Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald
Читать онлайн книгу.
laululõimeid
Kuldakangaksa kudusin,
Nägin mõnda naljakaida
Salaliku sündimisi,
Imeliku ilmutusi.
Tuule-ema tõstis tiiba,
Marumemme murdis metsa,
Sundis laened sõitemaie,
Merel laial mängimaie,
Puistas pilved põgenema,
Põgenema Pikse pakku.
Vaataldes rõõmu-rünkalta
Päikese palge peale
Mõtlin muiste mälestusi,
Vanal ajal sündind asju.
Jooske jõudsamalt, jõgedad,
Tulge, künkad, tunnistama,
Metsad, märku andemaie,
Salgud, sala sõnaldama!
Lausa tõuseb laulu ilu
Kui see päike pilve paisust,
Ajab meele ärkamaie,
Mõtted lustil mõlkumaie.
Kaugelt nään koda kasvama,
Kalevide kaljulinna,
Tammed müüridel tugiksa,
Kaljurahnud seina katteks,
Toomingad toa tahaje.
Minu kõrva kostab kohin
Langeva mere laenesta,
Kõikumata kaljukünkast,
Mis jäid marust murdemata,
Tuulehoost tuiskamata,
Vihmaveesta veeremata.
Sahkageme sõnasida
Vanajutu jälgedele,
Raudse põlve radadele!
Muiste leiti Kalevalas
Kangemeeste kasusida
Mitmes külas kasvamaies,
Mitmes talus tõusemaies,
Mis kui taaralaiste taimed,
Võidulaiste võsukesed
Sureliku eide sülest
Seie ilma siginenud.
Vanaisa kuulsad pojad,
Targa nõude nikutajad,
Targa tööde toimetajad,
Pidid sõbrust sobitama
Närtsiliku neidudega,
Kuni neid’de nõdrad rüpped
Poja-kandjaks paisusivad.
Sealtap tõusis kuulus sugu,
Kange Kalevide seltsi,
Mehed kui tammed tugevad.
Põhja piirel seisis pere,
Tugev talu kaljudele
Taara tammemetsa ääres,
Pool veel seisis metsa peidus,
Teine pool lausa lagedal.
Peres kasvis kolmi poega,
Taaralaiste taimekesi.
Üks neist veeres Venemaale,
Teine tuiskas Turjamaale,
Kolmas istus kotka selga,
Põhjakotka tiiva peale.
See, kes veeres Venemaale,
Kasvis kauniks kaubameheks,
Poe-poordide punujaks,
See, kes tuiskas Turjamaale,
Sirgus vapraks sõameheks,
Tõusis tapperi tautajaks.
See, kes sõitis kotka seljas,
Põhjakotka tiiva peale,
Lendas palju, liuges palju,
Lendas tüki lõune poole,
Teise tüki tõusu poole,
Sõitis üle Soome mere,
Liuges üle Lääne mere,
Veeres üle Viru mere,
Kunni õnne kohendusel,
Jumalikul juhatusel
Kotkas kõrge kalju peale
Viskas mehe Viru randa.
Meie maale tulnud meesi
Riiki kohe rajatanud,
Laia valda asutanud,
Kena koja ehitanud,
Kust ta vägev-volil käsi
Laia valda valitsemas.
Muud ei meie murudele,
Meie laia luhadele
Vanajutu jälgedessa
Kalevi-taadist kuulutud,
Tulemisest tähte antud.
Kuida Kalev kosjas käinud
Noorikuda nõudemaies,
Sellest salasõnumida
Pihkva piirelt pärisime,
Kuida laulus lõksutame,
Kuldakeelil kuulutame.
Läänes elas noori leske,
Naine üksina talunes,
Kes kui tuba toeta,
Hoone seinad katukseta.
Läks ta karja saatemaie
Pühapääva hommikula,
Argipääva aegadele.
Mis ta leidis karjateelta,
Sõrge jälgilt tallermaalta,
Küla kiige alt vainulta?
Leidis kana karjateelta,
Tedremuna tallermaalta,
Vareksepoja vainulta.
Leske võttis kana kaissu,
Pistis tedremuna põue,
Võttis leina lepituseks,
Kurvastuse kustutuseks
Kodulapsiks kasvamaie;
Viskas vareksepoegada
Ripakülle põlle rüppe;
Viis neid kolmina koduje,
Kandis salakamberije,
Kivist tehtud kelderije.
Võttis kätte villa-vaka,
Pani paari haudumaie,
Muna alla, kana peale,
Kaane alla kasvamaie.
Seadis sigimise-vaka
Salve sõrvale seisama;
Viskas siis vareksepoja
Kassinurka kerstu taha.
Kasvis kana, haudus muna;
Kana kasvis kaane alla,
Tedremuna tiiva alla,
Kasvis kuu, paisus kaksi,
Kasvis kortel kolmat kuuda,
Nädala ehk neljat kuuda,
Peale paari päävakesta.
Lesk läks aita vaatamaie,
Kasulapsi katsumaie,
Mis seal kasvis kaane alta?
Kanast kasvas kena neitsi,
Tedremunast teine tütar;
Kanast sai Salme, sula neitsi,
Tedrest Linda, libe neitsi.
Mis sai vareksepojasta
Kassinurgas kerstu taga?
Vareksest