Neverland. Urmas Vadi
Читать онлайн книгу.
ei saanud Margo aru.
„Ma räägin sulle, et ta on vaikselt, niimoodi aasta-aastalt paindunud. Ma usun, et see hakkas pihta peale su isa surma. Alguses ei olnud nähagi, ja siis kui juba ehk oli veidi viltu, siis ma mõtlesin, et ma kujutan seda endale ette. Aga nüüd viimane kord ma käisin ja vaatasin, et ikka kohe täiesti kõver on. Ma olin sellega lihtsalt ära harjunud ja ei saanud arugi, kuidas ta kõveraks läks.“
Ema oli end üles kütnud, ilmselgelt oli ta mures ja mis kõik veel. Seepärast Margo rahustas:
„Tead, ema, arvatavasti on asi lumes.“
„Mis lumes?“
„Just, lumes! Talvel on ju lumi maas, ja oleneb talvest, aga ma kujutan ette, niimoodi just poole ristini. Ja siis tekib sinna lumele jääkoorik peale, siis sulatab, siis külmetab, kõik see mõjutab, ja see painutab, lumel ja jääl ja külmumisel ja sulamisel on väga kõva jõud.“
„Ah, misasja!“ tühistas Leena poja jutu, tal oli tegelikult välja mõeldud, mida see kõik tähendab. Või mitte, välja mõeldud polnud tal midagi, aga oli üks kahtlus, üks aimus.
Nüüd ei osanud enam ka Margo midagi öelda ega välja pakkuda, ta isegi solvus. Milleks kogu see vestlus, kui ema ei vaja dialoogi? Margo vaikis jälle ja ema jätkas:
„Ja oleks siis Tauno vanaisa rist üksi.“
Leena tegi pausi, iga professionaalne näitleja valdab seda kunsti. Õigel ajal ja õige pikkusega tehtud paus kannab, ja Leena oskas seda välja pidada nii, et Margo jäi emale otsa vaatama nagu suur küsimärk, olgugi et ta oleks tahtnud seda mitte välja näidata, kõigest üle olla. Ta ei olnud ning küsis:
„Kelle rist siis veel kõver on?“
„Tauno isa rist on kah juba kõver! Sinu vanaisa rist.“
„Mis sa ajad, no kuidas saavad kaks risti kõverad olla!“
„Aga on! Ja mõlemad samale poole kaldu.“
Margo tegi veel viimase katse kogu seda juttu mingi loogilise ilmastikulise või ehitustehnilise põhjendusega ümber lükata.
„Kui nad on ühele poole kaldu, siis on ikka ilmast, lumi ja tuul…“
See viimane sõna tundus Margole eneselegi totter, Leena haaras sellest ka kohe kinni:
„Tuul ei painuta sul risti. Pealegi siis võiks ju kõik ristid viltu olla, aga ei ole. Kõik on ühesugused ristid, kohaliku sepa tehtud. Tauno vanaema ja ema ja tädide omad on otse. Ma viimane kord isegi võtsin ja laenasin siit meie püstakust kolmekümne esimese mehe käest loodi.“ See kujutluspilt, ema loodiga surnuaias, ajas Margo naerma. „Jah, laenasin ja käisin loodiga. Vaatasin, kui kedagi ei olnud, siis panin loodi külge, kõigi omad on otse, nagu oleks eilne päev looditud, aga Tauno vanaisa rist on ikka täitsa kõver ja nüüd aegamisi hakkab ka ta isa oma minema. Ma järgmine kord mõtlesin, et ma laenaks kolmekümne esimese mehelt veel korra loodi ja ka mõõdulinti ja siis ma saaksin täpselt ära mõõta, mis aja tagant kui palju nad painduvad.“
„Kuule, tahad, ma äkki sokutan su hoopis kuhugi haljastusfirmasse? Võibolla isegi Soome?“
„Naera-naera, aga mis sa ära teed, ma ei saa kuidagi rahu.“
Margo hakkas end juba püsti ajama, sest muidu ta jääbki siia diivani sisse.
„Olgu, ma pean nüüd minema.“
Leena veel ei tõusnud:
„Tead, mis?“
Ja Margo jäi veel korraks istuma, tegelikult veel terveks tunniks.
„Midagi peab siin olema, ja ma ei mõtle neid riste, ristid on vaid märgid.“
„Märgid?“ Ema võis mängida rolle Jänku-Jutast kuni Salemi nõiani, aga esoteerik polnud ta kunagi olnud.
„Ma olen nüüd neid Tauno sugupuu asju uurinud ja midagi siin ei klapi. Augud on siin sees.“
„Mis augud?“
„Midagi juhtus Tauno isaga, sinu vanaisaga. See pidi olema kas neljakümnendal aastal, Vene väed olid siis juba Eestis. Või siis oli neljakümne esimesel aastal. Siis juhtus midagi nende sigalas.“
„Mis seal juhtus?“ Ilmselgelt ei liikunud Margo enam kuhugi.
„Üks Vene sõdur tapeti, ja arvati vist, et su vanaisa tappis. Peale seda läks vanaisa metsa ja varjas end seal, kuni ta välja toodi ja maha lasti. Mis seal sigalas täpselt toimus, seda ma ei tea. Tauno tädid ei rääkinud sellest, isegi kui Tauno omal ajal küsis, ja nüüd ongi veel jäänud Aliide. Ja Aliide ei räägi, kuigi ta vist teab.“
„Mida see Aliide teab?“
„Ei tea.“ Leena keeras end järsku Margo poole ja vaatas talle otsa, kuidagi usalduslikult, läbitungivalt. „Midagi on Tauno suguvõsas meesliiniga, seal on midagi valesti.“ Leena pidas pausi, kogus end: „Ja ma arvan, et see asi on kuidagi ka sinu isale üle tulnud.“
„Jäta järele!“
„Miks ta muidu sinna Estoniale sattus, ta ei pidanud selle laevaga minema. Ja need ristid on kaldu tead, mis suunas?“
„Noh?“
„Otse põhja!“
Margo tundis, kuidas ta ei saa enam midagi aru, nagu võrk vajub talle peale:
„Mis põhja?“
„Otse Läänemerele, seal, kus on Estonia vrakk! Sinnapoole need ristid kaarduvad. Nad nagu kutsuksid su isa enda juurde.“
„Meeste sekka!“
„Ma usun, et ka neile ei meeldi, et su isa lebab märjas hauas. Nad tahavad, et ta oleks nende juures.“
Margo pani isegi silmad kinni ja ei osanud ega tahtnud midagi vastata. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli ema ikka veel seal ja vaatas teda niimoodi uurivalt.
„Mis sa vaatad?“ küsis Margo.
„Midagi on selles meie meesliinis… Ega sa ei tunne midagi sellist imelikku?“
„Kas ma ei tunne midagi sellist imelikku?“
„Nojah.“
BOIKOTT
Roman tahtis kindlasti sünnitusele kaasa minna, ta soovis ise lapse vastu võtta, et tema ja lapse vahel poleks võõraid käsi. Liiga palju oli teisi inimesi tal elus ees olnud ja teda takistanud jõudmast millegi oluliseni. Nüüd tahtis Roman olla esimene, lõigata läbi lapse nabanööri. Roman ei teadnud, kas Sigrid üldse tahab teda haiglasse kaasa. Nähes, kui eemalolev on teinekord Sigrid, mõtles Roman, et ilmselt ikka ei taha. Kuid ta mõtles ka, et kui aeg kätte jõuab, küll siis Sigrid vajab teda ja helistab. Roman hoidis kogu aeg telefoni sees.
Hommikul vaatas Roman esimese asjana kohe telefoni. Ei midagi. See oli pettumus, mis kasvas edasi ärevuseks ja vihaks. Aga tema nägu ei väljendanud midagi, see oli justkui hangunud, seda juhtus. Peale üht perekondlikku koosviibimist avastas Roman, et ta näolihased enam hästi ei liigu ja tal puudub miimika ning ta ei suuda enda emotsioone väljendada. Ta võis tunda näiteks rõõmu ja naerda, järgmisel hetkel tuli peale justkui kangestus, näkku jäi püsima vaid veider valulik grimass. Sellepärast kontrollis ta tihti oma põski, lõuga, laupa, huuli. Et ta füsiognoomia jukerdas, segas teda väga, sest nüüd oli tal veelgi raskem teiste inimesteni jõuda ja ennast arusaadavaks teha. Kas ta üldse jõuab kunagi Sigridini? Kas ta suudab end näidata sellisena, nagu Roman ise ennast näeb ja tunneb?
Võibolla tulevikus tuleb see liikumatus mulle isegi kasuks, mõtles Roman, sest aeg on selline. Seda saaks ära kasutada pokkeris, aga ka kõikjal mujal, kus peab kas bluffima või siis ei tohi saladusi reeta, näiteks luures või sõjas. Me ei tea, mis tulevik toob. Mis saab Sigridiga ja mis saab Eesti julgeolekust? Kas ta saab oma lapsele lubada, et Eesti Vabariik aasta pärast veel eksisteerib? Ei olnud mitte mingisugust garantiid, Venemaa näitab võimu, sõjamasin on läinud liikvele. Roman tundis, et niisama istuda ja seda pealt vaadata enam ei saa! Krimm on läinud, Ukraina sõjavägi lihtsalt vahtis