Maestro. Geir Tangen
Читать онлайн книгу.
pagan õieti juhtus?
Eks – või „nõid”, nagu Viljar eelistas teda nimetada – oli nõudnud, et Viljar kannaks oma osa vastutusest esimesest päevast peale. Varem sai ta poja pühapäeva õhtupoolikul üle anda, aga nüüd, kus Alexander oli kuusteist täis, ilmus ta välja, millal ise heaks arvas. Poisi ema oli öelnud, et see on loomulik areng, ja Viljar ei hakanud vastu vaidlema, kuigi see tegi tema elu veelgi keerulisemaks.
Sigaret sooritas oma viimse ohke ja langes maha ning selle omanik kõndis aeglaselt minema, olles sellest vaesekesest viimasegi elujõu välja imenud. Koridorides hõljus tema järel värske tubakasuitsu kirbe lõhn. Paar mittesuitsetajat kirtsutasid demonstratiivselt nina, kui ta mööda läks. Viljarile ei läinud see põrmugi korda. Kõige hullema suitsuhaisu leevendamiseks uut nikotiininätsu suhu pistes nägi ta, et Øveraas passib järjekordselt tema latri juures.
„Kui ma need kuramuse pausid, mida sa endale iga päev lubad, su palgast maha tõmbaksin, oleks sul närune kuupalk, Gudmundsson.”
Toimetaja seisis, käed kindlalt küljepeki vahele toetatud.
„Kui sa võrdleksid minu kirjutatud sõnade arvu teiste reporterite toodanguga, siis saaksid aru, et mul tuleks palka tõsta. Igal asjal on alati kaks otsa, Øveraas. Inimene, kes ennast toimetajaks nimetab, peaks seda ju teadma.”
Korpulentse peatoimetaja ülakorrus värvus taas märgatavalt punasemaks.
„Kurat võtaks, küsimus ei ole ju lugude pikkuses, Gudmundsson.”
„Jajah, nagu öeldud … sina peaksid ju teadma.”
Viljar irvitas ja trügis mööda toimetajast, kes näis nüüd olevat enesevalitsust kaotamas. Õnneks oli ta kaotanud ka kõnevõime. Øveraas keeras kanna peal ringi, virutas põrandal seisvale lillepotile jalaga ja lahkus konfliktipiirkonnast enne avaliku tulevahetuse puhkemist.
Kui Viljaril oleks olnud kabinetiuks, oleks ta selle pauguga kinni virutanud. Selle asemel pani ta kõrvaklapid pähe. Ta vaatas masendunult aknatagust lõpmatust. Tundide kaupa võis ta istuda ja vahtida mööda ruutu alla nõrguvaid piisku. Nired moodustasid udusele klaasile kõverad trellid. Teisel pool Karmsundsgatat Seven Eleveni poe juures tõmbusid inimesed vihmast raske taeva all kössi ja jooksid ootavate autode poole.
Ta võttis sahtlist vana T-särgi ja kuivatas juukseid, et klaviatuurile ei tilguks vett. Seejärel viskas ta T-särgi laua alla. Ta värskendas postkasti ja nägi silmanurgast, et kast oli uusi kirju täis. Ta hakkas kustutama. Enamjaolt olid need mittemidagiütlevad infokirjad juhtkonnalt ja reklaam.
Viljar pidi keskenduma, et ta olulisi kirju ära ei kustutaks. Viimaks jäi järele kolm meili. Arstiaeg Helse Fonnalt. Pakkumine toimetuse spordikihlvedude rühmalt ja kiri ühelt mehelt, kelle nimi ei tulnud talle tuttav ette. Arvatavasti mõni lugeja, kes tahtis märku anda, et mõnes tema artiklis on midagi ära unustatud või maha vaikitud. Ta ohkas. See oli tema ameti juures kõige hullem. Pidevad märkused lugejatelt, kellel ei paistnud olevat midagi targemat teha kui kaebekirju kirjutada. Sageli olid need lugejad ühed ja samad. Ta avas meili.
Mõne sekundi pärast tundis Viljar rinnus valu. Tundis, et hingamine muutus raskeks. Ruum lõi kõikuma. Ta ahmis õhku, kui valukiired näkku kandusid. Tõusis toolilt ja hakkas suures ruumis pealtnäha sihitult ringi uitama. Hingas sügavalt sisse ja välja, nagu psühholoog oli õpetanud. Püüdis mõelda millelegi muule. Hetkel oli see raske. Viljar noogutas vaevaliselt ühele töökaaslasele, vallandas kujuteldava lipsu ning pöördus oma laua ja arvuti juurde tagasi. Ta jõllitas teksti. Tähed valgusid laiali, kui soolane higinire silma sattus. Ta pühkis selle ära ja luges e-kirja veel kord.
Saaja: Viljar Ravn Gudmundsson
Ma kirjutan Sinule, sest tean, et Sa oled õiglane mees. Mees, kes mõistab selle hukka, mida ma kavatsen teha, aga samas on võimeline mõistma minu nördimust ja frustratsiooni selle üle, et õigusriik ei toimi enam.
Meil on seadused, mis peavad kaitsma meid omakohtu eest, ja ma ei ütle ainsatki halba sõna nende kohta, kes tunnistavad oma süüd ja kannavad oma õiglase karistuse ära. Mina võtan luubi alla need teised. Need, kes hiilivad isegi kohtumõistmise tunnil karistusest kõrvale ja pääsevad terve nahaga. Nad on ühiskonna hüäänid. Arad, ahned ja puiklevad. Nemad on selle karistuse ära teeninud, mille ma neile määran. Ka mina saan oma tegude eest karistada. Ma võtan oma nuhtluse püstipäi vastu, kui see aeg kätte jõuab. Enne aga surevad inimesed minu käe läbi. Süüdlased, kes igaüks omal moel õiglasest karistusest pääsesid.
Tänapäeva ühiskonnas mõtleb üha vähem inimesi kellegi teise peale. Solidaarsus on surnud. Talguvaim on kadunud. Lojaalsus tööandja vastu on võõras sõna. Inimesed varastavad oma toitja tagant.
Üks nendest ahnitsejatest on naine. Ta on süüdi mõistetud vara omastamises suures ulatuses ja tööandja petmises. Ta on varem karistamata, aga see ei ole pehmendav asjaolu. Karistus viiakse täide homme, teisipäeval, 14. oktoobril.
13.10.14
Stein Åmli
UL7-1
Viljar toppis ülahuule alla uue portsu tubakat. Tundis sõrmedes ja varvastes surinat. Ta hingas veel korra sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Ajukoorele laskus tuttav pimedus nagu kaas. Kas ta peab ka selle suhtes mingi seisukoha võtma? Kiri vahtis ekraanilt vastu. Viljarist õhkus vastumeelsust. Hetke kaalus ta, kas kustutada kogu see jama ära. Kasutada seda kaitsemehhanismi, mida ta kõige paremini tunneb. Psühholoog nimetas seda vältimissündroomiks. „Enamik probleeme, mille pärast me muretseme, ei anna muretsemiseks põhjust,” oli ta üritanud Viljarit veenda. Viljar oli üsna kindel, et käesolev kiri sellesse kategooriasse ei kuulu. Üksainus hiireklõps, ja probleemi ei ole enam. Ei. Nii need asjad ju ei käi.
Südamepõhjas ei uskunud ta, et tegu on tõelise ähvarduskirjaga. Keegi ei kirjuta midagi niisugust. Siiski oli selles meilis midagi, mis talle hirmu nahka ajas. Ta kuivatas higiseid käsi pükste külge. See kiri oli justkui mõnest kehvast kriminaalromaanist välja lõigatud. Klassikaline „kohtunik”, kes mõistab omakohut ja õigustab oma tegusid ajakirjaniku ees. Kulunud klišee, mis sunniks iga kirjastuse konsultanti käsikirja tagasi lükkama, enne kui esimene peatükk on lõpuni loetud.
„Kohtuotsus” näis olevat viie minutiga valmis visatud, ilma erilise sisseelamiseta. Võib-olla sellepärast tõusidki tal turjakarvad turri? Polnud oluline, et see kohtudokumendi moodi välja näeks. Tundus, nagu oleks see meil kirjutatud sellepärast, et seda pidi tegema, mitte sellepärast, et kirjutaja oleks tundnud vajadust väljendada oma viha ühiskonna vastu. Mitmel põhjusel tundus see Viljarile jubedam kui mõni meelehärmist pulbitsev ähvarduskiri oleks tundunud.
Ta sisestas nime Stein Åmli kähku otsingusse. See ei andnud muidugi midagi. Ta ei leidnud muud kui mitmesuguseid kivide, killustiku ja kruusa pakkumisi Åmli alevikus. Fiktiivne nimi.
Ta teadis, et kui ta läheb selle meiliga Øveraasi juurde, hakkavad toimetaja silmades keerlema dollarimärgid nagu Taani laeva ühekäelisel bandiidil. Neljas sõrm puudutas veel korra kustutamisklahvi klaviatuuri paremas ülemises nurgas, enne kui ta käe tagasi tõmbas. Ta peab ära kuulama, mida Ranveig sellest pasalaadungist arvab. Ta tõusis toolilt kühmus seljaga, mis ei kutsunud kedagi tema seltsi otsima ega juttu vestma. Ta tajus, et inimesed hoidsid eemale.
Ranveig Børve nägi Viljari silmades ronkmusta muret juba tükk aega enne, kui mees tema kõrval seisma jäi. Viljar oligi selline. Headel päevadel hoidis eemale ja halbadel päevadel hiilis ligi. Ükskord ostis Ranveig talle Stavangeri toidufestivalilt T-särgi kirjaga „Alati on midagi”. Viljar kandis seda sageli töö juures ning iroonia ei jõudnud talle ilmselt kohale.
Viljarisse polnud kerge hästi suhtuda, aga Ranveig suhtus. Ta oli mehest kümme aastat noorem. Viljar oli olnud tema juhendaja, kui ta toimetuses reporterina tööle asus. Siis tegi Viljar oma tööd hingega, säde silmis, ja oli meister looma uudiseid sellest, milles teised nägid vaid nupukese materjali. Nüüd oli olukord vastupidine.
Midagi oli juhtunud. Nelja aasta eest oli Viljar pärast pikemat haiguslehel viibimist naasnud iseenda kahvatu varjuna.
Keegi