Saatus. Friedebert Tuglas
Читать онлайн книгу.
loori.
Olin kalju lael. Ümber oli roheline taevas.
Väikeses lohus kesk mäeharja mustas üksik koda.
Taevarannale kerkinud kuusirbi valgus paistis koja lävest sisse. Kuu hõbedases valguses lamas patjadel hiiglase tütar kinni silmil, avatud kätel.
Langesin ta kõrvale põlvili.
Ta liigutas vaevalt end. Tema silmad laugude all hiilgasid. – Peitsin hõõguvaid huuli ta looridesse, ta juustesse, ta rinnale. – Tema huulte joon värises kui kauguses. – Peitsin hõõguvaid huuli ta huulile.
Algasid õnnelikud, joobnustavad päevad.
Kui uni on see mulle, kui olematuse riik, kuhu mind mu mõte tagasi kannab.
Vahel kaljumäe üksindases kojas, vahel kodu õues, vahel metsa haljastes telkides, – nõnda kulusid meie päevad. Meie armastuse palang ulatas ühest saare otsast teiseni. Mere, metsa, värvilise taeva, – kõik matsime selle lõõmasse.
Hommiku päikese teravad nooled äratasid meid pärast armastuse öid. Lamasime üksteise kõrval, üksteise kaela ümber hoides, põsk põse vastu, ja vaatlesime hääletult mäge, metsa ning merd.
Siis vaatasime üksteise otsa, häbesime, hüppasime üles ja põgesime välja.
Lilledesse, rohusse, lehtedesse peitsime oma armastust.
Mänglesime metsas, karglesime kanarpikus. Peitsime end kurekatla väljal, mängisime petet puhmastes, – ja see, keda leiti, pantis suudlustega.
Leidsime mättas kimalase pesa, – jõime mesimune. Leidsime puus kusala, – sõime mesikärgi. Mesiste huultega langesime üksteise kaenla, – mesiste huulte, mesiste kätega.
Kumardasime üle allika, vaatlesime üksteise silmi, ulatasime huuled, et vees suudelda, – suudlesime kaldal, – suudlesid vastuhelgid vees.
Meid saatsid tallekesed mägedele. Ta ehtis neid paelte ja lilledega. Pärjapäistena hüppasid nad meie ümber.
Kuid keskpäivil, kui olime väsinud rõõmust ja armastusest, istusime puude alla, ja õrn kurbus võttis meie üle võimust.
Peitsin pää ta rinnale, sulesin silmad, kuulasin – mida? – ei tea. Võib olla, iseenese, võib olla, tema, võib olla, kogu maailma südametukset. Kõik peitus selles: õnn, unustus, igavik. Ainult olla nii – igavesti.
Ma ei teadnud temast midagi. Ühtki sõna ei olnud meie vahetanud. Ma ei teadnud isegi ta nime.Veel enam, ma ei teadnud sedagi, kas tal üleüldse oli nime.
Ja ometi, ma ei ole ühtki inimest nõnda tunnud kui teda. Kui ei olnud ühiseid mõtteid, siis olid ühised tundmused. Tundsin teda kogu oma olevusega. Mõistsin käte, rinna ja huultega.
Mida pimedam, vaiksem ja üksindasem oli, seda lahedam oli ta mulle. Tundsin, kuis suudluses meie hinged vahetusid, kuis kaisutuses viimsed seinad me vahel murdusid.
Tema aga armastas mind vaadelda. Vaadelda tundide kaupa liikumata, mu pääd oma süles hoides.
Tema silmist voolas kui kiirte vihk, loitis pehme tule laine. See ümbritses mind nagu magus paitus. Ja ma ei tea tõesti, mis oli magusam: tema suudlused või ta silmade põhjatu sügavus.
Nagu luik ujusin ta silmade läikival pinnal, kui metspart süüvisin ta pilkude sügavusse.
Võib olla, rääkis ta mulle omal silmakeelel palju asju, kuid ma ei mõistnud selles muud kui ääretut hellust.
Neil silmapilkudel ei mõtelnud ma midagi, ja kas tema mõtles, – ei tea. Vist ei. Ta ei mõtelnud kunagi. Ta ainult naeratas.
Nägin ta silmis põhjatut sügavust, pööritavat, mõistust pimestavat. Tundsin ta vere lainetust, kuulsin ta südame värinat.
Ja ma uppusin, uppusin.
Kui enese temast siis vägisi vabastasin ja põgenesin, jäi ta roidunult lamama. Tema pool-kinni silmad läikisid pehmelt, tema pool-lahti huuled naeratasid raugelt. Nii lamas ta lilledes. Ta oli õnnelik.
Ja kuhu ma ka läksin, – leidsin ta uuesti eest. Ta oli kui loodus igal pool. Ta oli kui mäekünkad, kui puhmad, kui niidud mägede vahel.
Ta lamas nurmedel. Ta sirutas käed kui oksad mu vastu. Tema silmad sinasid kui allikad küngaste vahel. Tuul tõstis ta juukseid kui pilvi.
Nägin tema rindu kui mu kodu vaikseid künkaid. Tema jalad olid kui oru kaldad. Tema põsed õhkusid kui väljad päikese veerul.
Ja ma ruttasin tema poole. Kumardasin üle ta valge kaela. Langesin ta magusaile huulile. Kummusin palgega ta rinna küngastele.
Ah, kui mäletan kõike seda, kui kahju on mul temast! Kui hää oli ta siiski, hoolimata kõigest!
Iga kord oli ta uus ja ometi vana, nii vana, kui oleksin teda näinud ühes teises elus, ammu enne seda.
Nägin teda vahel sügavas metsas: heleroheline helerohelises, pärg pääs kui metsapiigal.
Ta seisis liikumata puu all, ja must tall seisis niisama liikumata ta kõrval.
Tema silmaterad olid kõrvale pöördud, näol ilme kui hirvel.
Siis taganes ta vaikselt metsa, mind nähes, ometi vaatamata, – et silmapilgu pärast esile tormata ja mind ennast vastu tõmmata.
Ehk nägin teda mere rannal. Tuul ajas suuri siniseid laineid, valgeid pilvi tuli avarusest. Siis oli ta sääl.
Ta tuli läbi vee. Nägin ta niudeid lainetes, ta rinde vahus.
Ta tuli suurte lindude salgas. Nende sinised tiivad lehvitasid ta kaela ümber. Nad nokkisid suuri helepunaseid marju, mis ta nagu helmede rida huulte vahel hoidis.
Siis heitis ta linnud mõlema käega kui lillekimbud õhku ja ulatas omad huuled mulle. Meie ümber oli lindude vikerkaart vihm.
Tema armastus muutus lõõmavaks kui keskpäev.
Ja ometi ei teinud ta tihti midagi, et mind sundida. Mida nõrgem ta oli, seda vägevam oli ta. Ta lamas ainult ja naeratas.
Ta oli kui laps. Ta lubas enesega teha, mis tahtsin. Ja mida rohkem talle paha tegin, seda tänulikum oli ta.
Ta sai mind uskuma, et temast suurem ja tugevam olin.
Näis, nagu oleksin mina tema liivale paisanud, ta juuksist murule tõmmanud, teda vägistanud. Tema käed olid jõuetult süles, mööda ta põski veeresid pisarad ja tema silmad särasid õnnest.
Neil ajul tundsin elu täiust, kuid ühtlasi hakkas minus miski rahutus maad võtma.
Ma ei teadnud, kuis vana hiiglase vastu olla.
Mis arvab ta minust? mõtlesin endamisi. Ta peab ju teadma meie vahekorda? Mis kavatsus on tal minu kohta? Mis mõtleb ta pääle hakata?
Harva, väga harva nägin vanameest. Ehk ta kalastas kusagil teisel rannal. Ehk ta elas lambakarja läheduses tolpool saart. Aga vahest hoidis ta minu eest meelega kõrvale?
Vahel juhtus ta mulle metsatihnikus vastu. Kuid ta ei pannud mind tähelegi. Ta läks minust mööda oma musta lühikese mantli ja paljaste põlvekeermetega kui kõndiv kell.
Mulle tundus alati, et ta oli hajameelne ja mind ega midagi enese ümber tähele ei pannud. Ta käis väga tasakesti oma teed ja oli ühteviisi tagasihoidlik ning pehme, hoolimata suurusest.
Tegin kord katset temaga kõnelda. Rääkisin maakeeli ja, kui see ei mõjunud, siis lätikeeli. Kuid ta ei pannud seda tähelegi. Tema kohta ei näinud inimlikku kõnet olemas olevat.
Üleüldse näis ta leebus ja häätahtlik, kuid ometi oli tema see, kes iial mind mu elu õudsust ei lasknud unustada. Nagu vari tuletas ta meelde seda kuristikku, mis mind tõelikust elust eraldas.
Kesk ümbritsevat und tundsin tõelisena ainult hiigla-neitsi armastust. Tundsin ainult seda magusat tuld, mis tema kätest minusse voolas; seda pööritavat mürki, mis tema silmist hoovas.
Meie armastus muutus kohutavaks kui kesköine päike: