Elu ja armastus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
tütar, seda vana Kalmu ei arva,» vaidles ema Irmale vastu, «vaid tema ütleb, et Eedi läheks ehk aastaks või paariks linna ennast täiendama…»
«Ja mina jääksin teda Kalmule ootama, eks?» küsis Irma vahele.
«Nagu ise soovid,» vastas ema, «jääd siia või lähed ühes Eediga linna ja tulete pärast sealt tagasi, sest isa ostab vana Kärbi värkstoa kogu kupatusega Eedile. Ja mis teil siis viga elada ning oma lapsi kasvatada. Näe, Kärp räägib juba ammugi, et vaja puhkusele minna, sest sellest rügamisest tema eaks aitab. Tähendab, nälga pole ka siis karta, kui paneb kaks jalga seina peale. Aga isal poleks ka selle vastu midagi, kui Eedi saaks linnas hakkama, nii et võiks sinna jäädagi. Sest, ütleb ta, ega siis vana Kärbi värkstuba ainuke ilmas ole, mis raha eest saada on. Nõnda arvab vana Kalmu, aga mitte nõnda, nagu sina arvad.»
«Ema, mis ajast saadik sina õige mind juba pere Eedile sokutad?» küsis Irma nüüd. «Sealtmaalt, kus mina mäletan, teed sa aina sellest juttu, nagu polekski maailmas suuremat õnne kui see.»
«Õieti öelda, ega ka olegi,» ütles ema veendunult.
«Seda sa otsustad iseenda järele, ema, aga mina pole sinuks,» seletas Irma. «Sinule nähtavasti meeldib Kalmu vana ja sellepärast arvad sa, et Eedi peab ka minule meeldima. Aga, näe, ei meeldi! Ei meeldi juba sellepärast, et me üksteist lapsest saadik tunneme, üheskoos üles kasvasime. Liiga tuttavad oleme, sellepärast ei meeldi.»
«Lapsest peast olid targem kui praegu: siis meeldisid sulle ainult vanad ja tuttavad mängukannid. Mida rohkem rimutud, seda armsam ja omasem.»
«Mina pole ju Eedit rimunud, miks ta siis peaks minule omane ja armas olema,» ütles Irma.
«Ja kuidas veel!» ohkas ema. «Tänagi! Või arvad, et see meest ei rimu, kui tal lastakse mõnekümne versta tagant toodud roosid jalgu visata?»
«Ma võtsin nad ju maast üles,» kaitses end Irma.
«Hea seegi,» ütles ema, «et niigi palju armastust.»
«Päh! Armastust!» hüüdis Irma. «Ega ma seda armastuse pärast teinud. Aga mul oli roosidest kahju. Kui nende asemel oleks Eedi ise seal maas olnud, siis usu, ema, mina poleks mitte teda korjama läinud, et omale saada. Minu pärast oleks võinud ta võtta ükskõik kes. Sellist nõgikukke pole mul vaja.»
«Küll on Kalmu popsipreili õige suureks läind!» imestas ema. «Perepoeg on tema meelest nõgikukk ja vana ema tahmatukk.»
«Ära luuleta, ema!» rääkis Irma. «Sind pole ma kunagi tahmatukiks nimetanud.»
«Tuleta aga meelde, tütreke, tuleta hästi meelde, ehk ometi oled.»
«No ei ole!» kinnitas Irma. «Ma pole midagi sellist mõelnudki, veel vähem siis öelnud.»
«Aga mis oli veel tänavu kevadel lumepõlves, selle suure pidu ajal, kui kõiki kutsuti, sind aga mitte? Mis sa siis mulle ütlesid?»
«Ma ei öelnud ju sulle siis midagi, ainult niipalju, et kes mind kutsub, minu ema on ju popsieit. See oli kõik. Aga see on ju tõsi, et sina oled popsieit, kõik nimetavad sind nõnda.»
«Ei, armas laps, see’p see asi ongi, et kõik mind nõnda ei nimeta. Ja kuigi, mis siis sest, ega siis oma laps pea ometi sedasama tegema. Sina arvad muidugi, et peab, eks? Liiatigi, kui laps on koolitud, kui ema on teda teiste heade inimeste abiga koolitand.»
«Ema, kallis,» ütles Irma nüüd heakstegevalt, «see oli muidugi väga rumal, et ma seekord nõnda ütlesin, aga mu meel oli siis väga pahane, sellepärast. Ja sina oled seda kogu aeg südames kandnud? Sa ju ometi tead, et ma midagi halba ei mõelnud, ainult südametäiega ütlesin.»
«Seda ei tea ma tänapäevanigi veel,» ütles ema. «Sest veel praegu nimetasid kedagi nõgikukeks.»
«Aga Eedi on ju nõgikukk!» hüüdis Irma. «Sa vaata ainult, millisena ta õhtul koju tuleb.»
«Kui nii, siis olen mina sinu silmis ikka veel popsieit, sest kõik näevad ju, et ma seda tõesti olen.»
«Oota, ema, mõni aastagi veel, siis ei ole sa seda mitte enam,» kinnitas Irma veendunult. «Nii tõesti, kui mina täna kooli lõpetasin, tahan mina ka selle eest hoolitseda, et sina enam popsieit ei oleks.»
«Ära parem hoolitse, tütreke,» ütles ema. «Ära hoolitse minu eest, hoolitse iseenda eest. Olen tänini osand elada, küllap oskan ka edaspidi. Sina aga vaata, kuidas sina eluga hakkama saad. Elu pole kool, kus teised sinu eest maksavad ja muretsevad, elus peab igaüks ise maksma ja muretsema. Ja sellest sinu popsieidest hakkasin rääkima mitte oma südame pärast, sest mis teeb tühipaljas sõna vanainimese südamele. Vanainimese süda, liiatigi veel popsieide süda, on kui taotud tallukas, seda on kogu pikk eluaeg niisuguste ja teistsuguste sõnadega klopitud, nii et tema peale ei hakka enam miskisugune sõna, ehk olgu siis et jumalasõna kirikus või palvemajas. Noore südamega, sellega on teine lugu ja sellepärast räägin ma. Seekord nimelt, sel suurel pidupäeval, ei jäetud sind sugugi sellepärast kutsumata, et mina olen popsieit, vaid…»
«Vaid mispärast siis?» küsis Irma peaaegu erutatult, nagu kardaks ta midagi.
«Vaid sinu enda pärast,» ütles ema. «Sind ei tahetud.»
«Seda nad valetavad tagantjärele!» hüüdis Irma ärritatult. «Ja sina, ema, usud nende kavalat juttu!»
«Mis kaval jutt see siis on, kui nad ütlevad, et Kase rahval oli valida, kas sina või Eedi ja Valve, sest mõlemat poolt polnud võimalik kutsuda, kui ei tahetud tüli.»
«Nojah, nii see on,» rääkis Irma kiusakalt, «kui tuleb valida, siis võetakse tingimata perepoeg õega, mitte aga popsi tütar. See on just see, mis mina ütlen.»
«Ei, tütar, kui valitakse, siis ikka ennem need, kes teistega läbi saavad, mitte aga seda, kel hambad lõua otsas.»
«Soo, nüüd siis oleme sealmaal, et popsitütrel on juba hambad lõua otsas!» hüüdis Irma ironiseerivalt.
«Mitte popsitütrel, vaid sinul, armas laps,» seletas ema. «Sina oled nii suureks paisund, et sinule pole enam miski küllalt hea. Sina oled oma arust palju suurem kui kõik need perepojad, – tütred ja kaupmeeste preilid kokku.»
«Olengi ka, sest keegi ei saanud nii head lõputunnistust kui mina!» ütles Irma iseteadlikult.
«Aga oma kõige parema lõputunnistusega tulid ometi popsionni tagasi, ei saanud kuhugi mujale,» ütles ema.
«Küllap saan, oota aga natuke, elu on meil alles ees,» ennustas Irma veendunult.
«Noh, eks siis ootame pealegi,» arvas ema alistunult. «Aga mis sa mõtled kodus peale hakata?»
«Siin pole midagi peale hakata,» vastas Irma. «üldse pole suvel midagi peale hakata, peab sügist ootama, siis linna.»
«Sa siis mõtled terve suve käed rüpes istuda või?» küsis ema nagu arusaamatuses.
«Aga mis sa siis arvad?» küsis Irma vastu. «Pean ma ehk ka tänavu Kalmule päiliseks minema?»
«Kas Kalmule või kuhugi mujale, ei mina tea,» rääkis ema, «aga tule jumal appi, ega sa siis ometi aasta ilusamaid päevi taha maha logeleda. Ja kuis sa siis sügisel linnagi lähed, kui sa suvel midagi ei teeni? Tädi võib sulle ju küll toanurga anda, aga toidu ja hilbud pead ikkagi ise muretsema.»
Need sõnad tõid äkki Irma nagu taevast maa peale tagasi. Jälle kerkisid silme ette kauged pilverünkad, mida ta esteks valusa tuikega südames vaadelnud. Ja nüüd arvas ta äkki mõistvat, miks pilved võivad mõnikord teha nii valusasti haiget. Aga seda öelda ei osanud ta ei iseendale ega teistele. Ta tundis ainult, et nüüd ta teab, vähemalt aimab, miks sünnib südames nagu magus valu, kui taevas on helesinine ja sealpool metsi ning välju, sealpool soid ja rabu seisavad üksikud pilved nagu igaveses rahus.
«Kui minna, siis minna juba Kalmule,» lausus Irma viimaks.
«Ma arvan ka, et kuhu siis ikka mujale,» nõustus ka ema. «Isa ajab ehk ka Valve välja, siis olete kakski omasugust.»
«Parem