Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
ärkab öösel üles, kobab enese ümber ja püüab selgusele jõuda, kus kohas ta praegu nii umbes võiks olla. Ümberringi on pilkane pimedus ja kohutav vaikus. Esimesel silmapilgul arvab ta end Venemaal olevat, imestab ainult, kuidas ta säärasele kahtlasele asemele on magama sattunud. Ta lamab mingisugusel koheval hunnikul, millel palju kõhisevaid ja torkavaid asjakesi hulgas ja mis enesest pool heina, pool vaigulist lõhna välja annab. Pikkamisi toob mõttelõng lamaja kodumaa poole, tõstab ta siis järsku Ülesoo õue, viib isamaja tagakambrisse, laseb tal korra Paunvereski ära käia ja juhib siis uuesti Ülesoo õue.
Aga edasi? Mis sündis edasi?
Toots katsub rahapunga ja sõrmust ja leiab, et mõlemad on alles; igatahes on tal seni ausate inimestega tegemist olnud. Ta kobab taskutes, leiab viimaks tikutoosi ja tõmbab tuld. Mis imelik ruum see on, kuhu ta öömajale sattunud? Ei akent, ei ust, ei lauda ega tooli, ainult see kahtlane, kohev hunnik seal nurgas, kuhu ta lamades sügava augu oli litsunud. Siiski, pea, uks on olemas, seda ei märganud ta ainult esimesel silmapilgul tikutule viletsal valgusel. Uks peabki olema, kuidas pääses ta muidu siia sisse.
Toots astub ärapõlenud tikule jalaga peale, seisab mõne silmapilgu pimeduses, tõmbab siis uuesti tuld, avab ettevaatlikult ukse ja vaatab üle läve välja. Ahaa – nüüd saab ta korraga aru! Kahtlust ei ole – ta on praegu Ülesoo aida esikus ja magas oma rohuhunnikul; kuidas ta sinna sai – see on juba teine asi. Õigus, õigus… nüüd hakkab talle eilne päev kogu peensustega meelde tulema. Aga see on ju pöörane temp, kui mõtlema hakka. Ta nõjatub ukse piida najale, sügab pead ja sülgab. Ah, missugune paha ja vastik maik suus! See on kõik see… Bals. vulnerar. Kunz. Olgu ta ära neetud, kõige oma südamepöörituse-tilkadega! Kahju, et ta seda punast nina rohkem ei väänanud!
Tänava lähedal, rukkiväljal, laulab rääk oma ühetoonilist laulu. Karjaaiast kostab tasane kuljuste ja krappide kõrin ja mõne unise looma inisemine. Aida katusel sabistab keegi tasa ja käib vaevalt kuuldavate, otsekui argsete sammudega. Siis laksutab keegi oma tugevaid tiibu ja kuulutab valjul, läbilõikaval häälel hommiku lähenemist. Koplis kasvavate pajude ladvad ujuvad nagu hõbedases udus. Ülalt vaatab täiskuu rahuliku naeratusega alla, justkui tunneks ta mõnu oma öisest vahikorrast.
Aga kevadöö ilu ei ärata Tootsis suuremat imetlemist. Ta vaatab korra üles, kuu poole, aga selle vaikne sära ei avalda temasse mingit mõju. Ei, kõik on juba ammu nähtud, kõik see on teda juba ammu tüüdanud, nüüd tahaks ta ainult veel näha kuu teist külge. Aga see narr seal ülal ajab üht külge ees nagu Kiir koju minnes ega mõtlegi oma seljatagust näidata. Heameelega võtaks Toots mõne pika ridva ja seaks asjad seal pea kohal korda, aga… tont teab… Ja üldse, kui mõtlema hakka, siis pole see ladina keel ja apteekri värk sugugi nii keeruline, nagu ta esialgu näib. Bals. vulnerar. Kunz… Kuid ka täielikult ei või nad jumal teab kui palju teisiti olla. On olemas üks lõpp “um” ja sellega võib ladina keeles imet teha. Ah, missuguse mõnuga jooks ta praegu midagi haput, midagi õige haput… kalja või midagi sellesarnast. Ta ei ole veel tähele pannud, kas nende kaevukook krigiseb või mitte, kui vett tõmmatakse. Peaks katsuma.
Toots läheb kaevule, tõmbab pangetäie vett raketele, joob suurte sõõmudega üle pange serva ja kuulatab, kuidas vesi kolksudes kõrist alla läheb. Silmapilguks tekib tas suur soov pange tühjaks juua, kusjuures ainsaks tõukejõuks on mõte: “kudas hobused võivad”. Peale seda kuulatab ta rääku ja ütleb mõttes: “Kõik tühi lõugamine! Maga, juudas, kui on magamise aeg, ära kraaksu! Ja ime,” lisab ta sealsamas mõttes juurde, “et tal kõri haigeks ei jää.” Seda rääku oleks kerge kinni püüda, vaja ainult tasa juurde minna. Missugusest põrgu rahast kõneles Kiir eile veskis? Ta ei andnud ju punast krossigi õlle ostmiseks; mis asja ta pinises, et tal rahast kahju ei ole? Palju on tal õieti endal sumadani põhjas? Ahaa… nojaa… hea küll. See las olla seal pealegi igaks juhtumiks; igatahes maksab sõrmus ja uur ka midagi. Peenikest raha ei maksa kaasa arvata, see on praht; üldse aga on parem arvata, et raha on vähem, kui seda tõesti on, – siis on nagu julgem elada ja on vähem pettumusi.
Tootsi mõttelõng katkeb igal verssokil, mõned katkenud lõngajupid on nii lühikesed, et neid ei saa kokku sõlmidagi; kui neid milgi kombel võiks teha nähtavaks, siis oleks hommikul kaevu ümber paks kord narmaid.
Kaevu juurde tuleb Krants, liputab esiteks viisakalt saba, istub siis maha ja võtab enese kallal põhjaliku sügamise ette, otsekui tahaks ta end kogu öö jaoks valmis sügada ja võiks seda tähtsat talitust ainult kellegi juuresolekul toime panna. Oma koera-arusaamisega on ta välja rehkendanud ja otsusele jõudnud, et see noor isand, kes ühel päeval õue tuli ja ratsapiitsaga vehkis, mitte ei ole harilik võõras, vaid keegi, kes tema edaspidisesse saatusse tunduvat mõju võib avaldada.
“Noh?” ütleb Toots Krantsi poole pöördudes.
Koer jätab sügamise pooleli ja vaatab ütlejale küsides otsa, nagu tahaks ta vastata:
“Mis “noh”? Ütle edasi, selle üheainsa sõna peale ei tea ma sulle midagi ütelda.”
“Mis sa kolad öösi ümber,” kõneleb ka Toots tõesti edasi. “Kadunud vooster ei kolanud kunagi öösi ümber, vaid magas.”
Neis sõnades kui ka toonis, millega nad öeldud, märkab koer juba midagi laitvat enese kohta ja vaatab süüdlaselt maha. Õiguse pärast teab ta väga hästi, et ta praegu õieti milleski süüdi ei ole, aga loeb siiski paremaks näidata, nagu häbeneks ta isegi oma tegu ja kahetseks pattu. Niipalju elutarkust on ta juba kogunud, ja oleks kergemeelsus endiste, proovitud kommete asemele silmapilgul midagi uut välja mõtelda.
Nii kestab piinlik vaikus mõne silmapilgu, siis vaatab koer altkulmu noormehe poole ja püüab end uuesti sügada. Kuid see on pealiskaudne töö, mis nähtavasti ainult selleks on ette võetud, et piinlikust seisukorrast kuidagi üle saada. Kindlasti ütleb noormees veel midagi, mis nende vahekorda aitab selgitada.
Aga noormees ei ütle midagi; vaikus kestab. Noormees istub kaevu kõrvale pingile, kuhu pestud lüpsikud kuivama pandud, suitsetab ja vaatab mõttes tänavale. Krants tõuseb üles, käib paar korda edasi-tagasi ja vaatab siis küsivalt istuja poole. On olemas kaunis kindel abinõu, millega inimesi jutusse võib meelitada – katsuda või mitte? Muidugi võiks katsuda, – praegu on hea juhus võõrast noormeest lähemalt tundma õppida, sest päeval puutuvad nad niikuinii vähe kokku. Krants raputab end korra, jääb siis järsku kuulatama ja vaatab tänava poole; ühe silmanurga jätab ta siiski vabaks, et noormehe liigutusi ja, kui võimalik, isegi näoilmet tähele panna. Sellest seisangust arvab koer esiteks küllalt saavat, et istuja uudishimu äratada. Mistarvis kõiki kavalusi korraga välja laduda: peab püüdma väheste abinõudega palju kätte saada.
Ja ennäe: see kergeusklik seal pingil ongi juba võidetud.
“Mis on, Krants?” küsib Toots. “Mis sa kuulad?”
Ainult ühe silmapilgu tunneb koer oma võidu üle rõõmu, siis unustab ta oma osa ja hakkab järsku isegi uskuma, et ta tänaval tõesti midagi kahtlast kuulis. Läbi karvase keha käib esiteks nõksak, siis hakkavad suured, lopsakad kõrvad säärase hooga liikuma, nagu tahaks koer nende abil lendu tõusta, ja siis, enne kui Toots midagi ütelda saab, täidab vaikset õue käre haukumine.
“Ei tea, mis seal õige peaks olema,” ütleb Toots tasa eneseette, tõuseb pingilt üles ja läheb koerale tänavale järele. “Viimati on vargad. Siis oli tuline õnn, et ma parajal ajal üles ärkasin.”
Kuid ei tänaval, ei kuskil ümberkaudu, nii kaugele kui silm selgel kuupaistel ulatub, pole näha ainsatki hingelist. Sedasama märkab koergi. Muidugi peab ta veel mõne korra haugatama, nagu kinnituseks, et käratsemisel siiski oma põhjus oli.
“Midagi oli,” peavad need haugatused tähendama. “Aga see “midagi” kadus tont teab kuhu ära ja mine võta ta nüüd kinni. Siis, kui me õues olime, siis oli “ta” kindlasti siin, tänaval, aga niipea kui me häält tegime, kadus “ta” ära.”
Koer käib saba Uputades ümber Tootsi jalgade, kiitust oodates oma kangelasteole.
“Vaata,” tahab ta muidugi öelda, “kui hoolsad meil ollakse. Vähemgi krõbin ei lähe