Mure-lapse laulud. Marie Heiberg
Читать онлайн книгу.
>
Marie Heiberg
Mure-lapse laulud
MA KIRJUTAN…
Ma kirjutan werega
hinge imelist saladust…
murede sügawuse
otsata hämarust…
Ma kirjutan, ja pisarad langewad mu silmist
laulu märgade ridade pääle.
Tume tuluke walgustab hämarat tuba,
mille seinu silmad ei seleta…
Õues kostab kange tormi müha,
süda tuksub nii arglikult, waljusti…
Ma kirjutan werega
hinge imelist saladust,
murede sügawuse
otsata hämarust…
MU SÜDAMES ON ELU
Mu südames on elu
kui leekiw tuluke,
kui waikne hoogaw walu,
kui hõiskaw waewale.
Mu südames on elu,
on iha igatsus
ja waritsedes walwab
sääl juba wäsimus.
Mu südames on elu
kui leekiw tuluke, —
täis salalikku jõudu
ta hõõgub ülesse…
MINU KIIGELAUL
Ema tegi hälli tuule pääle,
Taara taewa warjule,
pani otsa oru poole,
teise künka harjale.
Nii mind wäikest õhtu õhud
õõtsutasid uinuma.
Esimese ema armu
jõin ma ööde murena.
Kalli isa kangeks kaitseks
oli mulle taewa tuul,
ema armul hellatajaks
oru oja leina-laul.
Nii ma kallid kaswasingi,
kaswasingi kangemaks,
tõusin teistest tugewamaks,
elu tarwis tüsedaks.
ME AIA ALL MÄNNAMETS MÜHAS
Me aia all männamets mühas,
ta laulu mu rinnasse lõi,
ta hääli ma pidasin pühaks,
ei ial neid unusta wõi.
See oli nii wangistaw waga,
nii pühalik, tume ta hääl, —
kui määratu kauguse taga,
täis salajat sahinat sääl.
Aeg lendas ja kaugele kandis
mind kodust ta woogude wool,
mõnd’ õpetust, huwitust andis
mull’ elu wäsitaw hool.
Kuid karjamaa mändade müha
mull’ armsaks ikkagi jäi —
nii tõsine, tume ja püha,
ei seda ma unusta wõi.
SINA JA MINA
Meie oleme sugulased, sina ja mina, taga merede, üle mägede – oleme aga siisgi sugulased… Ma tunnen, kuidas mu hinge walguse kiired teed otsiwad sinu poole… ja hämara öö taga, kus kohiseb torm, peab olema päikese paiste, õitsew Italia ja sina, mu südame kallis!..
Kõrged on Alpid, sinine lõunamaa taewas ja sumbunud ta öö… siisgi lähemal on meie kewade… lähemal mu sõber!..
Torm hulub õues ja ma nagu kuuleks kauguses su karjamaa kaskede tasast koha!.. „Tule tagasi kallis, tule tagasi sa!”… meelitas see, ja mu süda tuksub ja ihkab nagu sulisew mäeojake öö hämaras sinu poole…
Meie oleme sugulased – mu kodumaa… taga merede, üle mägede – oleme aga siisgi sugulased…
MIS OLI SEE?
Mis oli see, mis õhtu waikses õhus,
kui katkew kandle keeli helises,
mis tõustes, wajudes mu rinda rõhus,
et süda tummast walust wärises?..
Mis oli see, kui weere-wete woogu,
mis nahutades wangist wabanes,
kui paelumata pisarate hoogu,
mis waikselt nägemata weerewad?..
See oli arm, mis lõkkele lõi rinnas,
kui kaugelt kodu tulles nägin sind,
ja higi, were pisaraid ja wermeid,
mu orja ikkes Eesti kodu pind…
ELU RÕÕM
Ma tahaksin mängida mägede pääl,
mis kaugusest sinawad silma,
ja hüpata männiku latwadel sääl
ja waadata ilusat ilma.
Ma tahaksin tantsida tuuledega
mu ärkawal kodumaa pinnal,
ja õitsewat kewadet kaisutada
me orgude mägede rinnal.
Ma tahaksin laulda, et raugeks mu hääl,
me põliste metsade wilus,
kuuwalgetel, waiksetel öösetel sääl
mu kodumaa kewade ilus.
KEWADEL
Ilus on kewade… Taewas sinendab heledalt, päike on juba kesk-hommikus… nii säraw, nii kaugel… Tee on kuiw, wast wilu poolsel perwel wilgub rohu rüpes weel kastet… Kaugus on hele-hall ja waade wäsitab… Mõisa rukis tee ääres on nii ilus lokkaw, tume-roheline juba waksa pikune…
Kaugemal paistawad talu nurmed… mullastükkide ja kesa wahel on ka lapikene rohelist… rukis… See on nii harw ja lühike… alles kollakas, nagu oleks eila lume alt wälja tulnud…
Tee ääres lepiku kõrwal hoiawad lapsed karja… Poisikene paljaste jalgadega, õlest kübar pääs, seisab rukki-nurme ees ja puhub pilli… Tütarlaps lühikeste punaste riietega kükitab pisut eemal ja mängib kiwikestega, wahete-wahel altkulmu minu poole piiludes… Poiss ei waata… puhub pilli… näib jonnakat loomu olewat… tõmmu juuste ja punaste põskedega…
Päris maa tõugu mõlemad… „Olgu teie aeg ja teie inimesed paremad!” See on kõik, mis mul nendele soowida oleks…
Tee wiib edasi, loogeldes üles mäele… Waksal punaste wagunitega ja alewiku majakesed hakkawad paistma…
Pea olen sihil…
KEWADEL METSAS
Kui sõnaksid tumedast kaugusest walguse waimud —
nii metsa sees sahiseb kewade salalik tuul,
ja ootel ja lootel on hingedes imede aimud
ning kotkana kõrguses lehwitab lõpmata luul.
Ma istun all metsas ja kuulatan mändade müha,
mis kaugeneb, ligineb, kaugeneb lõpmata lool,
ja rinnas on tundmus, nii imelik, wärisew, püha,
kui läheneks wõimukas kohisew laenete