---

Скачать книгу

---

küsis ema.

      „Härra Tushmaniga?“ küsisin ma.

      „Tema on direktor,“ vastas ema.

      „Härra Tushman1?“ kordasin ma.

      „No täpselt minu mõte,“ vastas isa naeratades ja tahavaatepeeglist minu poole vaadates. „Milline nimi, eks, Auggie? Kes küll nõustuks endale võtma sellist nime nagu härra Tushman?“

      Ma naeratasin, kuigi ei tahtnud, et nad mind naeratamas näeksid. Isa oli ainuke inimene maailmas, kes suutis mind naerma ajada, ükskõik kui väga ma ka naerda ei tahtnud. Isa ajas alati kõiki naerma.

      „Auggie, tead, sa peaksid sinna kooli minema ainult sellepärast, et kuuleksid, kui tema nime valjuhäälditest öeldakse!“ lausus isa elevusega. „Kas kujutad ette, kui naljakas see oleks? Teade, teade. Kutsume härra Tushmani!“ Ta tegi piuksuvat vana naise häält. „Tere, härra Tushman! Näen, et olete täna graafikust pisut taha jäänud! Kas teie autole sõideti jälle tagant sisse? Milline pirakas õnnetus!“

      Ma hakkasin naerma, isegi mitte sellepärast, et isa jutt oleks nii väga nalja teinud, vaid kuna mul polnud tahtmist enam vihane olla.

      „Aga asi võib veel hullem olla!“ Isa jätkas oma tavalise häälega. „Emmel ja minul oli kolledžhis professor, kelle nimi oli preili Butt2.“

      Ema naeris nüüd ka.

      „Päriselt?“ küsisin ma.

      „Roberta Butt,“ vastas ema käsi ausõna märgiks üles tõstes. „Bobbie Butt.“

      „Tal olid hiigelsuured põsed,“ ütles isa.

      „Nate!“ lausus ema.

      „Mis on? Ma lihtsalt ütlesin, et tal olid pirakad põsed.“

      Ema naeris ja vangutas samal ajal pead.

      „Kuulge, kuulge, ma tean!“ lausus isa elevusega. „Viime nad pimekohtingule! Kujutate ette? Preili Butt, saage tuttavaks, härra Tushman. Härra Tushman, tema on preili Butt. Nad võiksid abielluda ja terve karja väikseid pepukesi saada.“

      „Vaene härra Tushman,“ vastas ema pead vangutades. „Auggie ei ole temaga isegi veel kohtunud, Nate!“

      „Kes on härra Tushman?“ küsis Via uimaselt. Ta oli äsja üles ärganud.

      „Ta on minu uue kooli direktor,“ vastasin ma.

      Kohtumine härra Tushmaniga

      Oleksin härra Tushmaniga kohtumise pärast rohkem ärevil olnud, kui oleksin teadnud, et saan kokku ka mõne lapsega uuest koolist. Aga ma ei teadnud, nii et pigem oli mul veidi naljatuju. Mõtlesin muudkui kõikidele naljadele, mida issi oli härra Tushmani nimega seoses teinud. Nii et kui mina ja ema paar nädalat enne kooli algust Beecheri erakooli saabusime ja ma härra Tushmani sissepääsu juures meid ootamas nägin, hakkasin kohe itsitama. Aga ta ei näinud üldse selline välja, nagu ma olin ette kujutanud. Arvasin vist, et tal on hiigelsuur tagumik, aga ei olnud. Tegelikult oli ta täitsa normaalne mees. Pikk ja kõhn. Vana, aga mitte väga. Ta tundus tore. Ta tervitas kõigepealt kättpidi minu ema.

      „Tere, härra Tushman, tore teid jälle näha,“ ütles ema. „See on minu poeg August.“

      Härra Tushman vaatas mulle otsa, naeratas ja noogutas. Ta sirutas käe tervituseks välja.

      „Tere, August,“ ütles ta täiesti normaalselt. „Meeldiv tutvuda.“

      „Tere,“ pomisesin ma, pistes talle käe pihku, vaadates samal ajal tema jalgu. Ta kandis punaseid Adidase jalatseid.

      „Niisiis,“ ütles mees minu ette kükitades, et ma ei saaks tema tosse silmitseda, vaid peaksin talle otsa vaatama, „sinu ema ja isa on mulle sinust palju rääkinud.“

      „Näiteks mida?“ küsisin ma.

      „Kuidas palun?“

      „Kullake, sa pead valjemini rääkima,“ ütles ema.

      „Näiteks mida?“ küsisin, püüdes mitte pomiseda. Tunnistan, et mul on halb komme pomiseda.

      „Noh, et sulle meeldib lugeda,“ ütles härra Tushman, „ja et sa oled suurepärane kunstnik.“ Tal olid sinised, valgete ripsmetega silmad. „Ja sulle meeldivad loodusained, eks?“

      „Mhmhm,“ ütlesin noogutades.

      „Meil Beecheris on paar väga head loodusainete valiktundi pakkuda,“ lausus ta. „Äkki valid ühe neist?“

      „Mhmhm,“ ütlesin ma, kuigi mul polnud aimugi, mis asi valikaine on.

      „Niisiis, oled sa valmis kooliga tutvuma?“

      „Tahate öelda, et me teeme seda kohe nüüd?“ küsisin ma.

      „Kas sa arvasid, et me läheme kinno?“ vastas direktor naeratades püsti tõustes.

      „Sa ei öelnud mulle, et me tutvume kooliga,“ ütlesin emale süüdistava häälega.

      „Auggie…“ alustas ta.

      „Kõik läheb hästi, August,“ lausus härra Tushman, sirutades mulle käe. „Ma luban.“

      Ta vist tahtis, et ma tal käest kinni võtaksin, aga mina võtsin hoopis emal käest. Ta naeratas ja hakkas sissepääsu poole kõndima.

      Emme pigistas mul õrnalt kätt, kuigi ma ei saanud aru, kas see oli ma-armastan-sind-pigistus või anna-andeks-pigistus. Ilmselt pisut mõlemat.

      Ainuke kool, kus ma olin kunagi käinud, oli Via kool, kui ma koos ema ja isaga Viat kevadkontsertidel ja muudel seesugustel üritustel vaatamas käisin. See kool oli hoopis teistsugune. See oli väiksem. Lõhnas haigla moodi.

      Tore proua Garcia

      Kõndisime härra Tushmani järel paarist koridorist läbi. Inimesi polnud palju liikvel. Ja need mõned, kes olid, ei paistnud mind üldse tähele panevat, kuigi võib-olla oli põhjuseks see, et nad ei näinudki mind. Ma peitsin end kõndimise ajal ema taha. Tean, et see jätab minust tite mulje, aga ma ei tundnud end tol hetkel eriti vaprana.

      Lõpuks jõudsime väikesesse ruumi, mille uksel seisid sõnad „põhikooli direktori kabinet“. Toas oli kirjutuslaud, mille taga istus pealtnäha toreda olekuga daam.

      „See on proua Garcia,“ ütles härra Tushman ning naine naeratas emale, võttis prillid eest ja tõusis toolilt püsti. Ema tervitas teda kättpidi ning lausus: „Isabel Pullman, meeldiv tutvuda.“

      „Ja see on August,“ sõnas härra Tushman. Ema astus pisut kõrvale, et ma ette astuksin. Siis juhtus see, mida ma olin miljon korda juhtumas näinud. Kui ma proua Garcia poole vaatasin, langetas ta hetkeks pilgu. See käis nii kiiresti, et keegi teine ei oleks seda märganud, sest tema ülejäänud nägu jäi täpselt samasuguseks. Tema näol oli hästi särav naeratus. „Väga meeldiv sinuga tutvuda, August,“ lausus naine, sirutades käe tervituseks välja.

      „Tere,“ ütlesin vaikselt, andes talle käe, aga ma ei tahtnud talle otsa vaadata, nii et silmitsesin ainiti tema prille, mis tal ketiga kaelas rippusid.

      „Oo, milline tugev käepigistus!“ lausus proua Garcia. Tema käsi oli hästi soe.

      „Poisil on tappev käepigistus,“ nõustus härra Tushman ja kõik naersid minu pea kohal.

      „Sa võid mind proua G-ks kutsuda,“ sõnas proua Garcia. Ta vist rääkis minuga, aga ma vaatasin nüüd tema kirjutuslaual olevaid asju. „Kõik kutsuvad mind nii. Proua G, ma unustasin oma kapikoodi. Proua G, mul on hilinemistõendit vaja. Proua G, ma tahan valikainet vahetada.“

      „Proua G on tegelikult see, kes kooli juhib,“ lausus härra Tushman, pannes jälle kõiki täiskasvanuid naerma.

      „Ma olen igal hommikul kella poole kaheksaks siin,“ jätkas proua Garcia, vaadates jätkuvalt mulle otsa, samal ajal kui mina vahtisin tema pruune rihmikuid, mille

---

Скачать книгу