.
Читать онлайн книгу.
tunnustada omaenda väge, et terveneda bioloogilisel, psühholoogilisel, sotsiaalsel ja/või vaimsel tasandil. Kes julgustas neid inimesi uskuma, et nad võivad loota üksnes millelegi neist välisele – näiteks teaduslikele uurijatele –, kes “loodetavasti” tulevad appi ja leiavad ravi nende haigusele? Kas meie ühiskond vastutab kuidagi niisuguse valesti suunatud lootuse eest? Minu arvates on see lootuse panemine ei millelegi muule kui tühjale jamale.
Dotil diagnoositi IV astme mitte-Hodgkinsi lümfoom, lümfinäärmete vähk. Arst ütles talle: „Teie šanss elada kaks aastat on vähem kui 1 %.“ Kuigi enamik inimesi oleks alla andnud ja surnud, polnud Dot niisugune. Pärast seda, kui olin talle saatnud kaugreikit ja meilinud helitervendamise CD, osales ta mu esimese astme reikikursusel San Diegos. Kaks kuud hiljem, kui ta jõudis minu teise astme kursusele, teatas ta saabumisel: „Mitte märkigi haigusest!!!“ Nüüd, seitse aastat hiljem, saan ikka temalt teateid: „Mitte märkigi haigusest.“ Tema üllatunud arst teatas, et Doti võitlusvaim ületas tohtri lemmikjalgpallimansa oma.
Sandyl oli IV astme rinnavähk, metastaasidega. Arst käskis tal enda hospiitsi jaoks valmis panna, aga et tal olid suured valud, otsustas ta panna end kirja minu esimese astme reikikursusele koos pojaga, kes samuti soovis ema piinu surmaks valmistumisel leevendada. Kursuse lõpus ütles ta: „Ma olen terveks saanud. Kas olen tervenenud eluks või tervenenud surmaks, aga ma olen tervenenud.“ Ta koges sel päeval spontaanset tervenemist ja kaheksa aastat hiljem on ta ikka vähist vaba.
Cathy, üksikema, üle kolmekümne, diagnoos oli samuti IV astme rinnavähk, mis oli metasteerunud luudesse. Ta otsis usinasti meditsiinilisi arvamusi onkoloogidelt Ühendriikide kolmes parimas vähikliinikus. Talle öeldi, et ta elab vähem kui 6 nädalat, kui ta ei tee läbi operatsiooni, kiiritust ja keemiaravi. Cathy küsis ühelt onkoloogilt, kas too töötaks koos temaga, kui ta sooviks kaasata alternatiivmeditsiini. Arst vastas: „Ei, me oleme uurimisasutus, mida rahastavad farmaatsiafirmad. Kui ma kaldun kõrvale nende uuringuprotokollist, ei saaks ma siin töötada. Toetav ja alternatiivmeditsiin moonutaksid andmepunkte.“ Cathy ahhetas: „Ta tahate öelda, et ma olen andmepunkt?“ Hoolimata uppumistundest hirmumeres, keeldus Cathy vapralt operatsioonist, kiiritusest ja keemiaravist ning otsustas selle asemel tõsta oma vaimujõudu reiki, helitervendamise, meditatsiooni, positiivsete kinnituste ja agressiivse homöopaatiaraviga. Kaks aastat hiljem on ta täis eluenergiat ja vähist vaba.
Keril, 20ndates aastates noorel naisel, diagnoositi IV astme lümfoom ja tal eemaldati sapipõis ja parema käe lümfisõlmed, millele järgnes kiiritus. Agressiivne ravi ei tõrjunud tema kiiresti kasvavat vähki ja prognoos oli, et ta elab vähem kui aasta. Keri tuli minu juurde, et saada individuaalseid tervendamisseansse, ning pani end kirja minu hetkemärkamise ja meditatsioonikursusele, mis aitas tal näha, et mure tuleviku pärast ei mõju soodsalt tema tervenemisvõimele. Ka lõpetas ta baasõlide ning esimese ja teise astme reiki kursused, sai kasu lavendliõlist ning osales grupitervendamisringides. Täna on ta mitte üksnes vähist vaba, vaid ka lümfisõlmede kirurgilise eemaldamise tulemus – parema käe paistetus, on taandunud, mida tema arst pidas võimatuks.
On ülimalt tähtis, et me eemalduksime tavameditsiini paradigmast, mis eirab vaimsust või suhtub sellesse üleolevalt, ning arendaksime oskuslikke vahendeid, millega lõimida tõhusaid iidseid tervendamismeetodeid – mida nüüd Läänes klassifitseeritakse toetavaks ja alternatiivmeditsiiniks (TAM) –, mis näitavad positiivseid tulemusi tervises ja tervenemises ilma ravitekkeliste kõrvaltoimeteta. Tervendamisprotsessis on veel tähtsam kui TAM vajadus suurema vaimsuse järele, mis viib meid rännakule väljapoole intellektuaalset teadmist, sügava teadveloleku, mõtiskluse, kogemuse ja arusaamise mikrokosmosesse. Ilma selleta tervenemist ei toimu ning sellepärast ma rõhutan, et seda on vaja tunnustada, arendada ja lõimida igapäevasesse ellu. Vaimne teostus on meie sünniõigus ja meie sisemine loomus ning on tark omada meetodeid ning oskuslikke vahendeid, mis aitavad meid sellel teostumisel.
Kui biopsühhosotsiaal-vaimse paradigma aluseks on vaimne orientatsioon, saab hirmu ümber kujundada kartmatuseks ja vapruseks ning meeleheite saab kujundada rahulikuks aktsepteerimiseks. Hetkemärkamine toob meid koju rikka sisemise teadveloleku juurde, kui liigume edasi tegutsemise tervendamiskursi suunas. Mediteerimine lubab meil puuri pista ja vaigistada kiikuva ahvi. Kiikuv ahv esindab meele lobisemist, mida mina olen määratlenud kui “diagnoosimata sõltuvust”, mis hoiab meie sundmõtted kiikumas ajas minevikuvalu ja tulevikumure vahel. “Teie mõtlemine on nagu kaameliajaja ja teie olete kaamel, keda aetakse igasse suunda tema kibeda kontrolli all,” ütles Rumi. Treenitud ja distsiplineeritud meel võimaldab meil lahti lasta obsessiivsest jooksulinditaolisest negatiivsest väikesest loost, mis hoiab meid pessimismiseisundis sageli kuni kurnatuseni. Ainult vaikse ja koondatud meelega saame avastada ookeanisügavuse, mis päästab meid visklevate pinnalainete pillutamisest. Selles sügavuses meie tajud uinuvad ja ilmuvad ainsad meele (ürgse teadveloleku ehk ruumi) omadused: teadvelolek, selgus ja rõõm. Rõõmu on võimalik leida pigem Idamaa olemise viisis kui Lääne tegemise viisis.
Meele rahustamise ja distsiplineerimise tulemusena seatakse toetav staadium pigem kaljule kui liivale ning luuakse keskkond, milles saame edukalt läbida kaheksa vajalikku sammu tervenemisele: 1) muundada hirmu, 2) lasta vabaks oma väikese loo, 3) vaadata valu, haigust ja tõbe kui õpetajat, 4) mõista põhjuse ja tagajärje seadust, 5) olla see inimene, kelleks soovite saada, 6) uskuda sellesse, mida te teete, 7) arendada kaastunnet enda ja teiste vastu ning 8) läheneda plaanile hoolikusega. Me võime oma ellu lõimida ka teisi võimsaid TAM-e – nagu reiki, helitervendamine ja aroomiteraapia terapeutiliste baasõlidega. Nende eluaegsete abivahendite kasutamine on testament, pärand, et tervenemist ja terviklikkust saab taastada ilma ravitekkeliste või kahjustavate kõrvalmõjudeta ning rahu, harmoonia ja tänulikkus võivad saada eluviisiks.
II peatükk
Tervendamise mineviku- ja olevikumudelid
Tervis on täieliku füüsilise, mentaalse, emotsionaalse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte üksnes haiguse või põduruse puudumine.
Igal pool mujal maailmas, kaasa arvatud Ameerikate Kolumbuse-eelses pärismaalaste kultuuris, on meditsiin hõlmanud ja lõiminud sügavalt juurdunud kultuurilist usku keha-meel-vaimusse. Muistsed rahvad uurisid tähti ja Maad aukartuse ja alandlikkusega ning sooviga osaleda üksolemisega (oneness) universumi rütmides. Jagamist objektiivseks ja subjektiivseks tõeks – teaduseks ja religiooniks – ei eksisteerinud. Alles viimasel ajal oleme Läänes näinud kasvavat teadlikkust ja paradigma nihet iidse ja traditsioonilise keha-meel-vaimu kasvu ja tervendamise filosoofia poole, kuid jääb raske küsimus, kuidas pääseda ligi vaimsetele meetoditele, neid arendada ja lõimida meie ellu ning eriti tavameditsiini, nagu meie seda tunneme.
Descartes lahutab meele kehast
Võime tänada René Descartes’i ühe õnnetu epohhi eest ajaloos, kui ta 17. sajandil algatas uskumuse, et keha ja meel ei ole ühendatud. Tema väide: „Ma mõtlen, järelikult olen“ ei ole filosoofiliselt õige, sest mõtlemisomadused ei saa heita valgust inimese ülimale Olendile/Olemusele (ultimate Being) ehk tõelisele loomusele. “Inimese meel, nagu meeltega tajutav maailm, on lakkamatus muutuses ega saa alluda mingile lõplikkusele. Intellektuaalne rahuldus ei ole ülim eesmärk” (Yogananda, 2001, lk 427). Sellegipoolest, kavatsusega säästa teadlasi saamast kiriku surve tõttu väljasurevaks tõuks, lahutas Descartes reaalsuse kaheks osaks: see, mida sai mõõta, anti teadusele, ja see, mida ei saanud mõõta, anti kirikule. Kahjuks viis see teaduse lahutamine vaimust sügavalt juurdunud euroopalikule uskumisele meele ja keha dualistlikku lahutatusse. Kui eurooplased hiljem emigreerusid Ameerikasse, tõid nad selle filosoofia kaasa niisuguse määrani, et kiriku ja riigi lahutatus sai meie konstitutsiooni osaks. Ühenduse lahutamine meele ja keha vahel põimus meie kultuuri ja meie psüühikasse. Teaduslikku meetodit tervitati kui teadmise tähtsaimat