Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja. Phil Knight
Читать онлайн книгу.
minekul polnud tema jaoks lihtsalt mõtet. Sellist asja ei tehta. Kindlasti ei tee seda lugupeetud meeste lugupeetud pojad. Sellist asja teevad teiste inimeste lapsed. Biitnikud ja hipsterid.
Võimalik, et mu isa kinnismõtte peapõhjus oli hirm seesmise kaose ees. Sisimas aimasin seda, sest aeg-ajalt pääses too kaos valla. Ilma igasuguse hoiatuseta, hilisel õhtutunnil, helises esikus telefon, ja kui vastasin, oli liinil ikka seesama räme hääl. „Tule vanamehele järele.”
Tõmbasin vihmamantli selga – noil õhtutel paistis alati uduvihma sadavat – ja sõitsin kesklinna, isa klubisse. Seda klubi mäletan niisama selgesti kui omaenese magamistuba. Sajandivanune, põrandast laeni ulatuvate tammiste raamatukappide ja raskepäraste tugitoolidega ruum näis asuvat mõnes Inglise maamõisas. Lühidalt, see oli ülisoliidne.
Isa leidsin ikka ühe ja sellesama laua tagant, istumas samas tugitoolis. Ikka ja jälle aitasin ta ettevaatlikult jalule.
„Kõik hästi, isa?”
„Muidugi on kõik hästi.”
Ikka ja jälle juhatasin ta välja auto juurde ja kogu tee koju tegime näo, nagu polekski midagi valesti. Ta istus täiesti sirge seljaga, peaaegu kuninglikult, ja me rääkisime spordist, sest sporditeema viis mu mõtted mujale, leevendas stressi.
Ka mu isa armastas sporti. Sport oli alati respektaabel. Sel ja kümnel muul põhjusel arvasin, et isa tervitab mu reklaamjuttu seal telekanurgas kulmukortsutusega ja teeb selle kähku pihuks ja põrmuks. „Haha, Hullumeelne Idee. Ei tule kõne allagi, Buck.” (Minu eesnimi on Philip, aga isa hüüdis mind ikka Buckiks. Tegelikult oli ta mind Buckiks kutsunud juba enne mu sündi. Ema rääkis, et isal oli olnud kombeks teda kõhule patsutada ja küsida: „Kuidas väiksel Buckil täna läheb?”) Kui ma aga vait jäin, kui oma müügikõne lõpetasin, kallutas isa end oma vinüülkattega tugitoolis ettepoole ja vaatas mind kummalisel pilgul. Ta ütles, et oli ikka kahetsenud, et polnud noorena rohkem ringi rännanud. Ta ütles, et reis võiks olla just see asi, mis mu haridusele viimase lihvi annab. Ta ütles igasugu asju, mis kõik keskendusid pigem reisile kui Hullumeelsele Ideele, kuid ma ei kavatsenudki teda parandada. Mul ei tulnud pähegi kurta, sest lõppkokkuvõtteks andis ta oma õnnistuse. Ja ta andis ka raha.
„Okei” ütles ta. „Okei, Buck. Okei.”
Tänasin isa ja põgenesin telekanurgast enne, kui tal tekib võimalus meelt muuta. Alles hiljem tabas mind äkiline süütundepuhang, kui mõistsin, et mu minekusoovi varjatud põhjus, võib-olla koguni peamine põhjus oligi isa vähene reisimine. Minu reis, see Hullumeelne Idee, oleks üks kindel võimalus saada isast erinevaks. Kellekski vähem lugupeetuks.
Või mitte ehk vähem lugupeetuks. Võib-olla lihtsalt vähem lugupeetusele mõtlevaks inimeseks.
Ülejäänud pere ei olnud päris sama toetav. Kui vanaema mu reisikavast kuulis, vapustas üks sihtkoht teda iseäranis. „Jaapan!” karjatas ta. „Miks, Buck? Alles mõne aasta eest tahtsid japsid meile otsa peale teha! Kas sa siis ei mäleta? Pearl Harbor! Japsid püüdsid vallutada kogu maailma! Mõned neist ei tea tänini, et nad kaotasid! On ikka veel peidus! Nad võivad sind vangi võtta, Buck. Sul silmad peast torgata. Seda nad oskavad – silmi peast torgata.”
Armastasin oma emaema, keda me kõik kutsusime Mamma Hatfieldiks. Ja mõistsin tema hirmu. Jaapan oli enam-vähem kaugeim paik Roseburgist, linnakesest Oregoni osariigis, kus ta oli sündinud ja terve elu elanud. Olin hulga suvesid seal, tema ja Papa Hatfieldi juures veetnud. Pea igal õhtul istusime verandal, kuulates, kuidas härgkonnade krooksumine konkureerib suure vanaaegse raadioaparaadiga, mis varastel 1940ndatel oli alati häälestatud sõjauudistele.
Mis olid alati halvad.
Jaapanlased, korrati meile ikka, polnud juba kaks tuhat kuussada aastat ühtegi sõda kaotanud ja tundus üpris sedamoodi, et nad ei kavatse kaotada ka käimasolevat sõda. Lahing lahingu järel saime muudkui lüüa. Lõpuks, ١٩٤٢. aastal avas Mutual Broadcasting raadiovõrgu kommentaator Gabriel Heatter oma igaõhtuse raadioreportaaži läbilõikava karjatusega. „Tere õhtust kõigile – täna õhtul on häid uudiseid!” Lõpuks ometi olid ameeriklased võitnud otsustava lahingu. Kriitikud halvustasid Heatterit sellise häbitu kisa eest, selle eest, et ta ei püüdnud ajakirjanduslikku objektiivsust isegi teeselda, kuid Jaapan oli sedavõrd intensiivse avaliku viha objekt, et suurem osa inimesi tervitasid Heatterit kui rahvakangelast. Hiljem alustas Heatter kõiki saateid samamoodi. „Täna õhtul on häid uudiseid!”
See on üks minu varasemaid mälestusi. Mamma ja Papa Hatfield koos minuga verandal, Papa koorib taskunoaga Gravensteini sordi õuna, ulatab mulle viilu, pistab ühe viilu ise suhu, siis annab jälle mulle ja nii edasi, kuni tema õunalõikamisnuga oluliselt aeglasemaks jääb. Eetrisse on tulemas Heatter. Kuss! Tasa! Mul on ikka veel silme ees, kuidas me kõik õuna mälume ja õhtutaevast silmitseme, kõik mõtted nii Jaapani küljes kinni, et me peaaegu et näeme Jaapani Zero-hävitajaid risti-rästi üle Siiriuse vilksatamas. Pole ime, et kui umbes viieselt esmakordselt lennukis viibisin, siis küsisin: „Isa, kas japsid tulistavad meid alla?”
Ehkki Mamma Hatfieldi sõnad ajasid mul kuklakarvad püsti, käskisin tal mitte muretseda, ütlesin, et mul läheb kõik hästi. Et ma toon talle isegi kimono.
Mu neli aastat nooremad kaksikõed Jeanne ja Joanne ei paistnud tundvat mingit muret selle pärast, kuhu ma lähen või mida teen.
Ja ema, nii palju kui mäletan, ei öelnud midagi. Ta rääkiski harva. Kuid seekord oli tema vaikimine kuidagi teistmoodi. See oli samahästi kui nõusolek. Isegi uhkustunne.
Veetsin nädalaid lugedes, planeerides, reisiks valmistudes. Jooksin pikki tiire ja mõlgutasin mõtteid iga üksikasja üle, kihutades samal ajal võidu pea kohal lendavate metshanedega. Võisteldes nende korrapärase V-kujulise riviga – lugesin kusagilt, et rivilõpu haned, kes liuglevad teiste tuules, teevad vaid 80 protsenti tööst, mille teevad ära juhtlinnud. Seda teab iga jooksja. Eesjooksja teeb alati ära kõige suurema töö ja seab end kõige suuremasse ohtu.
Kaua enne isa jutule minemist olin otsustanud, et oleks hea, kui mul oleks reisikaaslane, ja et see kaaslane peaks olema mu Stanfordi koolivend Carter. Ehkki ta oli olnud William Jewelli kolledžis kõva korviäss, polnud Carter mingi tüüpiline spordimees. Ta kandis pakse prille ja luges raamatuid. Häid raamatuid. Temaga oli kerge rääkida ja kerge mitte rääkida – mis on ühe sõbra juures võrdselt olulised omadused. Reisikaaslase puhul on see esmatähtis.
Aga Carter naeris mu välja. Kui lugesin ette kõik kohad, mida näha tahtsin – Hawaii, Tokyo, Hong Kong, Rangoon, Calcutta, Bombay, Saigon, Kathmandu, Cairo, Istanbul, Ateena, Jordaania, Jeruusalemm, Nairobi, Rooma, Pariis, Viin, Berliin, Ida-Berliin, München, London – viskas ta pea selga ja naeris laginal. Langetasin löödult pilgu ja hakkasin vabandama. Seejärel ütles Carter, ikka veel naerdes: „Mis äge mõte, Buck!”
Tõstsin pilgu. Ta polnud naernud minu üle. Ta oli naernud rõõmust ja lõbust. Ta oli päris rabatud. Ehtne julgustükk sihuke reisiplaan kokku panna, ütles ta. Julgustükk. Ta tahtis kaasa tulla.
Mõne päeva pärast sai ta vanemate nõusoleku, pluss laenuraha isa käest. Carter ei lollitanud kunagi niisama tühja. Kui näed võimalust, siis haara sellest kinni – see oli Carteri juhtmõte. Ütlesin endale, et selliselt inimeselt võin ümber maailma rännates nii mõndagi õppida.
Pakkisime kumbki kaasa ühe kohvri ja ühe seljakoti. Ainult kõige hädavajalikum kraam, lubasime teineteisele. Mõned teksad, paar T-särki. Jooksujalatsid, kõrbesaapad, päikeseprillid, pluss üks paar puuvillaseid pükse – nagu 1960. aastatel öeldi.
Pakkisin kaasa ka ühe korraliku ülikonna. See oli roheline ja kahe nööbiga, Brooks Brothersi oma. Lihtsalt juhuks, kui mu Hullumeelne Idee peaks vilja kandma.
7. september 1962. Litsusime end koos Carteriga tema vanasse Chevysse ja kihutasime tuhatnelja mööda I-5 kiirteed, läbi Willamette’i oru, välja Oregoni osariigi metsasest lõunaosast, mis tundus, nagu oleksime puujuurte vahelt läbi tunginud. Kihutasime California männimetsasesse põhjatippu, haljendavatest mäekurudest üles ja üle, siis alla, alla, kuni saabusime tükk aega pärast südaööd uttu mähkunud San Franciscosse.