Saatus. Friedebert Tuglas
Читать онлайн книгу.
oli valkjas-sinine ja aurune. Vesi paistis sügavale läbi. Taevas kummis kui sinine kuppel üle meie pääde.
Laeva ümber oli lumivalgeid õisi, mis nagu vee-silmad merepinnal avanesid. Katsusime neid katkuda, kuid nad ei murdunud, selle asemel venisid nende varred äraarvamata pikaks. Nad lõhnasid õrnalt ja magusalt.
Taevarannal näis saar. Purjetasime sinna. See oli lumivalge lubjarand, ilma miski taimestikuta, ainult suuri siniseid linde nägime õhku tõusvat.
Kuid eemal näis uus saar, ja meie juhtisime laeva sinna poole. Ka see oli niisama tühi, niisama taimestikuta ja loomastikuta.
Nõnda purjetasime kogu päeva, ja nägime viis kuni kuus saart, ilma et nende vahel suuremat vahet oleksime leidnud.
Ainult mõnel oli rohkem linde kui teisel.
Mõnel saarel olid need tume-, mõnel helesinised, mõnel olid nende pikad jalad valged, mõnel punased. Igal pool tõusid nad meie lähenemisel lendu ja keerlesid hääletult saare kohal, lahtiseid udusulgi kui sinist lund õhku jättes.
Kippar katsus neid vibuga lasta, kuid nad lendasid kõik ühes nooltega minema, ilma et ühtki oleksime saanud.
Saared olid ühteviisi tühjad. Ainult siin-sääl rannal näis suuri ümarikke laike, rohelist ja rusket värvi; kuid see oli ennem miski hallitus või sammal kui tõeline rohi. Paremal puhul võis see miski madal kanarpik olla.
Jõudis õhtu, ja meie lähenesime veel ühele saarele. See näis ju eemalt vaadates suurem olevat.
Et meri oli madal, siis jäime saarest poole penikoorma kaugusele.
See näis ümarik olevat, rand jooksis õiges kaares ja saare ülemine osa lõikas ehataevast nõndasama rahulikuna kaarena. Ta oli nagu ketas merde heidetud.
Kuid mis seda saart muist eraldas, oli see, et temal rikkalik taimestik näis olevat. Ta oli üleni sinikas-roheline. Rannal seletas silm miski tundmatuid põõsaid, ja kogu mäerinnak oli ääretu metsaga kaetud.
Siia saarele tahtsime igatahes maale minna.
Et aga oli õhtu, siis saatis kippar ainult seitse meest venega randa, et need saarel ringi vaataks ja siis kas kohe tagasi tuleks või, kui võimalik, öö saarel mööda saadaks ja alles hommiku teateid tooks.
Mina olin nende seitsme hulgas.
Sõudsime rõõmsal tujul laeva juurest ära.
Meri oli vaikne. Esiteks oli veel täiesti valge. Meie ankrus laeva allalastud purjed valendasid, teisel pool mustasid pilvetus taevas metsa ladvad.
Kuid siis läks päike saare taha, vari langes üle meie ja laeva, vesi meie ümber muutus mustaks, ning vaikides sõudsime videvikus mustava ranna poole.
Tulime randa, vedasime vene üles ja vaatasime ümber.
Kõige päält oli lage lubjarand, siis kerge kanarpikku kasvatav nõmm ja selle järele mets.
Kuid imelik mets! Tõusid alt kollakas-hallid, ülevalt rohelised mahlakad tüved, kus endiste mahamurdunud oksade kannud selgelt olid näha. Alles mõned süllad maast algasid värsked oksad.
Kuid veel imelikumad oksad! Selle asemel, et vähemateks oksadeks ja lehtedeks harguda, laienesid nad suurtena rohelistena lahmakutena, lopsakatena ja mahlastena, mis nagu hiigla-räästad üle meie pääde laotusid.
Jäime imestades ja nõutult selle imeliku metsa ees seisma. Kõigil pool meie ees kollendasid ja rohetasid puude tüved.
Oli juba iseenesestki hämaraks läinud, kuid nende hiigla-lehtede all oli päris pime. Ainult siin-sääl paistis nende vahel lapp roosat ehataevast.
Pidasime puude all nõu. Olime nähtavasti niisama tühjal saarel kui eelmisedki, kuid ometi tahtsime õnne katsuda. Mets oli kõrge, ehk paistis üle selle ladva lee suitsu.
Vaevalt olime sellele otsusele tulnud, kui mina ju puusse hakkasin ronima. Olin kõige noorem ja väledam hulgas.
Tõusin ühelt murdunud oksa jäljelt teisele kui treppi mööda, kätega nagu kaljuseinast kinni hoides.
See võttis kaua aega. Vahe ajal oli juba täiesti pimedaks läinud. Mõned rohelised tähed paistsid sinises taevas.
Ometi suutis silm videvikus veel ümbrust seletada.
Ühel pool oli lilla hämariku loori all lubjane sõmerik ja must meri. Meie laev rullitud purjedega paistis nagu mänguasi mu all.
Teisel pool avanes saare ääretu ladvastik. Metsa, kus olime, jätkus veel tükk maad, kuid sellele järgnes uus mets, veel kõrgem ja tumedam kui see. Nii kaugele kui silm seletas, ei näinud jälge inimese eluasemest.
Teatan seda all ootavatele seltsimeestele. Nad pidasid nõu, mida ma ei kuulnud, ja vastasid siis, et ööseks siiasamasse puu alla jääme.
Mul oli esiti nõu kohe jälle alla minna, kuid hakkasin siis lehte mööda edasi astuma. See paindus ja õõtsus mu all kui nahksild.
Korraga tulid teised, õhemad ja nooremad lehed vastu. Ronisin nende vahele, kätega servist kinni hoides ja jalgadega teed kobades, kuni jõudsin miskisuguseni põhjani.
Katsusin veel edasi minna, kuid mu käed leidsid ainult libedaid ja serv serva vastu kinni kasvanud lehti, mille vahele ma ei pääsnud.
Peatasin mõttes. Oli kottpime ja soe. Lehtedest tõusis vaevalt tunduv lääge lõhn. Miks peaksin veel alla minema? mõtlesin. Kas ei ole parem siin ööd mööda saata? Siin on ohutum ja soojem.
Tõmbasin enese käte abil jälle lehe servani ja hüüdsin, et ööks puusse jään. Ma ei tea, kas mind ükski kuulis või ei. Igatahes ei vastanud keegi midagi.
Lasksin enese jälle alla ja roomasin kahe lehe vahele. Panin käe pää alla, pigistasin silmad kinni ja ootasin und. Tundsin läbi suike veel lehtede lõhna. Kuid varsti magasin raskelt.
Öö näis olevat jahe ja paks kaste langevat.
Ärkasin kord külma pärast: alt tõusis suitsu lõhn ja kostis jutukõmin. Ärkasin teine kord: kõik oli vait, paar tähte loitis lehe vahelt.
Ja mina magasin peatselt uuesti.
Järgmisel hommikul ärkasin väga hilja.
Esimesel silmapilgul ei saanud ma aru, kus olin: pää oli raske, ümber oli silmisegavalt haljas, hele päikese kuma paistis läbi noore lehe.
Siis tuli jälle kõik mu meelde. Tõusin istuli, kuulatasin, – kõik oli vait; hüüdsin, – keegi, ei vastanud.
Mu pää tundus veelgi raskemalt, otsekui oleks lehtede lõhnas olnud midagi mürgist. Keha oli haige halvast asemest.
Hakkasin aeglaselt lehti mööda üles tõusma. Pidasin kätega leheserwist kinni, mis olid vesi-haljad ja hele-rohelised ning kollaste soontega läbi lõigatud.
Jõudsin jälle ühtekasvanud lehtedeni. Pidin kogu oma sõrmede jõu kokku võtma, kuni nende libedat pinda mööda üles pääsesin.
Veel imelikum oli puu ülevalt vaadates: igalt poolt ühinesid lehed nagu ümarikuks kõvaks palliks, mis paar sülda läbi mõõta. Selle nupu ümber laiusid igale poole suured lahtised lehed.
Oli tüse tuul, nii et vaevalt puu lagipääl püsti seisin.
Igal pool enese ümber nägin niisamasuguseid valkjaid päid, mõned suuremad, mõned vähemad. Puude nahksed lehed tegid tuules õõtsudes vaevalt kuuldavat kahinat.
Taevas oli täis valgeid, triibulisi pilvi.
Mu silmad pöördusid ranna poole, kus õhtul maale tulime, ja otsisid venet. Jahmatasin, – venet ei olnud. Vaatasin siis kaugemale, ja ehmatasin nii, et vaevalt jalul püsisin, – kesk mere selga nägin meie laeva täiel purjel saarest eemale kihutavat.
See mõjus minusse nõnda, et silmapilguks maha istusin, kõigist liikmetest värisedes. Kuid siis hüppasin jälle üles.
Heljutasin käsi, kübarat, tõmbasin kuue seljast ja lehvitasin seda tuules, kisendasin, – miski ei mõjunud. Laev kaugenes ikka kiiremini ja kiiremini.
Siis