Elu ja armastus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
eest. Küll tõmbas ka peretütar Valve ajuti kaasa, nagu peaks ka tema juba millegi eest võitlema, aga ei, tema töötas enamasti isa sunnil, oodates pikisilmi sügist, et minna ülikooli, kus pidi olema alaline pühapäev ja pidu. Selle piduliku meeleolu sissejuhatuseks või eelmaitsmiseks pidid olema juba need kaks nädalatki, mis Valve veetis moodsaimas supeluskohas, kust saabus Kalmule tagasi, nagu tuleks kuningatütar tuhkatriinude juurde. Ja kogu järgneval suveosal polnudki enam muust juttu, kui aga ainult sellest, mis tehtud ja nähtud mererannas, kasiinos, muusikal, koosviibimisil, tantsuõhtuil, jalutuskäikudel, murutõnisel. Lõpuks olid kuulajad kõik väsinud ja ootasid ühes Irmaga, et tuleks sügise ja päästaks nad peretütre jutustusist, milledele ei tulnud ega tulnudki sel suvel lõppu.
Praegu asub Irma linnas tädi juures, kel korteriks kaks tillukest tuba poolkeldrikorral. Esimeses toas elab tädi ise, teises – Irma ühes täditütre Lonniga, kes käib kompvekivabrikus tööl, kust toob iga õhtu kaasa magusaid lõhnu. Alguses Irmale väga meeldisid need lõhnad, peaaegu nii väga, et ta oleks tahtnud täditütre soovil sinnasamasse vabrikusse tööle minna. Aga viimasel silmapilgul meenus talle tema suvine raske töö ja ühes sellega pikad, kurnavad kooliaastad ning tahtmatult küsis ta iseendalt: ons kompvekivabrik see parem tulevik, mille eest ta tänini nii südilt võidelnud? Vabriku magusatele lõhnadele vaatamata otsustas Irma, et sellisena pole ta oma tulevikku kunagi kujutelnud. Nõnda siis pidi tema asemel keegi teine minema kompvekivabrikust magusaid lõhnu koju kandma. Aga täditütar ütles sel puhul Irmale:
«Pane sa tähele, ükskord sa kahetsed, et sa minu nõu järele ei teinud, meil on juba ennegi seal mitu gümnaasiumipreilit. Kuid usu või ära usu, aga kompvekki ei oska nad põrmugi paremini teha kui mina või teised minusugused. Alguses olid veel hullemad tögad kui meie. Ainult meister on nende ümber kui mesilane, nagu oleks neil magusam lõhn küljes kui teistel. Aga ikka seesama kompveki lõhn. Kui sina tuleksid, siis näeks ta varsti ainult sind, sest sinul on sinised silmad ja pehmed, ümarikud käevarred. Meister armastab nimelt pehmeid ja ümarikke. Minu poole ta enam ei vaatagi, sest minusugusest kondikrobist ei taha ta midagi kuulda ega näha. Ja sina oled noor! Kui vana sa õieti oled? Veel mitte üheksateistkümnenegi? Küll saaks nalja, kui sina meie juurde tuleksid! Tule õige korraks, tule väheks ajakski, mis see sulle teeb, sest kaotada pole sul sellega ju midagi. Kui himu otsa saab või kui põrmugi ei meeldi, siis jää lihtsalt koju ja ma viin sõna, et oled haige või et kõht ei kannata kompveki lõhna välja, ajab öökima, nagu oleks süda alati paha…»
Võttis päevi, isegi nädalaid, enne kui täditütar loobus oma kuldsest mõttest viia Irma endaga kaasa kompvekivabrikusse. Võib-olla Irma olekski ehk lõpuks läinud, kui mitte Lonni poleks nii palju lõbusaid ja «naljakaid» asju jutustanud meistrist ja teistest inimestest, eriti meestest, kes liikusid vabrikus. Aga nüüd jättis ta mineku mõtte kindlasti ja hakkas oma haridusele vastavat kohta otsima.
Peagi märkas ta, et sajad, võib-olla isegi tuhanded temataolised teevad sedasama. Karjakaupa esitavad nad palvekirju ja karjakaupa kulutavad nad igasuguste asutuste, ettevõtete ja ametkohtade uksi, karjakaupa kuulutavad nad lehes ja käivad pakkumisi küsimas või teiste kuulutuste peale pakkumisi esitamas, aina oodates ja lootes, kuni nad viimaks väsivad, tüdivad ja tülpivad, sest nad hakkavad aimama, et nende haridusele ja oskusele vastavaid kohti pole üldse olemas või neid on nii armetult vähe, et ei jätku kümnegi jaoks ühte. Mine end lõpuks kas või lapsehoidjaks, toaneitsiks või köögitüdrukuks pakkuma, aga isegi seal nõutakse mingi võõrkeele valdamist või soovitust ja tõendust, et oled enne teeninud ja et midagi oskad.
Kuid Irmal polnud mingeid soovitusi ega tõendusi, tal oli ainult otsast otsani hea lõputunnistus, mille ta alguses mängis välja kui trumbi. Kuid ta pidi varsti nägema, et tema trump ei avaldanud kuigi suurt mõju või see oli loodetule otse vastupidine. Leidus isegi neid, eriti majaprouade seas, kes Irma lõputunnistust nähes ütlesid lausa:
«Armas laps, teiega pole midagi peale hakata: teist ei saa minu põrandate poonijat ega ülevõtjat, ammugi mitte tahmaste ja rasvaste pottide küürijat, mul on lihtsat tööinimest vaja.»
«Ma olen tööinimene, kogu suve tegin maal rasket talutööd, tööd ma ei karda,» katsus Irma seletada.
«Sõitke Inglismaale, sõitke Londoni, kus on rohkem tahma, seal ehk hakkate midagi tegema, siin mitte,» vastas proua. «Olen juba katsunud, sellest ei tule midagi; ei maksa jännata ega aega raisata ei teil ega minul.»
Irmal olid alguses otse pisarad kurgus, kui ta selliste põhjendustega kohasaamisest kõrvaldati. Aga kui ta kodus oma häda täditütrele kaebas, ütles see ilma pikemata:
«Irma, sa oled ikka pisut tobe nagu kõik maainimesed. Ega siis prouad pole ometi pea peale kukkunud, et nad sinusuguse peaksid omale majja võtma. Proua ise on algharidusega ja teenija oleks keskharidusega, kus sa selle küüruga lähed! Mis härra selle kohta ütleks? Härraga oleks varsti sama lugu mis meil meistrigagi: härra oleks kui mesilane sinu ümber.»
«Ega sul polegi muud, kui aga et mehed on nagu mesilased,» püüdis Irma täditütre arvamusele vastu vaielda. Kuid see ei lasknud end põrmugi heidutada, vaid ütles:
«Aga mis siis siinilmas muud on? Ela mõni aeg, küllap näed siis isegi. Pea meeles, mis mina sulle ütlen, ja mina ütlen sulle heast südamest, sest ma pole sinu peale kade. Mõni teine peaks oma molu kinni, lihtsalt omakasu pärast, et mitte endale võistlejat kaela sokutada, aga mina ütlen sulle nii-öelda hea mehe poolest, et sinul on alles maatüdruku lõhn juures ja see ongi, mis meestele kõige rohkem meeldib. Maatüdrukud on ju hirmus rumalad, sellepärast, sest meestele meeldivad rumalad tüdrukud, neid saab jumalamuidu kätte, sellepärast. Usu, usu, kallis Irma, ainuüksi sellepärast, kõik muu on tühi lora. Sest kui mees satub linnatüdruku pihku, küll see juba teab, millest peale hakata, sest see tunneb meeste krutskid. Juba maast madalast! Katsugu mees kas või minuga! Mitte kui midagi! Kompvekki ka ei anna heast-paremast, kuigi see on mul omal jumalamuidu käes. Aga sinusugune! Ütleme, et sinul oleks kompvekid jumalamuidu käes, siis sina jagaks nad kohe poistele samuti jumalamuidu välja. Ja pea nüüd meeles, mis mina sulle ütlen: kui hakkad jagama juba kompvekka jumalamuidu, siis arvavad mehed kohe, et saavad sinult kõik jumalamuidu. Jumala eest, just nõnda nad arvavad! Maamehi ma nii hästi ei tunne, aga linnas on nad kõik nõnda. Sa peaks omale tuttavaid muretsema, siis sa näeksid varsti isegi, et mul on õigus. Tahad, ma tutvustan sind mõnega?»
Aga ei, Irma ei tahtnud, vähemalt esiotsa mitte, ennem «konutas» ta üksinda kodus, nagu Lonni seda nimetas. Irma konutas ja luges oma rahatagavara, püüdes välja arvutada, kui kaua ta võib nõnda tädi juures elada ja kohta otsida. Ajuti oli ta sedavõrd väsinud ja tülpinud, et ei tõstnud kogu päev jalgagi toast. Rusus pettumus ja lootusetus. Aga siis tuli tädi talle appi, öeldes:
«Sa ära kuula nii väga seda Lonni juttu, temal on omad jutud, linnatüdruku jutud. Parem hakka midagi tegema, ära muidu niisama istu, sest see on veel hullem kui tühjad jutud. Kuula mind, mina olen ju samuti maainimene nagu sinagi ja ei harju selle linna kila-kolaga surmani hästi. Aga elada on saanud siingi, pisut ehk kergeminigi kui maal. Ainult kui see sakste pesu poleks mõnikord nii roppmust. Jah, kallis õetütreke, linnasakste pesu on vahel hirmus roppmust ja mõnikord on isegi nõnda, et mida suuremad saksad, seda mustem pesu, nii et ei minul ega sinul küll niisukest roppust ole. Aina imesta kohe, mis nad temaga küll on teind või kui kaua ta neil selgas käind, et ta niisukeseks läind. Aga nüüd on mul see trett jällegi koos, kas sa ei tuleks aitaks mul ta ära rullida, muidu peame Lonniga tulevalgel, see pole ikkagi nagu päevavalgus.»
Nõnda siis Irma läkski tädile appi pesu rullima ja hakkas pärast triikimagi, et pääseda roiutavast norutamisest. Aga siin selgus kohe, et see töö nõudis palju rohkem oskust kui Irmal seda tagavaraks. Tädi pidi ikka ja jälle tema käest raua võtma või pesutükki seadma, öeldes lühidalt: «Nõnn, nõnn.» Lõpuks jäi seega, et Irmal tuli triikida lihtsamaid asju, nagu tasku- ja käterätte ning padjapüüre, kuna tädi ise pidi asuma ihupesu kallale, mis olevat nii keeruline ülesanne, et Irma ei saavat sellega veel mil ega mil ajal toime või ta pusivat ühe tüki kallal nii kaua, et see ei tasuvat rauasoojendamistki. Ometi julgustas tädi Irmat, rääkides nõnda:
«Sest pole ühti, et alguses sireldi-vireldi, küll pärast hakkab minema. Peaasi,