Ime. R.J. Palacio
Читать онлайн книгу.
olles.
„Ei, tema ema õpetas teda!“ vastas Charlotte.
„Kas ta on õpetaja?“ küsis Julian.
„Kas su ema on õpetaja?“ päris Charlotte minult.
„Ei,“ laususin ma.
„Nii et ta pole päris õpetaja!“ ütles Julian, nagu see oleks tema jutu tõestuseks olnud. „Seda ma mõtlengi. Kuidas saab keegi, kes pole päris õpetaja, loodusteadust õpetada?“
„Sa saad kindlasti hakkama,“ lausus Charlotte mulle otsa vaadates.
„Lähme nüüd lihtsalt raamatukokku,“ hüüdis Jack tõeliselt tüdinult.
„Miks sul nii pikad juuksed on?“ küsis Julian minult. Tundus, et ta on pahane.
Ma ei teadnud, mida öelda, nii et kehitasin vaid õlgu.
„Kas ma võin sinult midagi küsida?“ lausus ta.
Kehitasin jälle õlgu. Kas ta mitte äsja ei esitanud mulle küsimust?
„Mis värk su näoga on? Kas sa sattusid tulekahjusse või midagi?“
„Julian, see on nii ebaviisakas!“ ütles Charlotte.
„Ma ei ole ebaviisakas,“ lausus Julian, „ma esitan lihtsalt küsimuse. Härra Tushman ütles, et me võime küsimusi esitada, kui tahame.“
„Mitte selliseid ebaviisakaid küsimusi,“ ütles Charlotte. „Pealegi ta sündis sellisena. Härra Tushman ütles nii. Sa lihtsalt ei kuulanud.“
„Kuulasin küll!“ sõnas Julian. „Arvasin, et äkki ta sattus tulekahjusse ka.“
„Jumal küll, Julian,“ lausus Jack. „Ole lihtsalt vait.“
„Ole ise vait!“ karjus Julian.
„Tule, August,“ ütles Jack. „Lähme juba raamatukokku.“
Ma kõndisin Jacki juurde ning läksin tema järel auditooriumist välja. Ta hoidis mulle kahepoolseid uksi lahti ning kui ma temast möödusin, vaatas ta mulle otse näkku, esitades mulle nagu väljakutse pilgule vastata, mida ma ka tegin. Siis ma naeratasin. Ma ei tea. Mõnikord, kui mul on tunne, et hakkan peaaegu nutma, võib see tunne peaaegu-naeru-tundeks muutuda. Ja ilmselt tundsin ma tol hetkel just seda, sest ma naeratasin, peaaegu nii, nagu tahaksin itsitama hakata. Asi on selles, et kuna mu nägu on selline, nagu see on, ei saa inimesed, kes mind ei tunne, alati aru, et ma naeratan. Minu suunurgad ei kerki, nagu teiste inimeste suunurgad kerkivad. Suu venib lihtsalt otse üle näo laiaks. Aga Jack Will sai kuidagi aru, et ma olin talle naeratanud. Ja ta naeratas vastu.
„Julian on jobu,“ sosistas ta, enne kui Julian ja Charlotte meieni jõudsid. „Aga mees, sa pead rääkima hakkama.“ Ta ütles seda tõsiselt, püüdes mind nagu aidata. Ma noogutasin ning samal ajal jõudsid Julian ja Charlotte meieni. Me kõik olime hetkeks vait, lihtsalt noogutasime ja vaatasime põrandale. Siis vaatasin ma Julianile otsa.
„Muide, õige on öelda „oletatavasti“,“ ütlesin ma.
„Millest sa räägid?“
„Sa ütlesid ennist „oletavasti,“ laususin ma.
„Ei öelnud!“
„Ütlesid jah,“ noogutas Charlotte. „Sa ütlesid, et loodusteadus on oletavasti kõige raskem valikaine. Ma kuulsin.“
„Ega ikka öelnud küll,“ raius Julian.
„Vahet pole,“ sõnas Jack. „Hakkame lihtsalt minema.“
„Jah, hakkame minema,“ nõustus Charlotte, järgnedes Jackile trepist alla järgmisele korrusele. Ma hakkasin talle järele minema, aga Julian põikas minu ette, nii et pidin järsult tagasi tõmbuma.
„Oi, anna andeks!“ lausus Julian.
Aga ma sain tema pilgust aru, et tegelikult polnud tal üldse kahju.
Kokkulepe
Ema ja härra Tushman vestlesid, kui me tagasi kantseleisse jõudsime. Proua Garcia nägi esimesena, et me tagasi jõudsime, ja kui me sisse astusime, manas ta näole oma särava naeratuse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.