Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja. Phil Knight
Читать онлайн книгу.
lennujaama liivasele asfaldile astusime. Lükkasime pagasikäru, vaatasime taevasse ja mõtlesime: kodutaevas see küll ei ole.
Meie poole kõndis rivi ilusaid tüdrukuid. Leebepilgulised, tõmmunahalised, paljasjalgsed, nõtkete puusadega, millega nad oma rohukõrtest seelikuid vastu meie nägusid rapsisid ja vihistasid. Vaatasime Carteriga teineteisele otsa ja meie näod tõmbusid muigele.
Sõitsime taksoga Waikiki Beachile ja kirjutasime end sisse motelli, millest mereranda minekuks tuli vaid üle tänava minna. Ühe liigutusega heitsime reisipambud käest ja tõmbasime ujumispüksid jalga. Võidujooks vette!
Kui mu jalad liiva puudutasid, huilgasin ja viskasin naerdes tossud jalast, siis sööstsin otse lainetesse. Ma ei peatunud enne, kui olin kaelani merevahus. Sukeldusin põhja, päris põhja, tulin siis õhku ahmides pinnale, naersin ja keerasin end selili. Lõpuks komberdasin kaldale ja varisesin liivale, naeratades lindudele ja pilvedele. Päris kindlasti nägin välja nagu hullumajast põgenenu. Minu kõrval istuva Carteri näol oli samasugune sõge ilme.
„Peaksime hoopis siia jääma,” ütlesin. „Milleks lahkumisega kiirustada?”
„Aga Plaan?” küsis Carter. „Ümbermaailmareis?”
„Plaanid muutuvad.”
Carter irvitas. „Lahe mõte, Buck.”
Niisiis otsisime endile töökohad. Entsüklopeediate müük, ukselt uksele. Mitte kuigi glamuurne töö, seda küll, kuid tont sellega. Tööpäeva alustasime alles kell seitse õhtul, mis jättis meile ohtrasti aega surfamiseks. Nüüd järsku oli surfama õppimine tähtsam kui miski muu. Vaid paari katse järel õnnestus mul lainelaual püsti jääda ja paar nädalat hiljem olin juba tasemel. Vägagi heal tasemel.
Tänu tulusale tööle jätsime motellitoa maha ja üürisime korteri, möbleeritud ühetoalise korteri, kus oli kaks voodit, üks päris ja teine mitte – see oli selline seinast allaklapitav triikimislaua-tüüpi mööbliese. Carter, kes oli pikem ja raskem, sai päris voodi ja mina sain triikimislaua. Mul oli täitsa ükskõik. Pärast päeva täis surfamist ja entsüklopeediatega kauplemist, millele järgnes hilisõhtu kohalikes baarides, oleksin võinud magada ka luau lõkkeasemes. Üür oli sada dollarit kuus, mille me pooleks jagasime.
Elu on mõnus. Elu oli taevalik. Kui üks pisiasi välja arvata. Mul ei õnnestunud kuidagi entsüklopeediaid müüa.
Ma ei suutnud entsüklopeediaid müüa isegi mitte surma ähvardusel. Paistis, et mida vanemaks ma saan, seda ujedamaks muutun, ja mu äärmine kohmetus muutis ka võõrastel olemise ebamugavaks. Seega oleks ükskõik mille müümine olnud raske, kuid müüa entsüklopeediaid, mis olid Hawaiil umbes sama populaarsed kui sääsed ja mandrirahvas, oli tõeline katsumus. Ükskõik kui osavalt või jõuliselt õnnestus mul tuua kuuldavale fraase, mida meisse üürikese koolituse jooksul oli drillitud („Poisid, rääkige inimestele, et te ei müü mitte entsüklopeediaid – te müüte Tohutut Inimteadmiste Kogumit … Vastuseid Kõigile Küsimustele!”), sain ikka ühe ja sama vastuse.
Lase jalga, kutt.
Kui ujedus tegi minust kehva entsüklopeediamüüja, siis mu loomus pani mind seda põlgama. Ma ei suutnud taluda sellistes kogustes tagasilükkamist. Olin seda enda kohta teadnud juba keskkoolist saati, esimesest ülikooliaastast peale, mil mind pesapallimeeskonnast välja jäeti. See oli suurel skaalal väike tagasilöök, kuid lõi mind päris jalust. Siis jõudis mulle esmakordselt tõeliselt teadvusse, et me ei meeldi mitte igaühele siin ilmas, mitte kõik ei aktsepteeri meid, ja sageli heidetakse meid kõrvale hetkel, mil on eriti suur vajadus olla kaasatud.
Seda päeva ei unusta ma iial. Pesapallikurikat mööda kõnniteed järel lohistades komberdasin koju ja peitsin end oma tuppa, kus ma umbes kaks nädalat kurvastasin ja norutasin, kuni ema mu voodi äärde ilmus ja ütles: „Aitab nüüd küll.”
Ta ärgitas mind midagi muud proovima. „Näiteks mida?” ümisesin patja. „Kuidas oleks kergejõustikuga?” ütles ta. „Kergejõustikuga?” küsisin. „Sa jooksed kiiresti, Buck.” „Jooksen või?” küsisin istuli tõustes.
Hakkasin siis kergejõustikuga tegelema. Ja leidsin, et oskangi joosta. Ja seda ei saa keegi minult ära võtta.
Nüüd loobusin entsüklopeediate müügist ja selle juurde kuuluvast vanast heast tagasilükkamisest, ning pöörasin pilgu töökuuluste poole. Peaaegu otsekohe märkasin pisikest, paksu musta raamiga ümbritsetud kuulutust. Otsitakse väärtpaberite müügimehi. Olin päris kindel, et väärtpaberite müügiga on mul rohkem õnne. Lõppude lõpuks oli mul ärinduses magistrikraad. Ja enne kodust lahkumist oli mul olnud päris edukas töövestlus Dean Witteriga.
Uurisin pisut asja ja sain teada, et selle töö juurde kuulub kaks asja. Esiteks tehti seal koostööd firmaga Investors Overseas Services, mille eesotsas oli Bernard Cornfeld, üks 1960ndate tuntumaid ärimehi. Teiseks asus töökoht kauni rannaäärse kõrghoone viimasel korrusel. Kuue meetri kõrgused aknad türkiissinise mere poole. Mõlemad asjad veetlesid mind ja panid mind tööintervjuul kõvasti pingutama. Kuidagiviisi, pärast mitmenädalast suutmatust veenda kedagi entsüklopeediat ostma, rääkisin Cornfeldi meeskonna ära ja nad nõustusid mind katseajale võtma.
Cornfeldi erakordne edu, millele lisandus see lummav vaade, pani mind enamikul päevadest unustama, et too firma on lihtsalt üks katlamaja. Cornfeld oli kurikuulus selle poolest, et küsis oma töötajatelt, kas nood siiralt soovisid rikkaks saada, ning iga päev näitas tosinkond ablast noormeest, et nad seda tõesti soovivad, et nad seda siiralt soovivad. Metsikult ja ohjeldamatult rappisid nad telefone, helistades võimalikele klientidele, pugedes lausa nahast välja, et korraldada näost näkku kohtumisi.
Ma polnud kuigi sujuv kõneleja. Ma ei olnud üldse mingi kõneleja. Aga siiski, olin tuttav arvudega ja tundsin ka toodet: Dreyfusi Fondid. Enamgi veel, ma oskasin rääkida tõtt. Inimestele paistis see meeldivat. Suutsin kiiresti leppida kokku mõned kohtumised ja sooritada paar müügitehingut. Nädala jooksul olin teeninud piisavalt komisjonitasu, et maksta ära oma osa järgmise kuue kuu üürist ja lainelauavaha jaoks jäi veel tublisti ülegi.
Enamik mu vabalt kasutatavast sissetulekust kulus ära odavates rannaäärsetes baarides. Turistid veetsid aega pigem luksuslikes kuurorthotellides, mis kandsid muinasjutulisi nimesid nagu Moana või Halekulani, aga meie Carteriga eelistasime urkaid. Meile meeldis istuda koos teiste rannahullude ja surfikulide, otsijate ja hulgustega, rahul selle ühe asjaga, mis rääkis meie kasuks. Geograafia. Need vaesed hädapätakad seal kodus, ütlesime näiteks. Need õnnetud narrid, kes külma ja vihma tõttu sissemässituina tuiavad nagu unes läbi oma üksluise elu. Miks nad ei ole rohkem meie moodi? Miks ometi ei oska nad elu nautida?
Meie carpe diem tunnet süvendas asjaolu, et lähenes maailma lõpp. Tuumarelvade-alane ummikseis NSV Liiduga oli haudunud nädalaid. NSV Liit hoidis Kuubal kolme tosinat raketti, USA soovis, et neid seal ei oleks, ning mõlemad pooled olid teinud oma lõpliku pakkumise. Läbirääkimised olid möödas ja iga minut pidi puhkema Kolmas maailmasõda. Ajalehtede kinnitusel pidid juba täna pärastlõunal raketid taevast langema hakkama. Hiljemalt homme. Maailm oli Pompei ja vulkaan juba sülitas tuhka. Ah noh, odavates baarides olid kõik nõus sellega, et kui inimkond hukkub, siis üleskerkivaid seenepilvi jälgida on baarist niisama hea kui kusttahes mujalt. Aloha, tsivilisatsioon!
Ja siis, oh üllatust, jäeti maailm alles. Kriis möödus. Taevas tundus kergendatult ohkavat ja õhk muutus äkitselt kargemaks, tüünemaks. Järgnes täiuslik Hawaii sügis. Päevad täis rahulolu ja midagi üsna õndsusetaolist.
Millele omakorda järgnes äkiline rahutustunne. Ühel õhtul panin õlleklaasi baariletile ja pöördusin Carteri poole. „Mulle tundub, et on aeg Shangri-Last lahkuda,” ütlesin.
Ma ei hakanud pikalt seletama. Seda polnud vist tarvis. Üsna selgelt oli aeg Plaani juurde tagasi pöörduda. Aga Carter kortsutas kulmu ja silitas lõuga. „Oijah, Buck, ma ei teagi.”
Ta oli ühe tüdrukuga tuttavaks saanud. Ilus Hawaii teismeline neiu pikkade pruunide säärte ja süsimustade silmadega, nagu üks neist tüdrukutest, kes olid