Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald
Читать онлайн книгу.
märkamine
Rohkemalt kui teiste külles
Viimsel sündind võsukesel:
Kes kui kallim pesamuna,
Abielu äbarikku,
Hilja pärast isa surma
Veeres pääva valgusele.
Praegu jälgi viimsest pojast,
Mälestuse märkisida
Laial mitmes kohas leida.
Paigutie pajatakse
Sohni nime rahva suussa
Viimse võsukese kohta;
Ehk küll suurem Eesti sugu
Tänapääval tema kohta
Muud ei oska nimeks mõista,
Isenimeks ilmutada,
Kui et igal kuulutusel
Kalevipoega nimetab.
Selle poja jälgedele
Saavad jõed jooksemaie,
Laened merel läikimaie,
Tuulil pilved tuiskamaie,
Õied tupesta tungima,
Linnud ladvissa laulema,
Käud kulda kukkumaie.
Seda nooremada poega,
Eesti endist valitsejat,
Kiidab laulikute lugu,
Tõstab vana jutusõna.
Ehk kas kuskil küladessa,
Üksikuila hurtsikuila
Eesti poegi paisumaies,
Tütterida tõusemaies:
Kes ei vanemate suusta
Muistepõlve mälestusi
Kalevipojasta kuulnud?
Mine, poega, Pärnumaale,
Järgukesta Järvamaale,
Astu Harju rajadele,
Sõida Lääne luhadele,
Veere Viru ranna ääre,
Mine Pihkva piiredele,
Taara tammiku tahaje,
Aja hallil Alutaha,
Kõrvil Soome sõrva poole:
Igas paigas idanevad
Kalevipoja sõnumed.
Kastel tõustes kanarpikust,
Udukuue ummuksesta
Tungib Kalevi tunnistus
Läbi tammitse tänava,
Üle vaskise värava
Kindla kalju keske’elta,
Läbi raudamüürisida,
Teraksesta tornisida.
Tartumaal üksi tarretand
Vanapõlve mälestused.
Kui tuli õnnis õhtuke,
Vaikne elu videvikku,
Siisap Kalev salasõnul
Ettekuulutuse kombel
Eidekesel ilmutanud,
Asja niida avaldanud:
“Linda, kallis lillekene,
Kulla kullerkupukene,
Kes sa kevadisel käigil,
Suvepääva sõuendusel
Kangid poegi mulle kannud,
Armupiimal paisutanud,
Kätevarrel kiigutanud:
Sina saad veel sügisela
Õilmest kauna kasvatama,
Tõrust tooma tammekesta.
Linda, kallis kaasakene,
Läänes kasvand lillekene,
Tedremunast tõusnud tütar,
Käid nüüd jälle pikil päivil
Ootuspõlve rasket jalga,
Vahetelles kingapaari
Jalas iga hommikula,
Et ei Tühi leiaks teeda.
Lühikese aja varul
Saad sa poega poetama,
Kange lapse ilmal’ kandma;
Saad teda rüppel ravitsema,
Rinna lättel rammustama,
Suu juures suisutama,
Kätevarrel kiigutama.
See’p see poega pesamuna,
Äbarikku tallekene
Sigidust saab lõpetama.
Igaveste jumalate
Enne peetud aru mööda
Pea ei poega minu silmad
Närtsi-põlves nägemaie;
Siiski viimne võsukene,
Sarja lõpetuse muna,
Talve piirel kasvand taime,
Peab mull’ kõiges määraliseks,
Tegudes ja olles tõusma.
Tulevpõlve suu peab kandma
Tema nime mälestusi,
Kange tööde kiitusida.
Kui on poega meheks kasvand,
Valitsuse voli võtnud,
Siis saab õitsev õnne-aega,
Rahupõli rahva keskel
Eesti piiril idanema.
Ma ei taha kuningriigi
Volivalda vähändada,
Lipi-lapi lahutada:
Riik peab jääma jagamata
Ühe poja voli alla,
Kangemale kaitsevallaks.”
Pikemalta pajatelles
Ütles Kalev, vanarauka:
“Jääb aga riiki jagamata
Ühe poja päranduseks,
Siis on tükil tugevusta,
Suurel kivil kindelusta.
Osad väetid, võimatumad
Sööksid üksteist ise ära.
Kasvab meheks noorem poega,
Heitku liisku vendadega,
Kesse rahva kaitsejaksa,
Kuningriigi valitsejaks
Nende seast saab tõusemaie.
Jumalate juhatused,
Taaralaiste tähändused
Saavad asja sobitama
Paremast’ kui meie arvud.
Teised vennad veerenegu
Võõra maade murudele,
Kaljumaale kauge’ele, –
Tehku toad tuule peale,
Elud ilma ääre peale,
Majad marjavarte peale,
Kojad kobrulehtedele,
Saunad pilve sõrva peale,
Vihtelavad vihma alla.
Maad on mitmemargalised,
Taevas laia laiguline;
Tugev leiab tuuletiivul,
Leiab paksust pilvetesta,
Kotkas kaljult pesapaika.
Kanget meest ei köida köied,
Pea ei