Maestro. Geir Tangen
Читать онлайн книгу.
kuidas see poiss sõitis, ei vastanud tema suhtumisele ülesandesse. Valju sireeni ja plinkivate vilkuritega üle Haugesunds Avisi maja juures asuva ringristmiku. Kui nad sellest üle said, seisis üks väike must e-Golf ehmunult poolest saadik kesksaarel. Lotte peitis muige.
Väljakutse oli tehtud kahtlase surmajuhtumi tõttu. Kuigi see ei olnudki vist eriti kahtlane. Üks naine oli ilmselt korteri rõdult alla hüpanud ja lõpetanud oma elu maja ja muruplatsi vahelisel asfaldiribal, aga kõiki surmajuhtumeid nimetati kahtlasteks surmadeks, enne kui oli võimalik otsustada, kas tegu oli loomuliku surma või enesetapuga.
Poisi sõidustiil muutus pisut rahulikumaks, kui nad Spannavegenist mööda said ja hõredama liiklusega teelõigule jõudsid. Lotte kallutas pea viltu ja nihutas ärritatult armatuurlaual vutlaris olevat politseiraadiot. See ei olnud automakiga ühel joonel ja niisugused detailid käisid talle närvidele.
„Kas ühest patrullist siis tõesti ei piisa?”
Juht vaatas küsivalt Lotte poole ning pööras siis pilgu uuesti teele.
„Aga kui selgub, et ohver ei teinud seda ise?”
„No siis võib patrull ju jaoskonda helistada ja ülejäänud meeskonna kohale kutsuda. Niimoodi hoiaksime hulga raha kokku.”
„Just,” kostis Lotte.
See napp sõna nõretas sarkasmist. Lotte kordas tööjuhised mõttes veel korra üle. Tuletas endale kähku meelde kõik, mida tuleb teha, kui ta jõuab nende hallikasvalgete kolosside juurde, mis olid valvanud Heeringalinna 1969. aastast saadik, kui nad pidulikult avati. Mälestusmärk ajajärgule, mil kõik endast lugupidavad linnad ehitasid kortermaju.
Kolmkümmend kaks aastat polnud komissari ja politseiuurija puhul mingi vanus. Lotte oli läbinud kõik vajalikud koolitused. Siiski tundus, et ta oli pidanud terve igaviku ootama, enne kui talle võimalus avanes.
Politseiinspektor peatas auto kortermajade ees parklas. Neile oli öeldud, et naine lebab põhjapoolse maja ees. Autoust avades kuulis Lotte kogunenud rahvasumma hääli. Ta lootis vaikselt, et esimene patrull on taibanud surnu ümbruse piirdelindiga eraldada, ja rajas oma lootuse oletusele, et nad on pisut professionaalsemad kui too politseinik, kellega tema paarisrakendis oli. Kergendus oli suur, kui ta nägi nurga tagant välja astumas jaoskonna vanimat meest. Lars Stople oli eluaeg politseis töötanud ja oleks kahtlemata ametiredelil kõrgemale tõusnud, kui tal endal oleks selle vastu mingitki huvi olnud. Arukas, rahulik ja tasakaalukas mees, kes ei käitunud kunagi provotseerivalt. Tema põhivaldkond oli ennetustöö linna laste ja noortega, aga omal soovil käis ta endiselt ka patrullis. Ta silus käega oma halle juukseid ja pöördus Lotte poole.
„Tere, Lotte. Me tõmbasime lindi ümber ja hakkasime tunnistajatega rääkima, seal nurgas.”
Lars Stople osutas peaga garaaži ja valgeks värvitud alajaama kõrval asuva väikese astangu poole. Kokku kogunenud käputäis inimesi ajas kaelu õieli nagu uudishimulike kaelkirjakute kari uudistavate turistide ees.
„Suurem osa tuli alles siis, kui jutt liikvele läks, aga paari inimesega peame natuke pikemalt rääkima,” ütles ta.
Lotte nägi, et Stople paarimees Knut Veldetun ajas mõnega juttu.
„Kriminalistid?”
Lotte vaatas Larsile küsivalt otsa.
„Ma ei tea. Küllap tulevad. Igatahes tellisin ma nad kohale. Peale minu ja kahe kiirabitöötaja, kes teda vaatasid, ei ole vist keegi lindi sees käinud.”
„Kas me teame, kes ta on?”
Lars Stople vaatas oma märkmeid, vangutas kergelt pead ja köhatas.
„Pole kindel. Ühe majaelaniku arvates on see naine korterist 7B, ja sel juhul on tegu 57-aastase naisega, kelle nimi on Rita Lothe, aga seda me pole veel kontrollinud. Me mõtlesime, et kõige tähtsam on rahvast temast eemal hoida.”
„Hästi. Tubli töö, Lars. Vii meid sinna.”
Stople juhatas ta politseilindi alt läbi ja ümber nurga maja ette.
„Naise leidis ühe esimese korruse korteri elanik, kui ta läks rõdule suitsu tegema,” rääkis Stople. „Sellest on natuke üle poole tunni möödas. Mina ja Knut jõudsime kümne minutiga kohale.”
Lotte vaatas oma mobiili ja nentis, et Stople info peab paika. Häirekeskus oli kõne vastu võtnud kell 8.05. Nüüd hakkas kell saama 8.45.
See, et naist ei leitud varem, polnud sugugi imelik. Sügispimeduse ja hommikuudu kombinatsioon varjab peaaegu kõike. Lotte võttis vormijaki taskust punase märkmiku. Korraliku käekirjaga märkis ta kellaajad ja sündmused selleks ettenähtud rubriikidesse ning pööras siis märkmiku ümber ja hakkas kirjutama ekspertidele mõeldud küsimusi tabelisse, mille ta oli viimasele lehele teinud. Faktid esimesel lehel. Lahtised otsad viimasel. Nii need asjad käisid. Paberile ilmus üksainus küsimus.
Surmaaeg?
Naine lebas väändunud asendis ja isegi eemalt nägi Lotte, et tema kehal olid ulatuslikud vigastused. Surnul oli seljas mündiroheline kleit, jalas õhukesed ihuvärvi sukkpüksid ja mustad tikk-kontsaga saapad. Nägu oli tundmatuseni moondunud. Pea ümber oli kleepuv pruunikashall mass ja lõua piirkonnast turritasid välja punased luukillud. Asfaldile põrkumisel välja löödud hambad vedelesid lõhkise suu ümber maas. Lotte tundis vahelihases iiveldustõmblust.
„Noh … mis sa ütled? Tapmine või enesetapp?“
Lotte pöördus noore politseiniku poole.
Christian Hauge niheles.
„Äh … Kas sa mitte ei öelnud autos, et see on enesetapp?” Lotte nentis rahulolevalt, et poiss punastas.
„Ei öelnud. Ma ütlesin, et tegu on „kahtlasega”. Enesetaputeooria leiutamisega said sa ise kenasti hakkama. Oletame nüüd, et sündmuskohal pole peale sinu ühtegi politseinikku. Tapmine või enesetapp?”
Inspektor vaatas Lars Stople poole, aga see vana rebane kehitas ainult õlgu.
„See on kas õnnetus või tapmine,” ütles noormees ja vaatas Lottele enesekindlal ilmel otsa.
„Ahah, ja mispärast?”
„Tal on pealuu puru, nii et ta maandus ilmselt lapiti või pea ees. Inimesed, kes hüppavad aknast välja või rõdult alla, et ennast ära tappa, maanduvad üheksakümne üheksal protsendil juhtudest jalgadele. Kui ta oleks hüpanud, oleksid tal jalad, puusaliigesed ja vaagen raskelt vigastatud. Aga temal on hoopis pea ja õlad katki.”
Lotte vaatas oma assistenti, suutmata üllatust varjata.
„Jeerum … Sa avaldad muljet. Sinu jutt peab paika küll, teatud mööndustega, ja sellisest kõrgusest kukkudes murduvad luud nii või teisiti, aga siin on ülakeha vigastused nii ulatuslikud, et ma kaldun järeldama sedasama, mida sinagi.”
Ta heitis pireda pilgu Lars Stoplele, kellel oli ilmselgelt raske tõsist nägu teha.
Lotte mõistis, et oli hanekstõmbamise ära teeninud. Poisi jutus oli ju iva. Ta vaatas üles seitsmenda korruse rõdu poole. Udu tõttu paistsid vaid ähmased piirjooned, aga ta nägi, et rinnatis oli nii kõrge, et sealt oli raske kogemata alla kukkuda.
Lotte leidis oma teadvuse sügavast sopist tühja ruumi. Mõttelise ruumi, kus ei olnud mingeid tundeid. Ainult jääkülm künism. Paljad sinised seinad. Ere päevavalgus, aga aknaid ei olnud. See oli tehnika, mida ta oli õppinud politseikoolis oma juhendajalt. Minna ruumi, kus mitte miski ei suuda teda emotsionaalselt mõjutada. Selles ruumis suutis ta töötada, hoolimata mitte millestki peale detailide. Seal sees ei teinud talle midagi, et ta nägi purustatud nägusid, kleepuvat ajuollust või sandistatud kehaosi. Selles ruumis suutis ta vaadelda ahistatud lapsi, ussitanud laipu ning keha avaustest sisse-välja roomavaid priskeid kärbsevastseid.
Ta kummardus surnud naise purustatud näo kohale. See oli nii moondunud, et ainuüksi näo järgi polnud võimalik isikut tuvastada. Üks silmamuna ripnes silmakoopast väljas ja teine silm oli kinni. Tegu oli kuuekümne ringis naisega, nii et viiskümmend seitse võis klappida. Tal olid lühikesed mahagonivärvi juuksed.