele mõtlevat.
“Hm…” püüab ta enesele meelde tuletada. “Ostsin ma eila jõevammi ja meresoola, või ei ostnud? Või siis ostsin siiski, aga unustasin kuhugi maha? Tont seda värki teab.”
Üldse näib, nagu armastaks Toots ainult lävedel istudes mõtelda, möödunud aegu meelde tuletades ja tulevikuplaane sepitsedes. Ja kui siis vahel juhtub, et tal mõni asi tumedaks kipub jääma, siis on harilikult “tont” süüdi.
“Hm, hm…” arutab istuja edasi. “Ostsin ma merevaiku – näh nüüd! meresoola ikke, mitte merevaiku – jah ostsin ma meresoola ja jõevammi, või ei ostnud? Aga kõik need mere ja jõe värgid on tühised asjad selle kõrval… selle, mis ta’nd oligi… Õigus!”
Toots lööb enesele kämblaga otsaette ja vaatab kohkunud silmil kuhugi kaugele.
“Kas ma tõesti eila seal ka käisin?” küsib ta eneselt hirmuga. “Õiguse pärast ei pidanud ma sinna saama, sest…”
Kõige pahem on see, et eilse kohta kelleltki midagi ei saa järele pärida. Imelik elab kaugel ja Kiir… Oo, ei! Sinna ei vii ta enam kunagi oma sääreluid, elagu ta või tuhat aastat vanaks ja nõudku seletust kes teab kui keerulised asjad. Ei, ainult sinna mitte!
Aga mis siis teha?
Õhtu eel paneb Toots endale sulega ehitud kübara pähe, võtab naela otsast ratsapiitsa ja astub aeglasel sammul Paunvere poole. Täna on ta juba harilikus jahiülikonnas, sest niipalju on tal ometigi meeles, et pikk kuub teekäimiseks kaugeltki kõlblik pole, iseäranis niisugusel kuumal ajal.
Rätsepmeistri maja kohal lisab ta oma harilikule sammule kukesammu juurde ja vahib hoolega teise külge, otsekui poleks tal selle maja elanikkudega midagi ühist. Ristteel seisatab ta pisut, vaatab surnuaia poole ja pomiseb enese-ette poolkuuldavalt:
“Siin me olime – see on fakt. Aga kas ma seda teed mööda ka kabeli poole läksin, seda… löödagu mulle või nuiaga pähe – seda ma ei mäleta. Aga ega ikke vist ei läinud,” lisab ta ivakese aja pärast juurde. “Mul on nagu meeles, et me Imelikuga Ülesoo õuevärava juures jumalaga jätsime ja midagi lubasime teha. Kui ma Ra– Rajale läksin, kus võisin ma siis pärast Imelikuga veel kokku saada? Ei, ei, küllap ma ikke eila seal ei käinud.”
Nii harutab Toots unustushõlma langenud asju ja kõnnib pikkamisi, otsekui vastu tahtmist, surnuaia poole. Päike vajub alla, vasksed ristiplaadid kiirgavad puude vahel.
Kuskilt on järsku pikkade jalgadega ja kitsaäärelise õlgkübaraga noormees tekkinud, kes jalutuskepiga mängides teisest küljest surnuaiale läheneb. Tulija on juba kabelimäe kõrgemale tipule jõudnud ja näib allavajuva päikese paistel olevat nagu suur kaheharuline nael, mis taevast ja maad ühendab.
Toots paneb käe silmade ette, vaatleb imelikku nähtust mäe otsas ja tunneb eneses korraga tungi kuhugi kaduda. Paar korda vaatab ta abitult enese ümber, teeb isegi liigutuse, otsekui tahaks kabelisse minna, kuid jääb ometi endisesse kohta seisma. Et ta tulijat kohe ära ei tundnud, see ei tähenda veel, et teda ennast ei tunta. Peitmine on igatahes asjatu; kõigepealt on peitmine hilja. Selle nägu seal üleval sätendab päikeses nagu kullatud pähkel jõulupuu küljes; seda on tõesti raske ära tunda, aga teda ennast nähakse sama hästi, kui tema ise näeb kiriku poole minejaid.
“Tere õhtust, Aadniel!” hüüab Toots naerumuigel, kui tulija lähemale on jõudnud.
Hüütav vastab pika, ruttu ja segaselt öeldud lausega, millest Toots ainult paar sõna aru saab. Arusaadud sõnad on: “eila” ja “täna jälle”, kõik muu sulas ühiseks põrinaks kokku. Seejuures avaldab vastaja nägu väga vähe koolivennalikku jällenägemisrõõmu.
“Kudas sa siia said?” küsib Toots.
“Kudas sain… Kudas sina said, nii sain mina kah. Tulin.”
“Hm…” arvab Toots. “Miks sa’s ise nii kuri
Чёрт возьми! – Kurat võtku!