Mure-lapse laulud. Marie Heiberg
Читать онлайн книгу.
mühab ümberringi.
Ma seisatan lagedal
ja mõtlen: Küll armas on elu
siin Põhja taewa all!
Kui sügaw sinaw süli
end laotab ta üle maa…
Ja kuuskede õõtsuwail ladwul
käib kohin tuulena.
Ja metsa puude warjul
kui heljuks õnne-aim,
kui laulaks lõputa laulu
me kaitsja Põhja-waim…
TEE ÄÄRES
Tee äärde wäsinuna
kord istsin maha ma,
et rõhkust rändamiseks
ja jõudu koguda.
Tee ääres söödil õitses
hulk õisi kollaseid.
Ma nop'sin mäe nõlwalt
säält palju, palju neid.
Ja nende mürgist lõhna
ma rinnal wäsinul
jõin uimastuse ihal
tee haljal kallakul.
All orus sonis oja
nii waiksel wulinal
ja jahe laene suudles
puu juuri kalda all.
Kui kaunis keset luhta
küll weel on weereda,
et järwe waikusesse
kord minna uinuma!..
Kuid minu tee täis tolmu
on põuast palawast,
wiib läbi õitswast ilmast
nii petwast, ilusast…
ÕNNE MÄLESTUS
Ta tuli waikselt, heledalt, kui päike
ja oli südameta kewade;
ta järel aga kumas mure läike,
mu rinda hoowas walu tuline.
Sest naerateles kadus rõõmus palge
kord ära suwe taewa sinasse,
ta kuju warjas põua-pilw nii walge,
kui udu kerkis üle silmade.
Kuid mälestuse wirwe waiksel helgil
mu hinges loidab weel kui päikene,
mu õnne taewa hämarduwal telgil
jäi tulekirjana ta hiilgaw tee.
UNENÄGU
Tormid laulawad, laened laksuwad merel metsikut laulu ja orgudes kohisewad ojad… Öö on…
Tähed tukuwad wäsinult kohawates pilwedes… Kõik on otsata hämar, ja looduse wäed jutustawad teineteisele oma wägewusest ja wõimust…
Peitu on pugenud inimesed, – kõik julged, kes päewa ajal suurustasiwad oma tarkusest ja wõimisest.. Üksi tormid huluwad ja tormawad wõimsal kohinal läbi otsata pimeduse…
Aga… kuule, mis see on… nagu tasane kandle kõla… kostad läbi öö-tormide… waikne laulu hääl…
Mäel ilmub imeline walguse kuma… wiiras-tuseline, liikuw… Ja nüüd weel teine, teisel pool mäge… Nad lähenewad… pikkamisi… ühinewad… Ja nüüd seisawad mäel roosakas walguses kaks inimeselast…
Tormid raugewad… kaowad kiirelt, kui põgenedes kaugele… ja pilwede wahelt wilkuwad tähed… Ma näen neid… Nad waatawad naeratades teineteisele otsa ja hakkawad siis käsikäes tasakesti mäest alla sammuma…
On need tõesti inimesed? Kas ei ole mitte inglid tormisid waigistama tulnud?
Ei. Need on kaks eksinud inimeselast, kes teineteist otsisiwad, teineteisele ainult ütelda tahtsiwad, et nad – inimesed on… Et siis edasi rännata ja jutustada hämarale ilmale omast õnnest… igawesest walgusest… armastusest ja rahust…
Läbi orgude, üle mägede kõnniwad nad ja kaowad siis waikselt piirita kaugusesse… Tähed heidawad heledaid pilkusid nende teele… Uinuwad lillekesed nikutawad nendele pääd, pimedus põgeneb nende eest ja tormid kardawad neid ning inimesed imestawad nende julgust ja rahu, millega nad üle mägede ja kuristikkude rändawad…
Sest nad on kaks eksinud inimeselast, kes teineteist armastawad… ja usuwad…
SA ISE LÄKSID KAUGELE
Sa ise läksid kaugele,
ei tule tagasi,
kuid midagi mu hingesse
sa jätsid ometi:
Su õrnad, armsad helinad,
su laulud lahedad
kui kaunid kandle-kõlinad
mu hinges heljuwad.
MINU SÜDA
Just nagu unun'd tempel,
kus waimud walwawad,
ja aja waikset laulu
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.