Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER). Oswald Spengler
Читать онлайн книгу.
iseenda suhtes. Looduse tunnusjooneks on ulatuvus, mis hõlmab kõike. Ajalugu on see, mis tuleb pimedast minevikust vaatleja poole ja tahab tema juurest edasi, kaugemale tulevikku minna. Vaatleja kui olevikus olija on alati tema keskpunkt, ja tõsiasju mõttekalt korrastades on täiesti võimatu välja lülitada suunduvust, mis seondub eluga – mitte mõtlemisega. Igal ajajärgul, igal maal, igal elaval inimhulgal on oma ajalooline silmapiir, ja ajaloolaseks sündinu näitab oma oskusi just sellega, et ta tõesti visandab niisuguse ajaloopildi, nagu tema aeg nõuab.
Seepärast erinevad loodus ja ajalugu nagu tõeline ja näiline kriitika (kui mõtleme kriitika all seda, mis vastandub elavale kogemusele). Loodusteadus on kriitika ja ei midagi muud. Ajaloo puhul aga võib kriitika luua ainult teaduslikku laadi eeldused, millele tuginedes ajaloolase pilk seejärel oma silmapiiri laiendab. Ajalugu ongi see pilk ise – kuhu ta ka ei pöörduks. See, kes niimoodi vaadelda oskab, võib iga tõsiasja ja iga olukorda käsitada “ajalooliselt”. Loodus aga on süsteem ja süsteeme võib ära õppida.
Ajalooline häälestus algab igaühe jaoks lapsepõlve kõige varasematest muljetest. Lastel on terane pilk. Oma lähima ümbruse tõsiasju, elu perekonnas, kodus ja tänaval tunnevad ja aimavad nad sügavuti hulk aega enne seda, kui vaateväljale ilmub linn oma elanikega – ajal, mil sõnadel ‘rahvas’, ‘maa’, ‘riik’ pole veel mingit konkreetset sisu. Niisama põhjalikult tunneb ka primitiivne inimene kõike, mis tal oma kitsas eluringis ajaloona elavalt silme ees seisab. Ennekõike on selleks elu ise, sünni ja surma, haiguse ja vanaduse vaatemäng, seejärel sõjaliste ja suguliste kirgede lugu, mida ta on ise kogenud või teiste juures jälginud; omaste, suguvõsa, külainimeste saatus, nende käitumine ja selle tagamõtted, jutustused pikast vaenust, võitlustest, võidust ja kättemaksust. Elu silmapiiri avardudes hakatakse üksikute elukäikude asemel nägema tärkamas ja möödumas elu kui niisugust: nüüd seletab silm mitte külasid ja suguvõsasid, vaid kaugeid maid ja rahvaid, mitte aastaid, vaid aastasadasid. Ajalugu, mida tegelikult kogetakse, mille takti eneses tuntakse, pole ei vanade germaanlaste ega tänapäeva neegrite juures, ei Periklese ega Wallensteini jaoks kunagi ulatunud kaugemale vanaisa sugupõlvest. Siin lõpeb silmapiir ja algab uus tasand, mälukiht, millest meil on pärimusel ja ajaloolisel traditsioonil rajanev ettekujutus, ning mis põhjustab selle, et hakkame vahetult kaasa elama selgesti nähtud ja pika treeningu tulemusel kindlustunud mälupildile, mis erinevate kultuuride inimestel on kujunenud väga erinevalt. Meie silmis algab selle pildiga tõeline ajalugu, kus me sub specie aeternitatis elame, kreeklaste ja roomlaste silmis see siinkohal lakkab. Thukydidese jaoks polnud Pärsia sõdade sündmustel,6 Caesari jaoks Puunia sõdadel enam elavat tähendust.
Kuid lisaks eelkirjeldatule ladestub meis ajaloolist laadi ettekujutus sellestki, milline on olnud taime- ja loomamaailma, maastike ja tähtede saatus, ning uusimad arusaamad looduses toimuvast sulavad kokku müütiliste kujutlustega maailma algusest ja lõpust.
Lapse ja alginimese loodusepilt lähtub väikestest argipäeva-toimingutest, mis sunnib neid mõlemaid ikka ja jälle vahetama avara looduse hirmunud jälgimist lähima ümbruse asjade kriitilise vaatlemise vastu. Nagu noored loomadki, teeb laps oma esimesed tähelepanekud mängides. Mänguasjade uurimine, nuku katkitegemine, peegli ümberpööramine, et näha, mis selle taga on, võidukas tunne, kui miski on õigesti paigutatud (ja peab nüüd igavesti nii jääma) – sellest kaugemale pole tunginud ükski looduseuurimine. Alginimene omandab selle kriitilise kogemuse oma relvade ja tööriistade varal, kehakatteks, toiduks ja elamiseks kuluvate ainete kaudu, niisiis asjade kaudu, kuivõrd need on elutud. See kehtib ka looma kohta, keda ta ühel hetkel ei käsita enam elusolendina, mispuhul ta jälitaja või jälitatuna tolle liigutusi uuris ja arvestas, vaid lihast ja luust koosneva esemena, mida ta täiesti mehaaniliselt teatud eesmärgil vaatleb, võtmata arvesse elusolemise omadust – nii nagu ta äsja käsitas mõnda sündmust deemoni tegevusena ning kohe seejärel põhjuste ja tagajärgede ahelana. See on seesama ümberseadistamine, mida ka küps kultuurinimene iga päev ja tund sooritab. Ka esmase looduse-silmapiiri järel algab järgmine tõsiasjade kiht, tasand, millel asuvad vihma, välgu ja tormi, päeva ja öö, suve ja talve, kuu muutumise ja tähtede ringkäigu muljed. Siin sunnib religioosset laadi hirmu- ja aukartuse värin inimest hoopis teistlaadi kriitikat tegema. Samamoodi nagu ta tahtis ajaloopildis avastada elu sügavamaid tõsiasju, nii püüab ta nüüd looduse ülimaid tõdesid välja selgitada. Mis asub teisel pool kõiki arupäraseid piire, selle nimetab ta jumaluseks, kõike siiapoole jäävat aga püüab käsitada põhjuslikult, jumaluse toime, loomingu ja ilmutusena.
Niisiis evib igasugune mõtete koondamine looduspäraselt kindlakstehtu7 ümber kahesugust suundumust, mis algaegadest peale muutumatuks on jäänud. Üks mõttesuund kehutab looma tehniliste teadmiste võimalikult täielikku süsteemi, mis teenib praktilisi, majanduslikke ja sõjalisi eesmärke. Selletaoline on paljudel loomaliikidel väga täiuslikult välja kujunenud ning siin kulgeb areng koiduaegsetel inimestel esinenud tule ja metallide tundmise juurest otsejoones tänapäevase faustilise kultuuri masinatehnikani. Teine suundumus tuli esile siis, kui puhas inimmõtlemine nägemisest sõnakeele kaasabil eraldus, ning see pürgib niisama täieliku teoreetilise teadmuse poole, mida me selle algsel kujul nimetame religioosseks ja sellest hiljem kultuurides tuletatud kujul loodusteaduslikuks. Sõjamehele on tuli relvaks, käsitöölisele on see osa tema töövahenditest, preestrile Jumala märk ja õpetlasele probleem. Kõik see aga kuulub virgeoleku looduspärase häälestuse juurde. Maailma kui ajaloo korral ei esine tuli kui selline, vaid tuli, mis põletas Kartaago ja Moskva, või nende tuleriitade leek, millel põletati Jan Hus ja Giordano Bruno.
Ma kordan: iga olend kogeb teisi ja nende saatust ainult iseenda suhtes. Tuviparve, kes põllule laskub, jälgib põlluomanik hoopis teisel pilgul kui loodusesõber tänaval ja kull õhus. Talunik näeb oma pojas järeltulevat sugu ja pärijat, naaber teist talumeest, ohvitser sõdurit, võõras teeline kohalikku elanikku. Keiser Napoleon koges asju ja isikuid teisiti kui varem, leitnandina. Pandagu inimene uude olukorda, tehtagu revolutsionäär ministriks, sõdur kindraliks, ning ajalugu koos oma kandjatega hakkab talle otsekohe teistmoodi paistma. Talleyrand nägi kaasaeglasi läbi, sest ta kuulus nendega kokku. Kui ta oleks sattunud järsku Crassuse, Caesari, Catilina ja Cicero seltsi, võinuks ta nonde abinõudest ja kavatsustest valesti või üldse mitte aru saada. Pole olemas ajalugu kui sellist. Mingi konkreetse perekonna lugu paistab igale pereliikmele, riigi lugu igale parteile, ajajärgu lugu igale rahvale isemoodi. Sakslane ei näe Maailmasõda samamoodi nagu inglane, tööline majandusajalugu nii nagu ettevõtja, Õhtumaa ajaloolase silme ees pole samasugune maailma-ajalugu nagu suurtel araabia ja hiina ajalookirjutajatel. Võib-olla oleks mingi perioodi ajaloo objektiivne kujutamine võimalik väga suurest kaugusest ja ilma sisemise osavõtuta; samas on parimadki tänapäeva ajaloolased näidanud, et nad ei suuda isegi Peloponnesose sõda ja Aktioni lahingut hinnata ega kujutada ilma neid tänapäevaste huvidega seostamata.
Ka sügavaim inimesetundmine ei välista, vaid koguni nõuab, et tema tõdemused oleksid igati selle värvi, kelle omad nad on. Just inimesetundmise ja elukogemuse puudulikkus lubab endale lobisevaid üldistusi, mis kõige olulisemat, nimelt ajaloosündmuste ainukordsust, moonutavad või üldse ei märka. Selle poolest paistab eriti silma too materialistlik ajalookäsitlus, mida võib peaaegu ammendavalt määratleda füsiognoomilise ande vajakajäämisena. Kuid ometi on igal inimesel just seepärast, et ta on mingi klassi, ajajärgu, rahvuse ja kultuuri esindaja – ning omakorda sellel ajajärgul, klassil, kultuuril tervikuna –, tüüpiline ajaloopilt, nagu see peabki sellega seoses olema. Ülima võimalusena evib iga kultuuri olelus tervikuna mingit tema jaoks sümboolset algupärast ettekujutust maailmast kui ajaloost, ja nii üksikisikute kui ka inimhulkade häälestus on selle peegelpildiks. Kui kellegi teise arusaama nimetatakse oluliseks (või pealiskaudseks, algupäraseks, triviaalseks, ekslikuks, iganenuks), siis sünnib see alati sel ajahetkel vajalikku ettekujutust kui aja ning inimese pidevat funktsiooni arvesse võttes – ilma et keegi seda endale teadvustaks.
Kahtlemata on igal faustilise kultuuri esindajal omaenese ajaloopilt, see tähendab, mitte üks ja muutumatu, vaid loendamatu hulk pilte tema noorusest alates, mis vastavalt päeva- ja aastasündmustele lakkamatult
Ta olevat kindlaks teinud, et enne tema aega pole sündinud midagi tähtsat. Seda kirjutab Thukydides – 400. aasta paiku e.Kr. – oma ajalooteose esimesel leheküljel.
Spengleril