Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
teil on ka hea paks vammus seljas,” arvab vanem veskiline, “sellepärast teil on nii palav. Niisuguse ilmaga peab mõne õhema urbi selga panema, kust tuuleõhk läbi puhub.”
“Õhem ürp,” kordab Toots. “Mul on kodus õhem ürp, aga tont seda teab, mispärast ma hommikul selle selga panin. Nüüd sula või ära siia sisse.”
Nende sõnadega pühib ta otsaesiselt higi, teeb paar kindluseta sammu ja istub ukse lähedale jahukoti otsa. Kiir tõmbab pea õlgade vahele, paneb käe suu ette ja kihistab naerda. Huvitav on vaadata, kuidas teise tore must kuub kord-korralt valgemaks muutub, otsekui pühitaks sellega jahusalve. Alt jahusalvede juurest tuleb veskipoiss vilistades üles, silmitseb pisut imelikku võõrast jahukoti otsas ja ütleb siis:
“Oi, noorhärra, miks te siin istute, te määrite enese jahuga.”
“Ei ole midagi teha,” vastab Toots väsinult, “ta on teil siin nii kuum, et ninagi ei tohi välja pista.”
“No, kui asi nii on,” arvab lahke mees, “kui te natuke puhata tahate, siis tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali.”
Sellegi nõu leiab Toots päris kohase olevat. Ta torkab paberossikarbi veskipoisi nina alla ja annab tuld. Veel mõninga küsimise ja kostmise peale valgub kogu seltskond veskipoisi tuppa, kus Toots järsku kosuma hakkab ja korraga nõuab, et ta ära kaalutaks. See tema soov täidetakse jalamaid, kusjuures selgub, et kaalutava keharaskus punkt neli puuda ja kolmteistkümmend naela välja teeb.
“Nüüd,” ütleb ta Kiirele, “mine sina kaalu peale, siis panen mina viis ja pool naela teisele poole; küll sa näed, et kumbki pool alla ei tõmma.”
See nali võetakse veskiliste poolt laia naeruga vastu, mispeale Toots enese veel kõbusamana tunneb ja väga heasse tujusse satub. Peale mõne vibutuse ratsapiitsaga kutsub ta veskipoisi pisut kõrvale, patsutab sellele õlale ja ütleb talle midagi kõrva sisse. Veskipoiss kuulab esiti ühe kõrvaga, siis teise kõrvaga, aga mürin on nii vali, et kõnelejad teineteisega kuidagi selgusele ei näi jõudvat. Viimaks lähevad mõlemad teistest veel kaugemale ja seletavad seal oma asju valjemini, mispeale veskipoiss, peaga noogutades, nõusolekut avaldab. Siis võtab Toots taskust rahakoti ja laob veskipoisile mõned rahad peole. Veskipoiss hüppab vilistades maanteele ja läheb ruttu ühe pika katusega maja poole, otsekui poleks tal niihästi veskiga kui vesirattaga midagi tegemist.
Mõninga aja pärast näikse veskipoisi toas järgmist pilti.
Akna all, laua juures istub Toots, vestiväel ja ilma kübarata. Tema vastas teisel pool lauda istub Imelik ja mängib veskipoisi kandlel Tootsi armsamat viisi “reilendrit”. Pisut eemal, seljaga seina najale toetudes, seisab Kiir ja vaatleb koolisõpru kavala naeratusega. Voodil on kaks veskilist aset võtnud, kuna veskipoiss ja vanem talumees silmapilguks veskiruumi on läinud. “Alt ära!” hüüab veskipoiss alla jahusalvede juurde, teise veskilise kotist teri kolusse raputades, mispeale habemik oma jahu salvest kähku ära koristab, minuti või paari võrra ootab, ja siis ka vahepeal tekkinud võõra jahuhunniku ära nälpsab.
“Jaa,” ütleb Toots mängu vaheajal, “ma olen väga rõõmus, et üle hulga aja jälle vanade sõpradega kokku sain. Nüüd võin ma rahuliku südamega Venemaale tagasi minna, sest… sest minu silm on teid näinud.”
“Kudas,” küsib Imelik, “ega sa siis niipea ometi tagasi ei lähe?”
“Tont seda teab, millal ma lähen,” vastab Toots. “See on selle järele, kudas tervis lubab. Võib olla, et ei lähe ma enam Venemaale üleüldse tagasi, sest… sest… hõkk!.. ole sa seal kui suur isand sa oled, aga sa oled ikka teise käsualune. Seal kodus, küüni uksel istudes, tulevad mulle vahel peris kenad mõtted. Kui võtaks õige Ülesoo enda kätte ja teeks tast ühe eeskujuliku koha. Jaa… Siis võite tulla ja Ülesoolt õppida mõistlikku põllupidamist ja karjavirtsahvti, ja vaadata, mis tähendab sisteem. Jajaa… hõkk!.. ärge arvake, narrid, et ma ei tea, mis taluga peale hakata. Ohoo! Minu käes on see nagu näpuvile. Muidugi, ja… hm, hm… vanamehega tuleb enne natuke löömist, aga küll ma tast jagu saan. Mul on seal sumadani põhjas ka natuke “seda”, ja kui ma need kullid sealt välja võtan, siis on vanamees nõus kah. Las’nd esiteks olla peale, ma vaatan enne natuke ringi ja ootan, mis saab, aga küllap me siis juba…”
Seejuures võtab Toots laualt ühe pudeli ja valab klaasidesse kollast, vahutavat vedelikku. Juuakse, Toots hüüab “elagu!” ja Imelik algab uue hooga uut tükki, mida koolivennad ainult tumedalt, nagu läbi udu mäletavad. Siis hakkab Kiire näolt endine kaval naeratus kaduma, ta hallid värvita silmad vaatavad peaaegu kohkunult kaaslaste poole, ja kui ta korra seina juurest laua juurde tuleb, siis on tal imelik viltu käik nagu koeral.
“Ei,” ütleb ta viimaks, “mul ei ole rahast ega millestki kahju, aga ma kardan hirmsasti, et ma niisuguseks jäängi, nagu ma praegu olen.”
“Kudas?” küsivad koolivennad imestades. “Missugune raha? Missuguseks sa kardad jääda?”
“Vaadake,” seletab Kiir kogeldes ja toetab end uuesti seina najale, “vaadake, minu pea käib ringi. Mina olen vist purjus. Mina ei kannata seda… seda… mis ta ongi… õlut. Minu pea… Kui ma nüüd niisuguseks jäängi, mis siis saab?”
Vali naerulagin katab neid ahastuses öeldud sõnu. Sisseastuv veskipoiss ja habemik veskiline vaatavad küsivalt naerjate poole ja silmitsevad siis kõhna punapeaga mehikest, kes selga seina najale toetades kord üht, kord teist jalga ettepoole seab, nagu ähvardaks ta iga silmapilk maha langeda.
“Jaa, jaa,” tänitab Toots, “just niisuguseks sa jääd. Sellest tõbest ei parane keegi. Nüüd oled sa eluaegne sant. Nüüd mine vana Kiire juure ja ütle: “Anna mulle süüa ja anna mulle juua ja õmble mulle riided selga, mina ise ei kõlba enam kuhugi, mina olen kõveras ja köökus nagu juudikeelne e, ja pea on mul jaburam kui kunagi enne ja jääbki jaburaks!” Nii ütle vanale Kiirele; siis tuleme meie ja vaatame, mis ta sinuga teeb. Enne oli hea minu üle naerda ja näpuga näidata ja ütelda, et: “Vaata, misuke ta on!” Nüüd oled ise hädas. Aga Toots, näed, istub laua otsas nagu raudkull ega pae tiidvakski!”
Seepeale täidetakse klaasid uuesti ja uuesti, hüütakse “elagu!”, lauldakse üht laulu, mängitakse kandlel üht marssi ja tehakse nalja, enamasti õnnetu punapea kulul, kes iga minutiga ikka kurvemasse meeleolusse satub.
Lõpuks tantsitakse veel üht imelikku tantsu, mille Toots silmapilgul ühes nimega välja mõtleb. See pealtnäha lihtne tants, mis peaasjalikult Kiire kiusamiseks välja mõeldud, saab ümberkaudu varsti tuttavaks ja pärast võib seda Paunveres tihti näha. See on kuulus puntratants, kus mehed üksteise ümbert kinni võtavad ja nagu suur elav pundar lauldes ühest kohast teise tammuvad. Keskel aga, kus kõige rohkem pigistust ja häda, oigab ja hädatseb ja higistab õnnetu Kiir.
Siis ajab Imelik oma hobuse veski läve ette, aitab mõlemad koolisõbrad vankrile ja viib nad koju. Kirikumõisa rentniku maja juures seisab pikk, paksude vurrudega mees ja vaatab sõitjatele imestledes järele.
“Kas sa seda meest enam ei tunne?” küsib Imelik Tootsilt, kui nad pisut eemale on jõudnud.
“Ei näinud,” vastab Toots tagasi vaadates.
“See on ju sinu endine sõber, kirikumõisa rentnik.”
“Aa!” hüüab Toots ja on juba valmis vankrilt maha hüppama, kuid sel silmapilgul annab Imelik hobusele piitsa ja sõit läheb edasi.
Veel on Imelikul Tootsiga pisut tegemist, kui nad kabeli poole viiva tee juurde jõuavad. Sealgi kipub Toots kibedasti maha ja tahab kuhugi minna; kuhu nimelt, seda ei ütle ta, vaid tähendab ainult, et olevat “väga vaja seal ära käia”. Peale mõningat jäselemist, kusjuures Toots korra Raja talu nimetab, hakkab Imelik aimama, mis koolivennal mõttes, kuid seda enam punnib ta teisele vastu, ja viimaks jääbki tema võit.
Nõrk ja näost kollane Kiir lastakse rätsepa maja kohal “lahti”, kust see teist külge ees ajades pikkamisi koju komberdab.
“Küll ta nüüd saab vana Kiire käest,” ütleb Toots kahjurõõmsalt, tuikuvale koolivennale järele vaadates.