Elamiseks mõeldud elu. Helen Michaels
Читать онлайн книгу.
toetades elatud aastat on sellise usaldustunde tekkimiseks teinud oma töö.
Henrikuga rääkimise järel helistab Rexo poeg Paulile. Äsja isaks saanud poeg, samasuguse portugallase välimusega nagu tema saarlasest ema, hõikab heatujuliselt:
„Muidugi võtke laps, hoiabki teid vormis!”
Otsus on sündinud ning vaid neli kuud hiljem on Rando ka ametlikult Rexo ja Henriku pere liikmeks vormistatud.
Kaks aastat hiljem istub Rexo kodudiivanil ja ajab sõbranna Eneliga elust-olust juttu.
„See laste teema …” vaatab Rexo mõtlikult akna poole. „Ikka õudselt palju sõltub mehest ka. Ma avastasin Henrikus tänu Randole ühe teisegi mehe. Ma ei kujutanud ette, et mu abikaasa võib olla nii tolerantne. Tegelikult on Rando perekonda tulek algusest peale olnud minu projekt. Meil ongi nii, et kõik on minu projektid, aga tema on selline tolerantne ja toetav. Tema on minu pea kaelaks!”
Rexo meenutab, et kui ta oli Rando perrevõtmise otsustanud, oli see otsus ka täiesti küps.
„Mul ei ole selle aja jooksul olnud kordagi tunnet, et ta pole minu päris laps, sest otsustamise hetkel tundsin, nagu oleks Rando minu bioloogiline laps. Jah, otsuse küpsemine võttis aega, aga kui see oli küps, siis see oligi küps. Kohe ei olnud ma valmis seda otsust tegema. Laps oli küll valmis meile tulema, aga mina ei olnud valmis.”
Enel omakorda tuletab meelde, milline Rando alguses oli – nii kõhn, nagu koosneks ta vaid kahest kondist. Aga niipea, kui elu stabiilseks muutus, hakkas laps juurde võtma ja põsenukid ei paistnudki enam selja tagant välja.
Rando tuleb oma toast ja asutab end kööki sööma. Imekõhn ja närviline poiss on muutunud normaalkaaluliseks rahulikuks lapseks. Rexo paneb täisväärtuslikule ja tervislikule söögile sama palju rõhku kui stabiilsusele ja rutiinile. Lapsel peab olema kasvamiseks kindel koht, stabiilsus ja emotsionaalne tugi. Mõnikord on Rexo ema porisenud, et tütar lubab Randol õhtuti krõbinaid näksida, aga Rexo ei hakka lapsega selliste asjade üle piike murdma, mis seda väärt pole. Rando on ju alles hiljuti pääsenud stabiilsesse keskkonda ning Rexo tahab seda poisi jaoks hoida.
„Ma ei mõtle lapsi vaadates üldse, et pean neid nüüd nii või naa kasvatama,” arutleb Rexo. „Lapsed kasvavad ise. Oma lastele ütlesin ka, et ükskõik, mis jama on, ükskõik, kui pahasti asjad on, tuleb tulla ja rääkida.”
Naine teab, et ausus on heade suhete alus ja sõlmede lahtiharutamise eeldus.
„Lastega ei ole raske olla aus. Ma vahel ikka ütlengi, et tead, ma ei jaksa, olen praegu väsinud, ja laps saab sellest aru. Kogu aeg ei pea olema lõputu tähelepanu ja tegelemised. Me oleme väga palju lihtsalt õues ja teemegi seal oma õueasju.”
Rando uue elu alguses tavatseti Rexole lastekodust helistada ja küsida, kas poisiga probleeme ei ole. Alles hiljem sai naine aru, mida selle all mõeldi.
„Kui Rando oli meil kuus kuud olnud, siis juhtus, et probleemsetes olukordades ta täiesti kapseldus,” meenutab Rexo. „Ta läks enda tuppa, oli omaette, ei võtnud jutule. Ei olnud pilti, ei häält – mitte midagi. Sellist last ei oska aidata ka. Ta ei osanudki endasse kogunenud pingeid välja elada. Asenduskodus elavad lapsed ju ei mürgelda, ei karju ega laamenda – nad ei julge seda teha ning pinged kogunevadki neile sisse.”
Aga siis hakkas ta Randole seletama, et kui poiss oma muredest ei räägi, ei saa ta teda ka kuidagi aidata. See mõjus. Muidugi, mossitamist tuleb praegugi ette, aga enam pole tegu sarnase sügava kapseldumisega nagu enne, vaid kergema pahameelega.
Rexo näitab Enelile joonistusi ja emadepäevakaarte, mida Rando enne lõplikult nende juurde elama asumist tegi.
„Vaata, igal pildil on ainult pool maja,” osutab Enel.
Tõepoolest – igal pildil, mis kujutab kodu või maja, on pool hoonet puudu. Need on joonistatud nii paberi serva, et teine pool ei mahu ära. Rexo sügavpruunid silmad löövad sädemeid, kui ta näitab viimast, eriliselt südamlikku emadepäevakaarti, mille keskele on püüdliku käega joonistatud ilus ja tervenisti pildile mahtuv maja. Rando tänu talle osaks saanud hoole ja õhkkonna eest paistab kaartidelt selgelt välja.
„Ta on mulle ikka väga ilusaid asju öelnud,” sõnab Rexo.
„Nojah, ja milleks siis oli veel Aini vaja?” ei saa Enel muigvelsui sõbratari nügimata jätta. Rexo ei pane Eneli märkust tähelegi. Ain…
Kui Rando lastekodust ära tuli, oli Ain tema vendadest-õdedest ainus, kes sinna jäi. Poiss, kes osutus sõna otseses mõttes Rando elupäästjaks. Rando mäletab tänini, kuidas ta umbes kaheaastasena läks oma päriskodus põrandale tõstetud auravat marinaadikaussi uudistama. Ta pööras end selle juures ringi, astus maas lebavale libedale kurgiviilule ja kukkus selili, peadpidi otse tulikuuma marinaadivedelikku. Ema oli küll kusagil lähedal, kuid tulisest veest tõmbas teda välja just Ain – ilma temata poleks Rando tänaseks ilmselt enam elavate kirjas. Mälestus juhtunust on siirdatud naha ja põletushaavadena igaveseks poisi seljale ja kätele talletatud.
Enne Rando päriseks võtmist Rexo ja Henrik Ainiga väga ei suhelnudki, sest tal oli tugitädi. Vahel käidi küll kinos ja siis tundus Ain hoopis teistsugune kui Rando. Ta oli väga rabe – kogu aeg pingutas ja tegi nalja. Aga siis tekkisid Aini tugitädil oma lapsega terviseprobleemid ja Ain, vaene poiss, jäi päris üksi. Rexo teab, et lastekodus ei ole halvad tingimused, kuid lapsi on väga palju ja kasvataja emotsionaalset tuge kõigile lihtsalt ei jätku. Nii hakkasid nad Henrikuga ka Aini nädalavahetusteks külla võtma, et teismeliseikka jõudnud poisile toeks olla ning vendade vahel sidet säilitada. Vennaga tihedam läbikäimine nõudis kõigilt harjumist.
„Ja kui Ain siia tuli, oli mossitamist ikka palju,” jätkab Rexo. „Aga tasapisi on olukord paremaks läinud, ehkki teatud rivaalitsemine on poiste vahel ikka.”
„See on ju arusaadav, sest sina, muidugi mõista, kuulud ju Randole,” täiendab Enel.
Nüüd vaatavad Ain ja Rando koos Rexoga õhtuti sageli telerit nõnda, et üks poiss istub tihedalt ühel ja teine sama tihedalt teisel pool Rexot. Aini tehtud emadepäevakaardil Rexole on aga kirjas luuletus: „Emakene Hea, Täna sul silitan pead helluse ja hoole eest, õnne kogu südamest! Soovib Ain.”
Poisid pole oma mineviku kohta eriti küsinud. Kui, siis üksnes seda, kas vanematel on õigus nende käest tulevikus midagi nõuda.
„Poistel on Tartus vanaema, kellega on head suhted ja eks vanaema on rääkinud midagi ülalpidamiskohustusest.” Rexo tõmbab käega üle juuste. „Lapsed peavad teadma, kuidas nende peres asjad on. Neil peab olema side, ükskõik, missugune see siis ka poleks. Keegi seda ju ise ei vali, aga nad peavad seda teadma, et saaksid oma eluga edasi minna.”
Rexo on veendunud, et olgu lapse taust ükskõik kui kirju ja keeruline, ta peab ikkagi teadma, kust ta tuleb ja millised on tema juured. Juurte ja peresidemete tähtsust kinnitab seegi, et kui Rando veel lastekodus elas ja viimane tema õdedest ühte perre lapsendati, elas poiss seda nii raskelt üle, et võttis õe mänguasjad ööseks endale voodisse.
„Äkki aitab oma mineviku teadmine neil välja kasvada mingist traumast?” pakub Enel. “Lastes on vajadus ise aru saada, kust ja kuidas on siia ilma tuldud. See on nii tähtis. Kui oma päritolu üldse ei tea, ajab see ju närvi.”
Rexo töötab suure haigla onkoloogia osakonnas ja näeb iga päev nii elu jätkumist kui ka surma, mis on elu loomulik osa. Seda, kui habras võib olla ühe inimese elu, ei pea Rexole meelde tuletama. Ta on naine, kelle hing on nii suur, et mahub vaevu keha sisse ära.
Rexo meenutab üht aprillikuu algust, kui tema käeluu sekundiga mitmeks tükiks murdus.
„Läksin libedaga õue tihastele seemneid viima. Lumi oli just sulanud, paistis must maa, kuid selle peal oli nii libe jääkirmetis, et kui ma astusin – Henriku suured kummikud jalas – ei kulunud isegi sekundi murdosa, kui olin siruli.”
Henrik on asutanud end kahe sõbratari juurde ja kuulab suure huviga naiste lobisemist pealt.
„Siit